KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



27.1.09

Laurent McAllister «Kapuzine and the Wolf: A Hortatory Tale»

Laurent McAllister on pseudonüüm, mida kasutavad Kanada ulmekirjanikud Yves Meynard ja Jean-Louis Trudel oma ühisloomingu signeerimiseks. Mehed kirjutavad põhiliselt prantsuse keeles, kuid esineb ka inglise keeles tehtud tekste. Antoloogias «Witpunk: Stories with Attitude» (2003) ilmunud jutt «Kapuzine and the Wolf: A Hortatory Tale» on just selline.

Sisu:
Tegevuspaigaks on maailm, kus võimu on haaranud nn aednikud ning mille tulemusena toimub linnade sunduslik haljastamine ja ökostamine. Loomulikult on olemas ka vastupanuliikumine (nn puuraidurid), mis seisab tehnoloogilise maailma väärtuste eest.

Kapuzine on siis see väike tüdruk, kelle vanem õde on seotud vastupanuliikumise ja iseäranis ühe puuraiduriga. Õde palub Kapuzine'il viia linna korvitäis lõhkeainet, sest Kapuzine on just sellises eas, et teda ilmselt ei kahtlustata.

Jutt ongi Kapuzine'i ohtuderohke teekonna ja selle tagajärgede kirjeldus.

Seosed:
Ilmselge, et «Kapuzine and the Wolf» on Punamütsikese-loo postapokalüptiline töötlus.

Hinnang:
Antud teksti puhul on kõikse meeldivam, et autor(id) pole tuntud muinasjuttu lihtsalt tulevikku üle kandnud... nad on kogu seda maailma mõnusalt detailiseerinud ja samas ka miskieid jõnkse lisanud. Noh, et lugeja kohtab jutus hunte (ja kõikvõimalikke muid loomi/linde) ning lugeja alguses võtabki seda sõna-sõnalt, aga siis kui kirjeldatakse loomaaiast lahtilastud loomi, siis saab selgeks, et on loomad ja on «loomad». Viimatimainitud on ilmselt mingid geneetiliselt muundatud posthuman'id.

Teine meeldiv asjaolu on, et lihtsalt ja sirgjooneliselt alanud tekst muutub loo arenedes üha riukalikumaks. Ei, mitte naljalooks, pigem siiski postmodernseks seoste ja allusioonide puntraks... aga õnneks loogiliseks puntraks, mille lahtiharutamine on sulaselge nauding.

Tuleb kiita ka küünilisi detaile ja kirjeldusi ning mõnitavat lõppu.

Lingid:

25.1.09

Chris Beckett «Greenland»

Ajakirja «Interzone» 2008. aasta oktoobrinumber (ehk nr 218) oli Chris Becketti erinumber, sisaldades autorilt kolm juttu ning pika ja põhjaliku intervjuu. Alustasin lugemist jutust «Greenland», sest see oli ainus tekst, mis mõnda sarja ei kuulu.


Sisu
Tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, mil vohab energiakriis ja üleilmne soojenemine. Vihjetena antakse mõista, et ekvaatoori ümbrus on eluks täiesti kõlbmatu ning et ka maailmamere tase on tõusnud. Otsesõnu öeldakse, et Vietnami ja Hispaaniat enam pole, et Thamesi ümbrus on üks troopiline soo, et Briti politsei sõidab ringi pedaalautodega jne.

Jutu peategelane on miski immigrant endisest Hispaaniast, kes elab nüüd Briti saartel ja kelle haleda pajatusena jutt ka esitatakse. Tüüp töötab miski koristajana, tal on naine ja madalakvaliteediliste rasedusvastaste vahendite tõttu haigena sündinud laps.

Immigrant kaotab töö ning talle tehakse pakkumine, et saab suure summa raha ning naisele ja lapsele ka viisad Gröönimaale. Tegu on miskite kosmoseteemaliste uuringutega ning kuna nende uuringute käigus toimub teatav keha dubleerimise protsess, siis on need uuringud ebaseaduslikud.


Seosed
On väidetud, et tekst on seotud jutuga «Karel's Prayer» (2006), aga neid väiteid ei kinnita autor, ega ka jutu tekst.


Hinnang
Jutus on häid kirjeldusi ja huvitavaid ideid, aga jutt ise on selline hüplik ja sentimentaalne pajatus ning mulle ka tundub, et autor püüab liialt ühte väravasse mängida. Noh, et küll need Vanad Britid on ikka nõmedad, et kuidas nad immigrantidesse suhtuvad ning kuidas nad rannajoone on mineerinud ja automaatkuulipildujaid täis pannud. Mingil hetkel tunnistab ju hispaanlasest immigrant ka ise, et ega Hispaania omal ajal Põhja-Aafrika põgenikega teisiti käitunud. Kuid see on vaid ühekordne selgushetk...

