Ma usun, et Borgese nimetamine ulmekirjanikuks tekitab veel tänaseni hämmingut mõlemal pool rindejoont: tavakirjanduse huvilised tahaksid Borgese ilmselt suruda maagilise realismi pindeajavasse puusärki ning ortodoksed ulmefännid, kelle pühakiri on trükitud pulpformaadis, ajaksid ilmkuulsa argentiinlase ulmest nii kaugele kui võimalik. Jorge Luis Borges on ulmekirjanik, meeldib see siis kellegile või mitte!
Blogipostituse põhjustas siiski Google'i teemakohane päevapilt, mis mulle ilgelt meeldib, kuigi ma ei osanud seda kohe Borgesega siduda.
Viited
4 comments:
Maagiline realism on üldse selline eriti imelik žanr, mida on eriti raske määratleda - ja vahel tundub, et selleks, et sinna kuuluda, peab kasutatavaks keeleks hispaania keel olema, ükskõik, mis sa siis kirja paned; ja vahel jälle, et kui sa juba hispaania keeles kirjutad, siis sind sinna ka suruda üritatakse, kui kasvõi midagi "maagilist" loos on. Aga ehk on ainult mulle selline mulje jäänud.
Jah, kui sa ei kirjuta hispaania keeles, siis on juba keeruline maagiline realist olla... võtta kasvõi Robert Schneideri «Une poolvend»... või siis Markus Vetemaa «Valgelinnu maailm»... vaat nende puhul ilmselt paljud juba kahtleksid... vähemasti on mulle niimoodi väidetud, et Schneider ei ole, sest on süngem kui Márquez... jne.
Borgesel on ka mitu täiesti zhanriulme tunnustega juttu. "Valgelinnu maailmas" toimub minu mäletamist mööda mingite iseäraliste aparaatidega eksperimenteerimine ja see on IMHO ka zhanriulmele lähemal kui maagilisele realismile.
Jah, Kriku, ma tean seda kõike, aga siis on tüüpiline lugeja ja tema eelarvamused ning siis on miski kriitik ja tema eelarvamused...
Post a Comment