Ilmselt pole suur saladus, et ma eelistan alati jutte romaanidele. Üks põhjusi eelistamiseks on ka tõsiasi, et jutu saad loetud umbes tunni ajaga. Isegi kui on tegu väga halva jutuga, siis ikkagi ei kesta see piinlemine üle tunni. Isaac Asimovi jutu «Found!» lugemine oligi selline enese piinamine. Kahjuks tegin ma seda juba teist korda!
Sisu:
Maa orbiidil tiirlevad miskid neli suurt superarvutit. Üldiselt on need võimelised end ise remontima, aga igaks juhuks on olemas ka kaheliikmeline teenindusbrigaad. Jutt kirjeldabki olukorda, kus üks arvuti on rivist välja langenud ning siis see teenindav duo püüab arvutit taas töökorda seada. Rahmeldamise käigus selgub, et arvuti on langenud mingi metalli õgiva võõreluvormi ohvriks...
Seosed:Seosed autori muu loominguga puuduvad... ka puuduvad mul andmed selle jutu teisendamisest mõnda muusse meediavormi.
Hinnang:Hinnang jutule oleks enam kui hävitav, sest 1978. aastaks oli Isaac Asimov juba neli aastakümmet kirjanik olnud ning sellise staažiga autori kohta on tegu ikka vägagi igeriku jutujubinaga. Jutt mõjub sedavõrd vanamoodsalt, et ajuti tekib tunne, et otsekui oleks jutt mingil põhjusel jäänud 1948. aastal avaldamata ning nüüd aastakümneid hiljem viskas autor selle uue ajakirja toimetajale, kes tahtis avanumbrisse saada juttu megakuulsalt autorilt.
Jutu «Found!» esmatrüki kohaks oli nimelt ajakirja «Omni» esimene number, mis ilmus 1978. aasta oktoobris. «Omni» oli klantspaberil ajakiri, mis avaldas populaarteaduslikke (ja ka parateaduslikke) artikleid ning ulmejutte.
Ajakirja esimese numbri trükiarvuks oli miljon eksemplari, lisaks on seda juttu veel taastrükitud mitmes Asimovi valikkogus ning mitmes parimate juttude antoloogias. Suhteliselt masendav tulemus sedavõrd äbariku teksti kohta! Kuna «Omni» oli mõeldud just inimestele, kes muidu teadusest ei huvitu ja ulmet ei loe... siis said ilmselt paljud ulmesse skeptiliselt suhtuvad inimesed taas kinnitust, et ulmekirjandus ongi üks purukuiv ja paduigav mutrite ja poltide kirjeldamine.
Tunnistan, et selle jutu lugemine oli tõeline piin ning olukorra kurbloolisus seisnes veel ka selles, et ma olin seda juttu juba korra lugenud.
Lugesin juttu venekeeles antoloogias «Сирена: Избранная фантастика ОМНИ. Выпуск 2» (1992) ja lugesin kohe, kui see antoloogia ilmus. Ilmselt oli ka esimene lugemine üsna halb kogemus, sest ma olin jutu täielikult unustanud... nagu ka lugemise fakti enda.
Praegu on mul voodi peatsis antoloogia «The First Omni Book of Science Fiction» (1983), mille on koostanud Ellen Datlow ja mida ma siis teinekord loen, kui on tunnike aega ja kui tahaks kiirelt mõne suvalise jutu lugeda. Isaac Asimovi jutt on selle antoloogia avalugu!?
Lingid:
Sisust ma ei kirjuta, sest sedavõrd lühikese teksti puhul oleks see lihtsalt kuritegu võimalike lugejate suhtes.
.jpg)
.jpg)
