Ilmselt oleks lugejal arukam klõpsata allpoololevat linki ja lühifilm kõiksepealt sinutorust ära vaadata...
... sest ma võin siin ju lõputult rääkida, aga vaatamist ei asenda miski.
Sisu
On miski viirus, mis inimesed marutõbisteks zombideks muudab.
Seosed
David Morley (kes andmebaasides miskipärast David Morlet) on teinud ka täispika filmi «Mutants» (2009), mis põhineb samal ulmelisel eeldusel. Et siis viirus ja marutõbised zombid.
Hinnang
Ütleks kohe, et see «Morsure» (2007) on suurepärane... võibolla on tegu isegi ühe parima minupoolt nähtud lühifilmiga. Meeldib see, kuidas see lihtne lugu vaataja ees lahti keritakse. Kuna filmi pealkiri on «Morsure/Bitten/Hammustus», siis on vaatajal kohe miski aimdus, et kes on see räämas naine, kes öises metsas jookseb ning keda üks mees kaheraudsega taga ajab.
Lugu looks, aga see naine (mängib Luz Mandon) on kuradi õõvastav vaatepilt... et siis nappide vahenditega esitus koos mõningase pildikiirendusega ning tulemuseks on tõeliselt vinge marutõbine ja vägagi tappev zombi.
Kui esimesel HÕFF-ipäeval filmid unarusse jäid, siis teisel sai kohe üsna usinasti kava kallale asutud.
Esimesena vaatasime n-ö lühisarja «Stingray Sam» (2009) – osaliselt kamraad Adi rõõmuks, osaliselt isiklikuks naudinguks.
Järgnes jaapanluse komplekt: «Junko's Shamisen» (2009) ja «Kyûketsu Shôjo tai Shôjo Furanken» (2009).
Siis sai toitumas käidud ning kui tagasi jõudsime, siis juba jooksis «Snarveien» (2009), ronisime küll saali, aga pimedas ei suutnud mingeid korralikke kohti leida ning veerand tunni järel läksime välja. Selle veerandtunniga sai selgeks, et tegu on mõnusa ja ilmselt ka hea filmiga... igatahes sai selgeks, et ma kavatsen selle filmi täies pikkuses ära vaadata.
Siis tuli otsa ühe prantslase pakett. Kuna prantsuse õuduse kõrgepingekõnts veel valusalt meeles on, siis läksin saali üsna vastumeelselt, aga «Morsure» (2007) ja «Mutants» (2009) olid selline korralik ja aus kraam.
Krafinna käis veel ja vaatas ka filmi «Black Devil Doll» (2007), aga ta tuli sealt üsna kähku ära ning midagi rääkimisväärset ta ka vist ei näinud. Olid veel ka mingid rauduksed, inimsajajalgsed ja serbia filmid, aga need jäid täitsa teadlikult vaatamata.
Üsna mitme filmi ees näidati ka HÕFF-i reklaamrulli ning see oli vägagi tahe tükk, aga vaadake parem ise...
Eks tervikuna vaadatud filmidest kirjutan edaspidi ja märksa kainemas olekus pikemalt. Ühte tahaks aga küll mainida: peaaegu kõik täispikad filmid oleks võinud lühemad olla.
Oleme kalli kaasaga juba kolm aastat tahtnud HÕFF-ile minna, aga ikka miskipärast ei ole õnnestunud...
Seekord sai asi siis resoluutselt plaani võetud: Krafinna võttis selleks ajaks puhkuse, broneerisime hotelli jne. Oleks teadnud, et see sõit selliseks kannatuste rajaks kujuneb...
Alustama peaks sellest, et praamikunn Leedo on praegu kiuslikus meeleolus ning on teinud ühenduse mandriga tõeliseks nõelasilmaks. Ma olen üsna arusaaja inimene, aga vaat sellest ma aru saada ei kavatse... noh, et kuidas saab XXI sajandil ja nädalalõpul sõita vaid üksainus praam! Konkreetselt meile tähendas see kolme tundi tuuldumist Kuivastu sadama kail.
