KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



27.5.23

Kirill Jakimets «Отряд «Омега»»

Olukorras, kus paljud Vene autorid on end sõja toetamisega ära määrinud, on Kirill Jakimetsi lugemine enam kui koššer tegevus sest:
  1. tegu on hea romaaniga, on vigu ja tervik logiseb pisut, aga sõgedus korvab puudused,
  2. autor on surnud ja seega ei saa ta nakatuda Z-marutõppe,
  3. tüüp ise oli äge kontrakultuurne tegelane, kunagine hipi, keda teati kui filosoof-märgkosmisti Emmanuil Marlovitš Katsi ning kes laulis ka «lüürilisse kantrisse kalduvas müstilis-pornograafilises post-punkbändis» Tšerdak Ofitsera (ek Ohvitseri Pööning).

Raamat läheb kiirelt käima ja kui lugeja isegi kahtleb, siis esimese osa pealkiri «Sokkude ja munkade sõda» rokib ja kutsub lugema.

Romaan saab alguse kolkaplaneedil, kus moslemitest sokud (jah, soku välimusega ebahumanoidid) sõdivad seal kanda kinnitavate õigeusu munkadega. Planeedile teeb aga dessandi tundmatu kolmas jõud, kelle sõdurid näevad välja kui Vana-Rooma sõjamehed ning need sõdurid on tõelised tuimolendid...

Edasi läheb romaan umbestäpselt samas tempos edasi: autor jalga eriti pedaalilt ei tõsta, pigem lisab vaid käikusid – kosmos, militaarkraam, alternatiivajalugu, virtuaalsus, paralleelmaailmad, mittehumanoidsed võõrtsivilisatsioonid jne.

Romaan «Отряд «Омега»» ilmus esmakordselt 1996. aastal kirjastuse Tsentrpoligraf sarjas «Стальная мечта» (ek Terasunelm). Raamatust jääb mulje, et autor planeeris sarja «Sõjad ja maailmad» (Войны и миры), aga avateos «Omega salk» jäi ainsaks. Ei, tegu on lõpetatud teosega, aga lugedes on tunda, et autor saanuks (ja vist ka tahtis) kirjutatada veel mitu köidet – raamatu taga on suurem-laiem ilm ja sõdasid pidanuks veel tulema.

Kirill Jakimets kirjutaski vaid kolm ulmeromaani, sealjuures on teine kahasse kirjutatud ja kolmas ringleb vaid wõrgus. Ilmne, et kirjandus polnud mehe ainus jumal ja loominguline väljund. Kui aga kõik kolm romaani läbi kahlata, siis on selge, et autorit köitis eelkõige alternatiivajalugu ja arvutitega tehtav ning nendega seonduv filosoofia ja märul.

Lugesin romaani «Отряд «Омега»» juba kolmandat korda. Pole küll tippraamat, aga hoogne ja leidlik ning hästi liigendatud. Viimatinimetatud põhjusel sobib kenasti ka unelektüüriks – loed enne und jupi ja järgmine õhtu loed edasi.


Viited

23.5.23

Juhan Habicht «Õhtud vanaisa juures»

Ma ei tea, kui sageli siia uut sisu tulema hakkab, aga loodan, et paariaastased pausid jäävad möödanikku. Peamine vast, et uue algusega seonduvalt muudan ma formaati, et lihtsam ja vähem mehaaniline...

Jutu «Õhtud vanaisa juures» tegevus algab pastoraalse õhtusöögiga, kusagil agraarses majapidamises, aga eks juba esimene lause diislist ja gatlingitest annab selge vihje, et asjalood on hapuvõitu. Lugejal saab üsna kiirelt ka selgeks, et tegevuskohaks on kliimakatastroofijärgne maailm, täpsemalt kusagil kunagise Eesti rannikualadel. Jutt ongi selline pastoraal-olustikuline kirjeldus elust uutest tingimustes. Lugu keritakse Jeebuse-nimelise poisikluti silme läbi ning poisikese teadmishimu annab autorile kena võimaluse tutvustada toimuvat ja näidata, kuidas asjalood niimoodi läksid.

Pole vist suur saladus, et see jutt on kirjutatud ühe antoloogia tarbeks. Kuna aga antoloogia ilmumine venis, siis ilmus tekst ajakirja «Looming» 2022. aasta 12. numbris. Kuigi tegu on tervikliku tekstiga, võiks autor vabalt edasi kirjutada ning poleks midagi katki, kui «Õhtud vanaisa juures» oleks pikema lühiromaani või suisa romaani avapeatükk.

