Ma kohe ei taha kohalikust noorkirjandusest halvasti arvata, aga niipea kui ma mõnda teksti loen, siis kohe ka halvasti arvan. Nirti laastu «Viies ratsanik» poleks ma ilmselt kunagi lugenud, aga et on ulmeauhina Stalker hääletusnimekirjas, siis mõtlesin proovida...
Sisu:
Sisust ma ei kirjuta, sest sedavõrd lühikese teksti puhul oleks see lihtsalt kuritegu võimalike lugejate suhtes.Seosed:
Seoseid leidub, aga lõpu väljalobisemise kartuses ma neist ei kirjutaks...
Hinnang:
Isegi autori noorus ei päästa seda teksti hävitavast hinnagust, sest kahjuks on autor valinud jutustamislaadiks «elutarkusi» puistava poeetilise sõnamulli puhumise ning tulemus on hale. Tegu on suhteliselt sisutühja ja piisavalt lombaka kirjandusliku katsetusega, mille ilmumine paberajakirja «Värske Rõhk» neljandas numbris on kohaliku noorkirjanduse hädisusele ja avaldamiskõlbuliku materjali olematusele viitav nonsens.
Lingid:
* Hundioru Nirti – Ropp & koertepärane olend
* “Te otsite Nirtit? Ma tean teda küll, ta elab seal teisel pool mäge Hundioru külas,” seletas talunik, käega viibates väikese metsaraja poole.
* Poogen: jutt «Viies ratsanik» wõrgus
* Ulmekirjanduse BAAS: Viies ratsanik
7 comments:
Ma olin 17 kui selle kirjutasin ja see oligi mõeldud minimalistlikuks muinasjutuks, mida sõpradele lugeda. Ma ei ole ennast kuskile nimekirja lisanud, aga arvan, et igal asjal on sihtgrupp ja "vanad ulmepässid" pole muinasjuttude sihtgrupiks.
*sõbralikult*
Kuigi Stalkeri-nimekirja koostan mina, ei lisanud seda sinna mina... mul polnud aimu autorist ega jutust aimugi... üks ulmefänn tegi ettepaneku, et see ja veel mitu asja ajakirjast «Värske Rõhk» peaks nimekirjas olema... ei näinud põhjust vastuvaidlemiseks, sest lisaks kõigele muule, võib seda juttu ka ulmeks pidada...
Ajakirjas ilmumine on siiski teksti levitamine laiemale ringile (kui lugevad sõbrad) ning laiemast ringist tuleb ka kõiksugu vastukajasid...
Loomulikult ei maksa mu arvamust BAASis ja siin blogis millekski pidada, aga jõudehetkel võiks sellele siiski pisut mõelda... ka Krafinna ja Oop pole Poognas ju vaimustusest sillas...
Aga ma ei ole ju selles süüdi, et pigem lastele kirjutatud minimalistlikus stiilis muinasjutt ei sobi "Värske Rõhu" sihtgrupist vanematele inimestele lugemiseks ja ei maksa mulle süüks panna.
"Malin Malini metsast" on mul loomulikult loetud.
Mis "Rõhku" puutub, siis sealt on nii mõnedki väga ägedad ulmejutud välja jäänud, minu arust kasvõi "Onu Jaani erasõit", mis oli väga lustakas ja muhe lugu. aga no see selleks.
Ei, ma mõtlen loomulikult väga tõsiselt sellele, mis öeldud on, ma olen täiesti õppimisvõimeline olend. Lihtsalt küsimus on selles, et kui päris mitu inimest on asja avaldamiskõlbulikuks tunnistanud, siis mille alusel siiski jõuda järeldusele, mida miski lugu väärt on? Igaks juhuks mitte kunagi mitte midagi avaldada, sest noh - pask nagunii? :)
Sellesmõttes, et kes on need isikud, kelle heakskiidu peab mingi asi enne avaldamist leidma, et see jumala eest kellegi silma ei riivaks? Ma võin ka teile saata järgmine kord testlugemiseks, aga see vist teile ei meeldiks - ajaraisk. Nii olengi nõutu.
Mis Poognasse puutub, siis seal on ka teisi inimesi ja mõnele see lugu väga meeldis ( a võibolla nad on alakatest imbad, täiesti võimalik, mina olen ka :P) - ja Poognasse jääb see lugu edaspidigi üles. Just nendele, kellele see meeldis - nendele oli see järelikult tore lugemine.