Chris Beckett ise on ju eelkõige sotsiaaltöötaja ning alles siis veel ka (hobi)kirjanik ning ilmselt on ametialased silmaklapid siin kunstile karuteene teinud. Kui jätta kõrvale sentimentaalne sotsiaalne kõhulahtisus ja hüplik jutustamislaad, siis on tegu huvitava tekstiga. Pildikesed troopilisest Inglismaast on meeleolukad ning poole jutu pealt sissetulev kosmoseteema on samuti huvitav. Ka immigrandi saatus on mõnusa jõnksuga.

Raske on sellist teksti hinnata, aga kolmest kõrgem hinne oleks ilmne liialdus.


Eraldi tuleks aga ära märkida ajakirja kaanepilti, mis juttu «Greenland» illustreerib. Pilt on äge, selle autoriks on Warwick Fraser-Coombe ning praegu kandideerib see kaanepilt ka brittide ulmeauhinnale.


Viited

24.1.09

Tremors (1990)

Minu jaoks on hea film selline, et mida võib ja saab korduvalt vaadata. Jah, loomulikult tahan ka mina oma silmaringi arendada ja vaadata ka filme, mis seni nägemata, aga samas on ikka suur rõõm küll, kui leiad taaskord mõne filmi, mida võib vaadata ikka ja jälle.


Teinekord lihtsalt on nõnda, et tahad mingit kindlat ja garanteeritud emotsiooni ning siis on kord (või enam) nähtud film just see õige...


Sisu
Nevada osariigis on üks väga hale linn, nimeks Perfection ja elanikke kõigest 14. Linn on lagunenud, räämas ja allakäinud ning elanikud pole samuti kõikse jõukamad. Seetõttu on alati nõudlus vabade töökäte järele. Antud nišši kohalikul tööturul täidavadki Val ja Earl, kes on nõus naeruväärsete dollaritega ning suisa õnnelikud, kui veel ka tasuta süüa ja õlut saavad.


Pastoraalsele «idüllile» teeb lõpu suurte maa-aluste tõukude saabumine. Esialgu elukaid muidugi ei näidata, näidatakse vaid nende ohvreid... õigemini ohvrite jäänuseid... Elajad, kes filmi käigus «graboid» nimeks saavad, võtavad suuna Perfectionile. Kuna linn on üks paras pilpaküla, siis tuleb linna elanikel tõsiselt vaeva näha, et ellu jääda...


Õnneks on olemas leidlikud Val ja Earl ning olemas veel ka hästirelvastatud abielupaar Gummer.


Seosed
«Tremors» (1990) oli esimene, aga sai veel kaks järge ja ühe eelloo ning üks hooaeg tehti ka telesarja.


Hinnang
Noh, eelkõige muidugi tõuk ise ja relvahull Burt Gummer (Michael Gross), kes esimeses filmis pole just peategelane, kuid koos järgedega on temast saanud sarja sümbol. Inimene relvaga.


Tuleb ka kiita S. S. Wilsoni ja Brent Maddocki asjalikku käsikirja ning Ron Underwoodi lavastajatööd. Kevin Bacon (Val) ja Fred Ward (Earl) on peaosalistena samuti hea valik.


Äh, mis siin seletada, vaadata tuleb... ja vaadata võib seda korduvalt. Kui kallis kaasa avastas, et tõugu-filmide karp on taas nähtavale kohale ilmunud ja üks film on mängijas, siis kõlas ohe, et alles sa ju vaatasid. Minu vastus oli, et sel aastal pole veel vaadanud!


Viited

23.1.09

Mis ma orki templis tegema pean?

Peaaegu igal blogil on püsilugejad, juhulugejad ning need, kes satuvad sellesse blogisse otsinguga...

Allpool siis ekraanitõmmis (klõpsa suuremaks) paari viimase päeva otsingutest.



Selge, et nüüd, mil Kanal 2 on asunud näitama telesarja «Invasion» (2005–06), et siis seda ka otsitakse ja siis sellega ka siia satutakse.

Hämmastab aga, et on puudu Chuck Norris, kes on mu ulmeblogi ilmne otsinguliider... et ju siis polnud tema päevad...

Nõutuks teeb otsing «mis on identity 2,0» ja meele teeb suisa härdaks «mis ma gothic 1 orgi templis pean tegema». Noh, et kui keegi teab, et mis seal templis teha tuleb, siis kirjutagu kommentaariumis...

Lingid:

22.1.09

Doom – signeeritud plakat

Omamoodi huvitav, et kuidas siinses blogis seosed tekivad.

Olen mänginud nõrkemiseni mängu «Doom II» ja nägin selle aasta alguses ka filmi «Doom» (2005). Kirjutasin teravalt sellest filmist ja järgmine päev üsna juhuslikult ka Avon Booksi kirjastatud Asumi-triloogiast.



Täna kaevasin nendesamade kaanepiltide kunstniku asjus wõrgus ringi ning enese suureks hämmastuseks avastasin, et Don Punchatz on teinud ka enamuse olulistest Doomi-piltidest. Pean silmas karpide kaaned, plakatid ja muu taoline. Hämmastus oli suur just seetõttu, et kõik seninähtud Don Punchatzi pildid olid pigem sellise klassikalise jõnksuga.