Tänu praamijamale jõudsime Hapsallu üsna õhtul ning seetõttu jäi meil ka zombiewalk nägemata. N-ö zombisid ikka pärast nägime, aga eriti ägedad need tegelased ei olnud... pigem sellised gooti/horror mardisandid. Tundus, et tüübid olid võtnud zombiewalk'i kui mingit maskiballi, aga minu nägemuses on zombi siiski miski määrdunud räbalatuust. Olgu, need maitsed...
Kuna kogu see kannatuste tee, kus lisaks praamijamale esines ka hulk pisemaid viperusi, oli meid omajagu ära väsitanud, siis leidsime, et esimesel õhtul me filmidele eriti ei rõhu. Eriti sai see meil veendumuseks kui avastasime kultuurikeskusse fuajeest lademetes sõpru ja kamraade... noh, selliseid, kellega avad joogi ja jätkad juttu sealt, kus eelmine kord see pooleli jäi...
Kuna ikkagi filmivestival, siis räägiks lõppu ka ühest filmist. Osa rahvast meie seast läks ühte filmi vaatama ning mingil hetkel hakkasid nad fuajeesse tagasi imbuma. Noh, et miski eriti nõme film, kus mingi redneck naisi peksab ja ei mingit gore't. Tegu oli vist filmiga «Pig» (2010).
Märkasin eile öösel seda juhuslikult miski Vene telekanalil ning mõtlesin vaadata.
Ma olin seda filmi kolm aastakümmet tagasi kinos näinud ja omaaegsed muljed olid sellised, et ma isegi ei vaevunud otsima, et kas seda filmi tänapäeval ka kusagilt tõmmata saab... ostmisest rääkimata. Aga kui telekas näidati...
Sisu
Tundmatu kosmoselaev ründab Rahvusvahelise kosmoseinspektsiooni baasi ja hävitab selle. Laeva tüüp viitab ühele kapitalistlikule firmale, kus seost rünnakuga küll eitatakse, aga väidetakse, et üks selline laev koos teadlastega jäi neil kosmoses kadunuks.
Eks targad tulevikuinimesed koos veel targemate masinatega arvutavad välja, et millisest tähesüsteemist antud laev startis ning kõikvõimalikke kaitsevälju omav patrull-laev «Vaigatš» lendab asja uurima.
Seosed
Üldiselt seoseid ei ole, aga nüüdsel ajal vaadates oli näha, et visuaalset poolt on omajagu mõjutanud telesari «Star Trek».
Tegelikult oli «laenamist» muidugi rohkem, aga laenud sarjast «Star Trek» olid kõige silmakriipivamad.
Hinnang
Film on tõeliselt abitu käkk ning siin pole võimalik (ega pole ka tahtmist) teha mingit hinnaalandust mitte ühelgi põhjusel. Dialoogid on täiesti sisutühjad ja absoluutselt pingevabad. Ulmelised «ideed» on jaburad ja tegelikult saab neid ideedeks vaid väga suurte mööndustega nimetada jne.
Kuigi vormilt on tegu ulmefilmiga, on «Звездный инспектор» pigem siiski propagandistlik kapitalisliku (loe: lääne) ühiskonna kriitika. Ülalolev kaader Maailmanõukogu (või kuidas seda nimetati) tegelastest oleks otsekui miskist poliitilisest põnevusfilmist pärit, vaid tähistaevas taustal viitab ulmele.
«Звездный инспектор» (1980) laguneb laias laastus neljaks osiseks: väga kehvad kosmoselahingud, nämmutavad dialoogid patrull-laeva vilkuvate ekraanide taustal, nämmutavad dialoogid võõral planeedil asuval kapitalistide uurimisjaamas, mõttetu visuaalne kosmiline värvimäng kitšilike süntesaatorihelide saatel. See viimane osa on isegi mõneti nauditav, aga olemuselt ebavajalik ja seetõttu veel eriti häiriv. Tunnistan, et film oli sedavõrd igav, et ma jäin eile öösel teleka ette magama... nähtud pooltund oli aga täpselt selline nagu ma mäletasin.