Maailm on kenasti skitseeritud, tegelasi on omajagu, nad erinevad ja eristuvad. Isiklikult minule on sümpaatne ka see vaikne kriitika nende tobeduste asjus, mis maailma taolise katastroofini viisid.

Muarust on tegu Juhan Habichti parima seniilmunud ulmetekstiga. Ma vaid loodan, et mu kiidukõne ei tekita teistes selliseid ootusi, mis panevad teksti lugedes iga hinna eest puudusi otsima ja keskmise hinde teemal kiusu kiskuma.

Hilisem lisandus!
Jutust saigi romaani «Kui tuugenid vaikisid» avapeatükk.


Viited

15.5.23

Andrzej Pilipiuk «Kroniki Jakuba Wędrowycza»

2001. aastal Lublini kirjastuses Fabryka Słów ilmunud «Kroniki Jakuba Wędrowycza» oli Andrzej Pilipiuki esimene ulmeraamat ja ühtlasi ka esimene kogumik kolkaeksortsisti Jakuba Wędrowyczi lugudest. Esimene raamat oma nime all, sest varasemalt oli mees pseudonüümi all avaldanud neli-viis seiklusromaani lastele.

Esimene igas mõttes, sest raamatus olev lühiromaan «Hotel pod Łupieżcą, czyli Wakacje Jakuba Wędrowycza» oli kaugel 1985. aastal üks esimesi tekste, mille Pilipiuk kirjutas. Tõsi, omaaegne käsikiri pole säilinud ja autor kirjutas loo kogumiku tarbeks uuesti. Väärib ka märkimist, et kui Andrzej Pilipiuk 1996. aastal ulmes debüteeris, siis viiest esimesel aastal ilmunud jutust olid neli eksortsist Jakubi lood.

Jakub Wędrowycz on Poola külakolkas elav eksortsist, kes ajab pidevalt samakat ja vaatab, mida annab kusagilt ära virutada. Tal on ka kaks regulaarset topsisõpra, kes on pisut rohkem inimese moodi. Jakub on üks tige, asotsiaalne vanamehenäss, kuid kõigest hoolimata saab ta tumedate jõududega täitsa kenasti hakkama. Ahjah, räme antikommunist on ta samuti. Kogumiku lood ongi siis Jakubi eksosrtsistliku tegevuse ja muidurämpslemiste kirjeldused. On satiiri, esineb rämedat koomikat ja lopsakat nalja.

Ma olin mitmeid selle kogumiku jutte lugenud erinevates venekeelsetes antoloogiates ja muljed olid üsna vastandlikud. Samas ma teadsin, et Poolas on Andrzej Pilipiuk hullult populaarne ja ta (ulme)loomingut loevad ja teavad isegi need, kes ulmest eriti ei hooli. Tekkis teatav huvi ja hasart kontrollida, kas venelased olid valinudki kehvemad lood, või...

Ma olen kõigist juttudest siinsamas eraldi kirjutanud, et kes tahab, see loeb...


15 erinevas pikkuses teksti, millest seitse ilmusid esmakordselt just selles kogumikus. Andrzej Łaski kaanepilt ja illustratsioonid. Kuigi kogumiku juttude keskmine võiks ehk üle kolme kokku anda, oli raamatu lugemine ajuti päris väsitav. Lihtsad, liigagi sirgjoonelised ja üsna ühetaolised lood. Andrzej Pilipiuk on end korduvalt eneseirooniliselt nimetanud Suureks Grafomaaniks ja tuleb tunnistada, et sellises hinnangus on päris mõru tõetera peidus. Eraldi lugedes mõjuvad jutud pisut paremini, aga koos muutuvad kiirelt korduvaks ja kurnavaks.


Võimalik, et probleem on minu naljasoones... mitte et see puuduks, lihtsalt selle soone keerud on teistpidi kui selle raamatu naljade omad. Võimalik? Või kuidas seletada raamatu seitset kordustrükki Poolas, kogumiku tõlkeid tšehhi (Kroniky Jakuba Vandrovce) ja ukraina keelde (Хроніки Якуба Вендровича)? Või seda, et esimesele kogumikule on Poolas järgnenud veel üheksa!?


Üks on kindel: niipea ma järgmist Jakubi kogumikku ei loe. Järgmine Andrzej Pilipiuki raamat, mida ma loen on tõenäoliselt Jakubi-vabade juttude kogu «2586 kroków» (2005), sest see justkui lubaks ägedamat elamust.


Viited