Tavaliselt ma romaanikatkeid ei loe, aga et oli antoloogia esimene jutt ning hakkas hästi peale, siis sai läbi loetud.
Neil Gaimani jutt «The Witch's Headstone» ilmus esmakordselt 2007. aastal antoloogias «Wizards: Magical Tales from the Masters of Modern Fantasy». Antoloogia koostasid Jack Dann ja Gardner Dozois ning Inglismaal ilmus see pealkirjaga «Dark Alchemy: Magical Tales from Masters of Modern Fantasy». Selsamal 2007. aastal ilmus jutt veel ka Neil Gaimani kogumikus «M is for Magic», kust pärineb ka see mustvalge illustratsioon, mille autoriks on Teddy Kristiansen.Sisu:
On poiss... on tütarlaps, kes kunagi nõiana hukatud... on ka igasugu muud rahvast: elavaid ja surnuid. Kuna tütarlaps on meeldiv ja abivalmis isik, siis tahab poiss kuidagi tänada ning otsustab, et tahab lasta n-ö nõiale hauakivi teha ja püstitada selle ta hauale...Tegelikult polegi oluline, et mis jutus toimub, sest see kõik on sedavõrd mõnusa morbiidse muigega kirja pandud ning tekst pole sealjuures üldsegi naljalugu.
Seosed:
Jutt «The Witch's Headstone» on tegelikult neljas peatükk Neil Gaimani tänavu sügisel ilmuvast lasteromaanist «The Graveyard Book».
Hinnang:
Hindaksin juttu neljaga kahel põhjusel: see katkend romaanist ei moodustanud minu jaoks iseseisvat juttu ning «jutu» lõpp oleks võinud minuarust ka kuhugi välja jõuda. Romaani loen niikuinii, aga ega Neil Gaimani puhul polekski teistsugune käitumine mõeldav...Lingid:
2 comments:
prrrõhhh
ma tegelt ei tahaks eriti oma blogiruumi Neil Gaimanile pühendada
on teine liiga lõbus minusuguse traagiku jaoks, aga lõbus olemine on kahtlemata osa sellisest noh... mai teagi ulmediskursusest.
Mina lugesin tema "Anansi Boys" - päris aus olla - not my type, but lovely. Mind häirivad tegelased, kes on nii lõbusalt lõplikud, et minu meelest ei ole nendega ilukirjanduslikus plaanis mitte midagi tarka ette võtta. See on muide üldse omane mai teagi hollywoodi filmidele ja antud juhul Anansi Boys ile.
Igav noh... AGA LÕBUS, narratiivselt huvitav, aga igav - keeleliselt lihtne ja kerge, aga igav. Kordan veel kord. Võib alati vastu vaielda muidugist.
Noh, lõbusus ei ole just ulme kohustuslik element... kuigi Eesti kirjastuste tõlkepoliitika võib säherduse mulje jätta...
Aga Gaimanile tasub blogiruumi pühendada küll... milleski ta siiski eristub (kasvõi) ulme peavoolust...
Post a Comment