KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.4.10

Oleg Divov «Стояние на реке Москве»

Ilmselgelt on sõnavabadust rohkem postsotsialistlikes riikides...

Vähemasti ei suuda ma ette kujutada, et jutt «Стояние на реке Москве» ilmuks näiteks saksa või inglise keeles. Olgu, sisu võib sealsetele lugejatele ehk hämaraks jääda, aga ei saaks ka mõni kohalik autor seal samasugust juttu avaldada.


Sisu
Jutt algab enam kui meeleolukalt: koidikul jõudsid Vene tankid Moskva jõeni.

Edasi järgneb leitnant Ivanovi rammus dialoog Moskva kaitsjatega, kus ta käseb tšurkadel alla anda, et muidu läheb asi kurjaks kätte ära. Moskva poolt antakse teada: «Kuule juudilõust, ma olen su ema pannud!» ning näidatakse ka igaks juhuks keskmist sõrme.

Õige ruttu saabub kolonni etteotsa alampolkovnik Krivorutško, kes käseb leitnandil oma mittevene molu tanki tagasi peita, et muidu mõeldakse Vene vägedest veel eiteamida.

Sõneluse peale saabub kohale ka neeger, kes tegelikult on NATO vaatleja. Neeger ilmselt kardab, sest hoiab end miskipärast kogu aeg tankide varju.

Üsna kähku saab selgeks, et ega kumbki pool reaalselt sõdida ei taha, et kraageldakse rohkem niisama ja püütakse pigem tõestada oma õigsust NATO vaatleja silmis.


Seosed
Kuigi jutt ilmus esmakordselt 2007. aastal ja Andrei Sinitsõni koostatud antoloogias «Мифы мегаполиса» (tõsi, miski toorem versioon ringles juba aasta varem wõrgus) ning kuigi raamatu kaanel on mitmes kohas Sergei Lukjanenko nimi ja mainitakse ka Vahtkonna-sarja ... ei ole jutul «Стояние на реке Москве» mitte mingit pistmist Lukjanenko ja Vahtkonnaga.


Hinnang
Jutt on lihtsalt selline tore lõõp, kus irvitatakse kõigi ja kõige üle, kasutades selleks banaalsuseni tüüpilisi väljendeid ja mõttekäike.

Ma arvan, et Oleg Divov ikka mõnules täiega, kui seda juttu kirjutas... mina lugedes olin igatahes küll mõnust rõngas...

Tõsi, jutu nautimiseks peab olema alles see püsiväärtusi hindav huumorisoon, mis lubab naerda ja nalja visata kõigi ja kõige üle. Olgu siis tegu moslemi, venelase, juudi, neegri või NATO sõjalise abiga. Seesama huumorisoon peaks võimaldama ka hinnata sõnapaari Ostankino minarett jne. Kui poliitkorrektsuse ajupesu on aga oma töö teinud, siis pole mõtet end selle jutu lugemisega vaevata – võimalik lugeja vaid solvuks või vihastuks.


Viited

2 comments:

Paulmet Lemetsky said...

Divovit lugesin vististi esimest korda sajandivahetuse aegu - sled zombi oli asja nimeks ja tolkneb sest saati mu raamaturiiulil koos teiste uuema põlvkonna vene ulmekirjandusga, kõik tallina turult hangitud kui eestis käin ;D

Ulmeguru said...

Ma alguses suhtusin Divovisse kahtlustavalt, sest mul oli mitu väga halba kogemust selle sarjaga, kus ta romaanid ilmusid... kui aga «Выбраковка» (1999) ilmus, siis läks asjaks... takkajärgi olen ka enamuse ta vanemaid asju läbi lugenud... see triloogia zombi jäljest on veel küll lugemata... aga küll jõuab...