Ma pole üldsegi kuri, lihtsalt natuke kaitsen ennast. Aga üldse mitte küüntega, vaid niisama käpaga põtkides. :)
Hüva ööd!
N.
Kaootilised vastused...
Autor peab ka mõtlema selle peale, et tekst ilmuks sobivas väljaandes... jah, ma saan aru, et Eestis väljaandeid vähe ja palju nišše täitmata...
Orlau laastu Malinist tõin seepärast näiteks, et see on Poognas olemas ning pean seda omas laadis suht täiuslikuks...
Kindlasti jääb igal aastal nii mõnigi ulmeteos Stalkeri nimekirjast kõrvale, sest ma ei jõua füüsiliselt kõike ilmuvat läbi lugeda... ka võimalikud abilised ei jõua, sest seda kõike tehakse ikkagi hobikorras... samas on praegu olukord parem, kui siis, mil nimekirjas vaid rangepiiriline žanriulme oli...
Arvamusi on alati palju ning autor ei pea kramplikult ka iga arvaja vile peale tõmblema hakkama... pole olemas absoluutset ja kõigile ühtemoodi meeldivat head kirjandust... samas tasub autoril alati püüda aru saada ka negatiivsetest arvamustest... kiidukõne paistel nurrumine edasi ei vii...
Selliseid isikuid pole... ja alati riivab kellegi silma... kunagi üks koomik ütles, et ta edu retsepti ei tea, aga ebaedu retsept on see, kui püüad kõigile meeldida...
Minule pole vist mõtet tõesti saata... aga kui kiusatus kole suur on, siis võib ju eelneval kokkuleppel saata... samas võib olla, et me oleme lihtsalt liialt erineval lainel...
Poogna suhtes olen ma pisut skeptiline, sest see toodab minuarust liialt palju seda ühises mahlas marineerimist... et panen sulle hea hinde ja sina paned mulle ja kõik me oleme suured loojad... kui aga sammuke kõrvale astuda, siis ei tea neid loojaid keegi... ning kui see looming Poogna omajopelikust kontekstist välja tõsta, siis mõjub see enamjaolt suht abitult...
Ma ei eita, et Poognat on vaja, aga suures osas on see siiski rohkem selline salmikukirjandus... lilled ja armastus, riim ja rütmiline proosa... leebed teemad ja alahoidlik vormistus...
Miks ma Su juttu nii hävitavalt hindan... juba esimesed lõigud ja eriti need kondised koivad tekitasid tõrke ja ajasid naerma... dialoog oli parem... kuid sellise mahu juures rikub juba üks vildak lause peaaegu kõik...
Kiidan seda, et polnud suurtähega sõnu... üks kohutav viga poognalaste ja muude algajate juures... kasutatakse härjalt suuri ja tugevaid kujudeid ja üldistusi ning neid veel enamjaolt suurtähega... noh, et elu on ikka kindlasti Elu, kui mitte ELU... :)
Peamine, nööri ei maksa seebitada ning ojja pole vaja hüpata...
Jyrka, ära ole noore inimese peale kuri...
Lihtsalt küsimus on selles, et kui päris mitu inimest on asja avaldamiskõlbulikuks tunnistanud, siis mille alusel siiski jõuda järeldusele, mida miski lugu väärt on?
See on tegelikult küsimus, mis paljusid vaevab. Neid loojaid, kes suudavad oma loomingut adekvaatselt hinnata, on vähe ja ka niiöeldategijad astuvad vahel suure plärtsuga ämbrisse.
Kui eesti firmade äriplaanide kohta saab täiesti tasuta head nõu ja arvamusi pankadest, siis vähekogenud autor võib oma ulmejutte saata "Algernoni"... Toimetus peaks olema pädev ja püüab alati vastustes jõudu mööda nõu anda.
Vaat' ma ei tea, miks blogger.com oma host'i alati kõikidele linkidele ette liidab. algernon[ät]obs.ee on aadress muidugi.
Ilmselt kõikenägev Blogger arvab, et tahad panna oma blogilinki... :)
Loomulikult pole ma noore inimese peale kuri... kas jäi selline mulje..?
Ahjaaaaaa, Urmas NImetu jutt siiski on Stalkeri nimekirjas... mulle jäi alguses mulje, et nagu oleks ma selle maha maganud...
Post a Comment