Tsensuuri teed on ikka imelikud küll! Kui ma nõukaajal seda filmi Tartu kinos Ekraan vaatasin, siis oli filmi pealkirjaks «Uued amatsoonid».
See polnudki miski Nõukogude Liidu tsensorite leiutis... poolakad ise võtsid kätte ja lõikasid filmi «Seksmisja» (1984) kolm minutit lühemaks ning panid sellele pealkirjaks «Nowe amazonki».
Kõikse jaburam oli aga see, et TRÜ filmiklubis oli enne kinos linastumist juba näidatud seda kärpimata versiooni ning kes isegi klubis polnud näinud, see sai ikkagi teada, et mis kärpimata versioonis oli. Selliseid asju räägiti ju üksteisele mõnuga edasi – et siis poliitilised nükked segatuna kiima ja muhedate nilbustega. See ju inimestele meeldib!
Sisu
Filmi tegevus saab alguse lähitulevikus (täpsemalt aastal 1991), mil külmutatakse kaks meest, et need siis kolme aasta pärast üles sulatada. Noh, et selline teaduslik eksperiment. Katsealusteks on naiste- ja napsumees Maksymilian Paradys ja ideeline teadlasehing Albert Starski. Kahjuks ei lähe asjad aga plaanipäraselt ja mehed sulatatakse üles alles aastal 2044.
Tulevik, kus mehed ärkavad, on aga karm. Naiste maailm! Toimus kolmas ilmasõda ning bakterioloogiline relv hävitas kõik mehed. Vähesed ellujäänud naised on loonud üsna range korraldusega ühiskonna, kus meeste jaoks enam kohta pole. Tõttöelda ongi naiste ühiskonna ees suur probleem, et mida teha kahe leitud isasega. Seksi ja soojätkamise peale keegi loomulikult ei mõtle, sest sugutungi pärsivad kellapealt tarbitavad tabletid ja lapsed sünnivad katseklaasis.
Algul tundub minevikumeestele, et nad on saabunud paradiisi: mõeldaks, et härjalt kenasid naisi ümberringi ja ei mingit konkurentsi! Üsna kähku aga selgub karm tõde, et mehed saavad olla kas uurimsobjektid ajaloolaste klaaskapis või katsejänesed geneetikute ja teiste taoliste käes. Meestel saab selgeks, et tuleb põgeneda kuniks pole veel hilja...
Seosed
Filmi «Seksmisja» puhul on räägitud, et see on ajuti liialt sarnane Marcin Wolski lühiromaanile «Neomatriarchat» (1982). Pole lühiromaani lugenud ja seepärast mul selles küsimuses arvamus puudub.
Filmi lavastaja ja käsikirja üks autoreid Juliusz Machulski kirjutas aga käsikirja põhjal samanimelise romaani ja avaldas selle 2001. aastal.
Hinnang
Eks hinne näitab kenasti ära, kui kõrgelt ma seda filmi hindan. Loomulikult on hindes ka teatavat nostalgiat, sest kui ma oleks seda esmakordselt käesoleval aastal näinud, siis ilmselt üle nelja poleks andnud. Miinusteks just filmi teatav venimine ja ajastuhõngulisus.
Loomulikult kajastab iga teos (kasvõi tahtmatult) oma loomise aega, aga see ajalikkus ei tohiks hiljem segama hakata.
Samas võiks ainüksi Jerzy Stuhri rollisoorituse eest maksimumhinde panna.
Filmis on aga muudki head. Meeldis näiteks naiste poolt ümberkirjutatud ajalugu, meeldisid jazzu nautivad ja kreemikooke nosivad dekadendid, meeldis saksa keelt kõnelev näitsik tõkkepuu taga. Hästi oli läbi mõeldud ka kõik Tema Ektsellentsiga seonduv... iseäranis rinnad!
Viited
Mister Costello küsis:
Kui Maks ja Albert maa alt välja said, siis Maks hüüdis: «Kierunek: wschód. Tam musi być jakaś cywilizacja!», mis eesti keeles kõlaks: «Kurss itta! Seal peaks tsivilisatsioon olema!» 
Oli kuidas oli, aga Juliusz Machulski lõikas need laused taastatud versioonist uuesti välja.
