Kiira Sošinskaja pole kirjanik. Mitte seepärast, et ei oskaks kirjutada... pigem siiski seepärast, et kirjandus pole tema põhiala.Raske on ju pidada kirjanikuks inimest, kes avaldab kolme aasta jooksul vaid neli juttu ning need neli teksti on ka pigem sellised lühikesed humoreskid. Kõik need neli juttu olid tegelikult head, aga millegipärast ei ilmunud autorilt pärast 1968. aastat enam ridagi. Samas ei saa väita, et Kiira Sošinskaja oleks vene ulmes väheoluline isik... vastupidi, vägagi oluline tegija, aga pisut teisel alal.
Kiira Sošinskaja oli üks olulisemaid venekeelsete ulmeraamatute illustraatoreid. Tema kaanepiltidega on vist pooled raamatud kirjastuse «Mir» sarjas «Зарубежная фантастика». Kiira Sošinskaja illustreeris ka vene autorite raamatuid, eriti tuleks esile tõsta abikaasa Kir Bulõtšovi omadele tehtut.
Tõttöelda on mul pisuke kahtlus, et ka kõrvalolev pilt, mis illustreeris jutu esmatrükki ajakirjas «Iskatel», on Kiira Sošinskaja tehtud. Ajakirjas endas polnud pildi autorit iagatahes märgitud.Sisu:
Jutt sellest, kuidas miski Siberi taigaküla järves oma «meremadu» elab... igasugu «uurijaid» tormab muidugist murdu kohale jne.
Seosed:
Igasugused seosed muu ulme ja teiste kunstivormidega puuduvad.
Hinnang:
.jpg)
Tegu on lihtsa ja südamlikult küünilise jutuga, millel veel ka hurmav puänt.Jutt pole just kõikse tuntum. Minu andmetel on vene keeles seda vaid korra taasavaldatud ning korra on see ilmunud ka saksa keeles.
Eesti lugeja on märksa paremas seisus, sest 1976. aastal ilmus see pealkirjaga «Vaeseke» krestomaatilises nõukogude ulme antoloogias «Diogenese latern», mille koostas ja tõlkis Juhan Nurme.
Lingid:
* Jutt «Бедолага» wõrgus
* Ulmekirjanduse BAAS: Бедолага
2 comments:
Selline naljakas lugu. Nägin seda "Diogenese laterna" kaanepilti ja soe tunne tuli südamesse. Minu jaoks oli see kunagi peaaegu et piibel :) lugesin seda vist oma 20 korda. Ja ma alati imestan et räägitakse nii pühaliku näoga antoloogiast "Lilled Algernonile" aga diogenest eriti ei mainita. "Lilledest Algernonile" ei mäleta ma ühtegi juttu. Mine tea kas ma seda üldse lugenudki olen. Ei mäleta.
Minu jaoks on ka «Diogenese latern» vägagi oluline raamat ning ei pea ma seda sugugi halvemaks antoloogiast «Lilled Algernonile». Mõlemad on tugevad antoloogiad ja neid omavahel päris võrrelda ei oskagi...
Post a Comment