Yasutaka Tsutsui «Tatazumu Hito»

Jaapani ulmest vähegi adekvaatsema pildi saamine väljaspool Jaapanit on enam kui tänamatu tegevus. Tõlkeid on vähe... need on juhuslikud... ning sellest vähesest ja juhuslikust moodustavad suure osa sellised autorid, keda vaid mööndustega saab ulmekirjanikeks pidada... näiteks siis Kôbô Abe ja Haruki Murakami. Tõelised ulmekirjanikud Sakyô Komatsu ja Shin'ichi Hoshi on märksa vähem tuntud, kuigi ka neil on ilmunud raamatuid mitmes keeles.

Yasutaka Tsutsui jääb sinna kahe grupi vahele: keegi ei eita ta kuulumist jaapani ulme esimese põlvkonna põhiautorite hulka, kuid väljaspool Jaapanit on tõlgetena rohkem siiski tuntud tema piiripealsed tekstid... sellised, mida ka tavakirjanduse kriitik lugeda suvatseb. Jutt «Tatazumu Hito» on samuti selline, kuigi on olemuselt siiski stiilipuhas žanriulme.

Inglisekeelsed bibliograafiad väidavad, et jutt pärineb aastast 1974. Aastal 1981 ilmus jutu inglisekeelne tõlge «Standing Woman» ajakirja «Omni» veebruarinumbris. Jutu tõlkis David Lewis ning sellest tõlkest on tehtud enamus edasisi tõlkeid teistesse keeltesse... ka venekeelne «Одиноко растущая женщина».

Sisu:
«Tatazumu Hito» kirjeldab tulevikku, kus on osutunud võimalikuks loomade muutmine taimedeks. Näiteks tehakse koerast istik... istutatakse see maha... ning varsti kasvabki selles kohas koerapuu. Sama protsess on võimalik läbi viia ka inimestega. Jutu tegevus toimubki düstoopses ühiskonnas, kus teisitimõtlejaid (ja lihtsalt rahulolematuid) muudetakse inimpuudeks.

Jutu peategelane on resigneerunud kirjanik, kelle ühte päeva siis jutt kirjeldabki. Mees on saanud valmis oma värskeima teksti ja läheb seda siis posti panema... vahepeal toidab ta pargis sümpaatset koerapuud ja vestleb inimpuuga, kes täidab postkontori kohuseid... lõpuks viivad jalad kirjaniku taas inimpuu juurde, kes oli varasemalt tema naine. See kohtumine ei too kummalegi rõõmu.

Seosed:
Oma praeguste teadmiste valguses väidaksin, et antud jutt ei kuulu mingisse sarja, ega pole saanud ka edasiarendust mõnes muus meediavormis.

Hinnang:
Tegu pole just meeldiva tekstiga. Ja kuidas saabki pidada meeldivaks sellist häirivat ja ärritavat teksti, kuid jutul on leidlik idee ning jutt on väga hästi ja meeldejäävalt kirja pandud. Ilmselge tipptekst, kuigi võib paljudele tõsimeelsetele ulmefännidele vastukarva olla.

Lingid:
* Yasutaka Tsutsui's Web Suite
* Wikipedia: Yasutaka Tsutsui
* IMDB: Yasutaka Tsutsui
* Ulmekirjanduse BAAS: Tatazumu Hito
* Review of Contemporary Fiction: Keeping not Writing: An Interview with Yasutaka Tsutsui

Isaac Asimov «Found!»

Ilmselt pole suur saladus, et ma eelistan alati jutte romaanidele. Üks põhjusi eelistamiseks on ka tõsiasi, et jutu saad loetud umbes tunni ajaga. Isegi kui on tegu väga halva jutuga, siis ikkagi ei kesta see piinlemine üle tunni. Isaac Asimovi jutu «Found!» lugemine oligi selline enese piinamine. Kahjuks tegin ma seda juba teist korda!

Sisu:
Maa orbiidil tiirlevad miskid neli suurt superarvutit. Üldiselt on need võimelised end ise remontima, aga igaks juhuks on olemas ka kaheliikmeline teenindusbrigaad. Jutt kirjeldabki olukorda, kus üks arvuti on rivist välja langenud ning siis see teenindav duo püüab arvutit taas töökorda seada. Rahmeldamise käigus selgub, et arvuti on langenud mingi metalli õgiva võõreluvormi ohvriks...

Seosed:
Seosed autori muu loominguga puuduvad... ka puuduvad mul andmed selle jutu teisendamisest mõnda muusse meediavormi.

Hinnang:
Hinnang jutule oleks enam kui hävitav, sest 1978. aastaks oli Isaac Asimov juba neli aastakümmet kirjanik olnud ning sellise staažiga autori kohta on tegu ikka vägagi igeriku jutujubinaga. Jutt mõjub sedavõrd vanamoodsalt, et ajuti tekib tunne, et otsekui oleks jutt mingil põhjusel jäänud 1948. aastal avaldamata ning nüüd aastakümneid hiljem viskas autor selle uue ajakirja toimetajale, kes tahtis avanumbrisse saada juttu megakuulsalt autorilt.

Jutu «Found!» esmatrüki kohaks oli nimelt ajakirja «Omni» esimene number, mis ilmus 1978. aasta oktoobris. «Omni» oli klantspaberil ajakiri, mis avaldas populaarteaduslikke (ja ka parateaduslikke) artikleid ning ulmejutte.

Ajakirja esimese numbri trükiarvuks oli miljon eksemplari, lisaks on seda juttu veel taastrükitud mitmes Asimovi valikkogus ning mitmes parimate juttude antoloogias. Suhteliselt masendav tulemus sedavõrd äbariku teksti kohta! Kuna «Omni» oli mõeldud just inimestele, kes muidu teadusest ei huvitu ja ulmet ei loe... siis said ilmselt paljud ulmesse skeptiliselt suhtuvad inimesed taas kinnitust, et ulmekirjandus ongi üks purukuiv ja paduigav mutrite ja poltide kirjeldamine.

Tunnistan, et selle jutu lugemine oli tõeline piin ning olukorra kurbloolisus seisnes veel ka selles, et ma olin seda juttu juba korra lugenud.

Lugesin juttu venekeeles antoloogias «Сирена: Избранная фантастика ОМНИ. Выпуск 2» (1992) ja lugesin kohe, kui see antoloogia ilmus. Ilmselt oli ka esimene lugemine üsna halb kogemus, sest ma olin jutu täielikult unustanud... nagu ka lugemise fakti enda.

Praegu on mul voodi peatsis antoloogia «The First Omni Book of Science Fiction» (1983), mille on koostanud Ellen Datlow ja mida ma siis teinekord loen, kui on tunnike aega ja kui tahaks kiirelt mõne suvalise jutu lugeda. Isaac Asimovi jutt on selle antoloogia avalugu!?

Lingid:

• Isaac Asimov Home Page
• Wikipedia: Isaac Asimov
• Ulmekirjanduse BAAS: Found!
• OutZone: Нашли!