Tuleb tunnistada, et kui ma esmakordselt kuulsin Kettamaailma romaanide ekraniseeringutest, siis tekkis mul üsna nõutu tunne... noh, et ei ole ju võimalik. Aega läks ja minu võimalikkuse mõõt ka muutus ning lõpuks riskisin ka ühe Kettamaailma ekraniseeringu DVD tellida. Ega ma orikat päris kotis ostnud, aga täit kindlust minus ka polnud.Sisu:
Reaalsuse audiitorid ihuvad Orikavana peale hammast... sedavõrd, et pöörduvad Palgamõrtsukate Gildi poole. Gild annab tellimuse täitmiseks härra Teatime'le (kõrvaloleval pildil), kes on just sobiv mõrtsukas võimatu ülesande täitmiseks.Probleem selles, et Orikavana pole inimene, pigem jumalus või idee...
Teatime kogub kokku kamba kaabakaid ja muidu võllaroogi ning ründab nendega Hambahaldja lossi...Kuna Orikavana on ohus (ja kadunud), siis võtab Surm ameti üle ja püüab ise kingid laiali vedada ning samas taastada ka inimeste kõikumalöönud usku Orikavanasse.
Seosed:
Enam kui kolmetunnine (ja kahes jaos näidatav) telefilm «Hogfather» (2006) on valminud Terry Pratchetti samanimelise romaani põhjal.Romaan (ja järelikult ka film) kuulub nn Kettamaailma sarja ja Surma alamsarja.
Filmi käsikirja autor ja lavastaja on Vadim Jean.
Hinnang:
Nagu ma alguses kirjutasin, olin üsna skeptiline, aga õnneks asjata.Filmis on mitmeid toredaid rollisooritusi, aga need kõik varjutab Susanit mänginud Michelle Dockery, kes lisaks näitlejaandele on ka lummavalt kena naine.
Kiita tuleb ka käsikirja, mis on romaani üsna õnnestunult ekraanile kärpinud... isegi Rottide Surm käis korra läbi... ja kaaren, kes silmamune armastas...
Tegu on telefilmiga ning seetõttu tuleb aegajalt isegi selline kodune teleteatri tunne ning eriefektid on selles valguses ikka ülikõvad.Meeldib ka, et filmi pole romaanist lapsikumaks tehtud. Mõtlengi, et kui mõni kohalik telekanal sellist jõuludeks näitaks, siis oleks ilmselt kisa pilvini!
Filmis teeb pisukese sutsu ka Terry Pratchett ise!
Pealkirjast! Kuigi kiri DVD karbi kaanel ütleb «Terry Pratchett's Hogfather», on filmi tiitrites kirjas siiski vaid «Hogfather» ning mina pean olulisemaks seda, mis tiitrites kirjas.
Lingid:
3 comments:
Minu esimene reaktsioon oli, et kuidakorraditmoodi nad kavatsevad oktariini vilmis näidata ja et kogu projekt on surnult sündinud eesel- tegelikkuses osutusid mõlemad vilmid igate korralikeks telepiltideks....
Tõttöelda, kartsin mina kõikse rohkem, et Surmast saab miski arvutigraafiku märg unenägu... et sujuv ja efektne ja totter... praegune variant meeldib mulle rohkem... kuidagi aus on...
See «korralik telepilt» on väga täpne määratlus. Et visuaalselt ehk konarlikum, aga samas kinofilmist kõvasti sisukam...
Ma ei tea. Mulle ei jätnud küll erilist muljet. Ilmselt sellepärast, et raamatus on Teatime vaieldamatult toredaim tegelane, selline ideaalilähedane palgamõrvar, nagu Kettamaailma Hannibal või Dexter. Ekraanil on ta pigem hullumeelne. Halb näitlejapoolne interpretatsioon. See tõmbas minu jaoks kogu filmile vee peale, kuigi käsitööteose kohta ei ole ju väga halvasti tehtud tõesti - ei pane häbist punastama ega midagi. Aga positiivseks ma kogemust enda jaoks mõelda ei suuda, sest Teatime on liiga Bates...
Post a Comment