Nüüd esimest korda HÕFF-il käinuna tunnen kontides parajat väsimust ja hinges mõnusat rahulolu. Samas, tuleb tunnistada, et päris minu rida see üritus polnud, sest suur hulk neid nn kõige olulisemaid filme olid sellised, mida ma juba eelinfo põhjal vaatamata jätan.
Eks osaliselt ole siin tegu ka isikuliste vajakajäämistega, sest hindan ka filmides eelkõige lugu ja selle esituse oskust ning seetõttu jätavad n-ö õuduse uuemad lained mind suhteliselt loksutamata. Ei ole ju huvitav vaadata, et kuidas paar lollpead toas/kapis/keldris kinni on ja sealt välja pääseda püüavad ning kuidas neid siis ehk veel ka mingi pervar miski absurdse tapariistaga ahistada püüab. Veel vähem huvitavad mind aga filmid, kus keegi kedagi opereerib, alandab, koinib jne. Ja seda kõike suure ja õudsa kunsti nimel! Ei, ma ei arva, et selliste filmide tegijad tuleks ühiskonnast isoleerida (kuigi päris normaalseteks ma neid kah ei pea), aga minu maitse-eelistustele jääb sedasorti looming kaugeks.
Ja siiski tõusen ma toolilt ja aplodeerin festivali tegijatele, sest nad ajavad õiget asja ja teevad seda hästi. Oli mida vaadata ning isegi minul oleks olnud vaatamist rohkem, aga olud olid seekord sellised. Meeldis ka see, et põhirõhk oli siiski filmidel, mitte mingil muul tingel-tangelil. Tegelikult selline lihtne üritus: filmid ja sõbrad/kamraadid.
Viited
No comments:
Post a Comment