Ja samas on mulle jäänud mulje, et kõigi teiste jaoks on see multikas miski tore ja klassikaline toode?
Sisu
Lendab kosmoselaev ning autopiloot on katki ja kosmonaut peab käsitsijuhtimisel maanduma ning siis antakse kosmonaudile käsk enne maandumist magada ja end välja puhta.
Ja siis kui aeg käes on, siis kosmonaut ei ärka...
Seosed
Väidetavalt põhineb see film originaalkäsikirjal (autoriks Boriss Rjahhovski), aga mina olen lugenud enam kui sarnast nõukogude ulmelugu ja seega võiks antud käsikirja suisa plagiaadiks pidada.
Hinnang
Olgu, jätan selle autorluse küsimuse kõrvale ja püüan hinnata seda, mis on...
Minu jaoks on see multifilm halva nõukogude ulme õpikunäidis. Siin on kõik see maitselagedus ühes kümneminutilises filmis koos: kitšilik kodumaa (loe: emakese Venemaa) ülistus, põlvkondade side (loe: kirsasaapad ja sõjalised autasud pintsakurevääril), õõnes pateetika, ihalus kujutada läänt (USA tähendab kindlasti jazzi), ulmelise osa aju- ja loogikavabadus, vassimine terminite ja loogikaga jne.
Plusse on samuti. Esmajoones muidugi kunstnik Nikolai Koškini visuaalsed lahendused ja Vladimir Tarassovi lavastajatöö. Ja eks need kaks meest ongi suuresti nõukogude ulmemultiplikatsiooni A ja O. Samas tõrgub mu käsi kolmest kõrgemat hinnet panema, sest antud multika ideoloogiline nõmedus ja sisuline jaburus olid mulle selged ja vastikud juba esimesel vaatamiskorral koolipoisina.
Viited
2 comments:
See on see "Kosmonaut, ärgake!"? Õudus tõepoolest, kirjutan alla. Samas fraas läks rahva sekka. :)
Eks igaüks näe seda, mille nägemiseks aju on häälestatud. Takkajärgi võib seal näha mida tahes, aga see põhimotiiv - lapsepõlvehäälte, -lõhnade, -värvide ja -marrastuste mõju tähendus ja tugevus meie hinges ja alateadvuses - on minu meelest põhiline ja ülikütkestav.
Post a Comment