«The People Under the Stairs» (1991) oli just selline juhtum. Rahvakirjanik andis selle DVD mulle Estconil. Miski kelluke mu's helisema hakkas ning küsisin, et kas õudukas? Rahvakirjanik vastas kuidagi läbi hammaste, et võib nii öelda küll.Panen siis paar nädalat hiljem plaadi mängijasse ning avastan, et Wes Craveni film ning pikapeale hakkab mulle tunduma, et olen seda kunagi miskilt saksakeelselt taevakanalilt näinud...
Sisu:
Filmi keskmes on miski getoneegrite pere, kes üüri maksmisega on hiljaks jäänud. Üür maksmata ning majaomanik ähvardab pere välja tõsta. Peres on voodihaige ema, postteismeline tütar ja varateismeline poisiklutt, keda kõik Lollikeseks kutsuvad. Tütre nikkar teeb poisiklutile ettepaneku... noh, et oleks aeg tõeliste vendade kombel raha hankida... noh, et on üks tulus ots soojas ja Lollikesel oleks seal täitsa oluline osa teha...
Sõidavad siis kaks neegripätti ja poisiklutt miski uhke maja juurde. Lollike saadetakse luurele ning poisiklutt näeb, et majas elab kummaline vanamoor ning maja ise on veel kummalisem... et akendel trellid, mis väljastpoolt tabas... et otsekui püütaks takistada kellegi väljasaamist.Poisiklutt räägib küll vanematele vendadele, et jätame asja katki, et liiga imelik värk ja puha. Nood aga nokivad Lollikese kallal, et kas too lõi nüüd vedelaks...
Ei möödugi palju aega, kui kõik kolm majas on ja veel vähema aja pärast on kolmikust ainsana elus vaid Lollike. Neegripoisil on esialgu vaid kaks probleemi: kuidas majas ellu jääda ning kuidas majast välja saada.
Maja omanikeks on ilmselgelt haiglased Emme ja Issi, kelle sugulus ja seksuaalsus on enam kui veidrad. Antud «paarikesel» on veel «tütar» ja murdja koer ning hulk võikaid inimelukaid keldris ja üks kummaline poisike veel seinakäikudes.Seosed:
Mingeid seoseid pole. Teada on, et 2006. aastal plaanis Wes Craven sellest filmist uusversiooni teha, aga nüüdseks on see plaan vist maha maetud.
Hinnang:
Tuleb tunnistada, et Wes Craven on üks mu lemmiklavastajaid ning see film sobib hästi mehe teiste tööde vahele. Samas oli see film mul siiski ununenud, mida pole juhtunud näiteks mao ja vikerkaare filmiga.Trepialuste-filmi põhivõlu on klaustrofoobiline tegevuspaik, haiglased tegelased ning tugev näitlejate valik. Everett McGill, Wendy Robie, Ving Rhames, Sean Whalen, A. J. Langer ja Brandon Quintin Adams – pooled neist nimedest ei ütle mulle midagi, aga oma tööd tegid nad tõesti hästi!
Eraldi tuleb aga kiita filmi väärakat huumorit ja sadismi. Või kuidas sa ütledki selle kohta, kui Issi ajab S/M kostüümis ja pumppüssiga taga Lollikest... või siis selle kohta kuidas murdja koer oma verise lõpu leidis...
Lingid:
5 comments:
"Rahvakirjanik" ahahaa, no mina tõstan kaabu tema suhtes - härra "läbi hammaste" pressis ka minu jaoks exellet elamuse välja ( tean,tean sulle see italo horror ei meeldiks, aha ta ju hoiatas foorumis!"
Ühesõnaga "läbi hammaste"
:D
p.s näen sul on mingi Da Vinci kood siin pandus, ei tea kas postitus läheb läbi "blato" avane ....
s.t "rahvakirjanikul" on anne rahuldada rahvast
aga et teemasse või, nii, siis Wes Craven on rezhisöör või? Ja sinu lemmik? Kuidas kommenteerid tema debüüti?
terv nuxxx
Vastused küsimustele: on; on lemmik; vastik.
minu arust oli kogu see film mõeldud kuidagi sümboolsena, aga kuidas täpselt, see mulle kohale ei jõudnudki. noh, kas kuidagi nii, et see maja on ameerika ja siis neegrid ja pervod valged ja nende hea laps (järgmine generatsioon)... uhh, aga puhtal kujul, ilma sümboolsuseta seda vist võtta pole võimalik.
See sümboolsuse mõte kargas ka mulle pähe... samas, väga jabur oleks arvata, et kõik USA valged ongi siis sellised pervod ja kõik neegrid on miskid rüütellikud õilishinged... et siis minu jaoks see sümbolism tööle ei hakanud...
Post a Comment