KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



18.7.07

Dellamorte Dellamore (1994)

Tegelikult on suisa piinlik, et ma pole kirjutanud filmist, mida ainuüksi eelmine nädal kaks korda vaatasin... olgu, teine kord ei lähe päris arvesse, sest toimus Estcon 2007 filmiprogrammi raames. Kuid ma vaatasin seda filmi ka juunis! Olgu, siis võib selle kaela ajada, et tahtsin seda (puhtalt hariduslikel eesmärkidel) näidata Maniakkide Tänavale. Aga ma olen seda filmi varemgi veel vähemasti viis korda vaadanud...

Sisu:
Filmi peategelane on Francesco Dellamorte, kes on miski väikelinna kalmistuvaht. Tal on ka ühesilbilist suhtlust viljelev abiline Gnaghi.

Maailmas (või vähemasti selles linnakeses) on aga asjad omajagu nihu läinud ning teatava viiruse tõttu ärkab osa surnuid seitsmendal päeval ellu. Dellamorte ja Gnaghi tapavad tagasitulnud muidugi taas ära ning matavad uuesti maha.

Lisandina suhteliselt rutiinsele elavate surnute tapmisele ja matmisele, kohtab Francesco Dellamorte ühel päeval oma kalmistul sensuaalset ja leinavat leske.

Kalmistuvaht on pärast seda kohtumist kadunud hing ning mõtleb vaid sellest naisest. Naine pole ka just päris vastu, aga teda näib enam köitvat surm ja sellest tulenevalt ka pigem Dellamorte amet ja töökoht.

Eks visadus viib sihile ja tundlev lesk leiab enesele igavese puhkepaiga kalmistul.

Probleem aga selles, et rinnakas lesk ei taha hauas püsida. Ja pärast mitmekordset ja lõplikku tapmist ilmub ta välja uute kehastustena. Küll uue linnapea pisut lihtsameelse ja esialgu süütu sekretärina, küll prostituteeriva tudengina...

Seosed:
Film põhineb Tiziano Sclavi samanimelisel romaanil, mis ilmus esmakordselt 1991. aastal.

Kuna autorit teatakse eelkõige kui koomiksisarja «Dylan Dog» loojat, siis on üsna levinud ekslik arvamus, et ka film «Dellamorte Dellamore» põhineb koomiksil.

Hinnang:
Filmi puhul tuleks eelkõige märkida seda, et vaadates ei usu, et film pärineb aastast 1994... kogu aeg on tunne, et ikka seitsmekümnedad. Ja see on pluss!

Kindlasti tuleb kiita Michele Soavi lavastajatööd ning selle tulemust, kus film jookseb sedavõrd sujuvalt, et isegi viiendal vaatamisel ei taha ühtegi kohta vahele jätta.

Näitlejatöödest tõstaks esile eelkõige soome päritolu Anna Falchi, kes tegi filmis vähemasti kolm rolli. Kuid ega Rupert Everett (Dellamorte) ja François Hadji-Lazaro (Gnaghi) halvemad polnud.

Eripunktid haiglaslikule ja samas koomilisele meeleolule ning lummavalt kummituslikule muusikale!

Lingid:

2 comments:

Anonymous said...

1994? Uskumatu!

Lahe film, ainus, mida mul Estconil tiheda kava kiuste näha õnnestus.

Ulmeguru said...

Ma ei olnud kunagi mõelnud, et mis aasta film, kuigi uurisin isegi romaani kohta wõrgust pärast esimest vaatamist nii palju, kui võimalik, aga kuidagi ei haakunud need aastaarvud mul peas ühtsesse skeemi.

Vaat kui Maniakkide Tänavaga seda vaatasime, siis ta ka mingil hetkel küsis, et mis aasta film? Oletasin siis huupi, et 70ndate lõpp või äärmisel juhul 80ndate algus... ning filmi lõppedes tuli pauk, kui ilmus ekraanile © märk ja aastaarv. Vaat siis jäi meelde!