On mõned tuntud nimed, aga ulmefilmide huvilisele ütleb neist midagi ehk vaid näitleja Vladimir Ivašovi oma. Lavastajad Mark Kovaljov ja Vladimir Polin on tundmatud suurused ja täheinspektori-film oli minuteada nende ainus pongestus ulmevallas. Käsikirja autoriteks on seesama Kovaljov ja keegi Vladimir Smirnov, pluss veel Nõukogude filmikunsti trikivõtete äss Boriss Travkin. Enamjaolt siis juhuslikud tegelased, kes otsustasid õhinal ulmefilmiga kätt proovida. Õnneks nad vaid üks kord proovisid...
Panin siia näidiseks ühe klipi sinutorust, mis peaks hästi aimu andma, et film on nii halb, et ei kõlba ka jaburusena vaadata. Isegi venelased, kes iga viimsetki nõukaaegset filmi kiidavad, tunnevad antud filmi puhul piinlikkust ja nimetavad seda reeglina üheks kõige kehvemaks Nõukogude ulmefilmiks.
Olen juba mitu aastat tahtnud minna Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalile ehk siis HÕFF-ile, aga ikka ja jälle on midagi vahele tulnud. Sel aastal siis...
Võiks siia ju veel palju tarka juttu juurde kirjutada, aga kuna lähen üritusele esmakordselt ja linastuvatest filmidest olen ma vaid kahte näinud, siis...
Tegelikult ei oleks pidanud ma seda filmi nägema. Kindlasti mitte oma kodu(kino)s. Aga nägin! Noh, et sattusid paar kamraadi külla ning neil oli ka selline DVD seljakotis.
Sisu
Üks noor naine saab päranduseks miski metsamaja... sõidab sinna siis kohale, et lähisugulase kraam üle vaadata ja maja müügiks ette valmistada.
Kohapeal on õhus omajagu pinget: keegi luusib ümber maja ja ka topisetegijast naabrimees ei jäta eriti usalduslikku muljet.
Seosed
Puuduvad.
Hinnang
Sellist filmi on keeruline hinnata, sest tegu on lõputööga ning tõenäoliselt seda tehes mõeldigi eelkõige vaid hindamiskomisjoni peale. Pealegi, kuipalju meil Eestis üldse filme tehakse ja kui vähe veel nende hulgas ulmekaid on?
Alustaks miinustest. Käsikiri oli väga nõrk, ehk siis nämmutav dialoog ning klišee klišee kukil. Filmi tempo oli samuti selline uimaselt eestilik. Häiris ka teatav totrus, mis vaatamisel leidis väljapääsu kohatutes naeruturtsatustes.
Plusse oli samuti. Kindlasti Lauri Nebel naabrimehe rollis ning ega Carita Vaikjärv noore naisena samuti kehva polnud. Oli ka meeleolukaid ja õõvaseid kaadreid ning ajuti oli emotsioon suisa painav.
Kuna filmi DVD viibis meie kodus vaid paar veebruaripäeva ning kuna tegu on n-ö tudengifilmiga, siis rohkem ma tegijatest ei teagi. Trashi blogist sain teada ka lavastaja Robi Uppini nime ning sealtsamast blogist pätsasin ma ka postitust illustreerivad pildid.
Ütlen otse ja ausalt ära, et selle postituse mõttest saavad eelkõige aru vaid need, kes teavad mis on Cthulhu Mythos ning kes teavad midagi ka linnast nimega Innsmouth. Ülejäänute osaks jääb vaid hea kunstniku tehtud mõnusa pildi nautimine.
Vaatasin seda pilti ning leidsin, et kuratlikult mõnus Innsmouthi kalainimese kujutamine, et enamus vastavaid illustratsioone ei saa sellele näolegi...
Kõikse lahedam on seejuures aga tõsiasi, et antud Jaan Tammsaare tehtud pilt illustreerib hoopistükkis Jakob Kõrva muinasjuttu «Veealused» ning Cthulhu ja Innsmouthiga pole sel vähimatki pistmist.
.jpg)