Lingid:

21.1.09

The Evil Dead (1981)

Käisin nädalavahetusel Kilulinnas sünnipäeval. Pidu oli raju, aga see pole siinse blogi teema. Laupäeval sai siis tasa käidud ja niisama kudetud, kuniks üsna loppis sünnipäevalaps torkas mängijasse DVD filmiga «The Evil Dead». Igatahes tuli kallis kaasa ja ajas mu kohe hoolitsevalt teises toas asuvast voodist teleka ette, et midagi sulle...

Sisu:
Noh, et sõidab autotäis noori kuhugi metsamajja nädalalõppu veetma. Tuju on ülev ja nõnda ei pandagi tähele ähvardavaid endeid teel.

Maja on üsna hubane, kuigi teatavaid veidrusi hakkab ka silma...

Üks tütarlaps joonistab imeliku pildi... tüübid leiavad keldrist miski kummalise ruumi, kus laud ja ahelad ja kõikvõimalikke hakkimisriistu... veel kaugemalt leiavad nad pentsiku raamatu ja magnetofoni... muretud tüübid nagu nad on, tassivad noormehed kogu selle kraami keldrist üles... üks tütarlaps püüab küll mõistuse häält kuuldavale tuua, aga...

Makilindilt kõlab siis mingi professori hääl, kes pajatab, kuidas ta Lähis-Idas väljakaevamistel leidis Sumeri «Surnute raamatu» (see see inimnahka köidetu ongi) ning pajatab ka muust tumedast. Üks tütarlaps kukub selle peale kriiskama... noormehed lülitavad maki välja... siis kerivad aga linti edasi ja panevad uuesti mängima... kostab miskit pühalikku võõrkeelset loitsimist...

Loits paneb maapinna maja ümber kobrutama... õhkkond muutub ärevaks ning peagi läheb madinaks. Algul toimub madin pigem deemonlike loodusvägedega (näiteks tütarlast vägistavad puujuured ja -väädid), hiljem aga rapitakse ka omi ebasurnud kaaslasi...

Seosed:
Kõigepealt oli lühifilm «Within the Woods» (1978), millega püüti köita rahastajate huvi. «The Evil Dead» on saanud kaks ametlikku järge. Pikalt on räägitud ka kolmandast järjest, aga selles filmis ei mängiks Bruce Campbell ja seega poleks seal ka peategelaseks Ash.

Itaalias on tehtud veel kolm mitteametlikku järge. Loomulikult on olemas mängud ja koomiksid ning on veel ka muusikal.

Hinnang:
Kindlasti on tegu filmikunsti klassikaga, aga kas ka hea filmiga? See viimane on vist üsna vaieldav..?

Filmi «The Evil Dead» suurimaks plussiks tuleks lugeda vast seda, et tegu on tõelise rosoljega kõigest, mis tegijatel tegemise käigus pähe tuli... ja ometigi püsib see film omadega koos ning see jõhker (ja ka lõbus) filmirosolje mõjub üsnagi veenvalt.

Ma ei kasuta sõna «veenev» selleks, et kuidagi viidata usutavusele ja loogikale, sest nendest mõistetest käib see film kauge kaarega mööda. Antud film on eelkõige siiski vaatemäng!

Eks filmi veenvusest annab ka aimu mu kalli kaasa reaktsioon, kes arvas, et see film peaks meil kodus DVD riiulil olema. Vihjeks niipalju, et üldiselt mu kaasa soolikasikutamisfilme ei hinda, et tema stiihia on pigem psühholoogiline ja paranoidne õudus.

Lingid:

Larry Niven «Passing Perry Crater Base, The Unicorn»

Kuna Larry Niven on kirjutanud üsna mitu ulmekirjanduse absoluutsesse klassikasse kuuluvat teksti, siis ootasin ka ajakirja «Asimov's Science Fiction» käesoleva aasta jaanuarinumbris ilmunud jutust «Passing Perry Crater Base, The Unicorn» ehk enamat. Kahjuks ei vaadanud ma lugema asudes teksti pikkust...

Sisu:
Antud jutt, õigemini laast, koosneb peaasjalikult dialoogist, mida peavad võõra tsivilisatsiooni esindajad Maa ja Kuu orbiidil.

Seosed:
Puuduvad.

Hinnang:
Ma saan väga hästi aru, et miks Larry Niven selle jutujubina kirjutas – mees valutab südant kosmoseuuringute ja -lendude soikujäämise pärast ning tahtis siis ilukirjanduslikus vormis taaskord neid olulisi asju propageerida. Edukas propganda peab aga olema lööv, köitev ja eelkõige mõjuv. Larry Niveni laast pole ei ühte, teist, ega ka kolmandat.

Oleks kohe jutukese pikkust vaadanud, ehk oleks ka pettumust vähem olnud, sest Larry Niven pole kirjutanud mitte ühtegi head laastu. Arvan ka, et mõne vähemnimeka autori puhul poleks sellise teksti avaldamine isegi kõne alla tulnud.

Lingid: