Kui Manija mehed Tallinnas käisid

Paari nädala eest mandril käies sai mingi hetk ka kamraad (:)kivisildnikuga maha istutud ja mitmel-setmel teemal juttu vestetud. Teadsin ammu, et mees ulmekirjandusest lugu peab ja olin ka mehe arvukaid ulmeriiuleid korduvalt kadedusega vaadanud, seekord üllatas aga (:)kivisildnik mindki. Selgus, et ta on Eesti uue ulmesarja käsikirja autor.

Meeldetuletuseks, et Eestis on varemgi ulmesarja püütud teha. Meenub ülimalt ebaõnnestunud ja ammune «Armastuse kahur» ning meenub ka mitte oluliselt rohkem õnnestunud ja verivärske «IT-planeet».

Uus sari, mil pealkirjaks «Manija mehed» tundub olevat teisest puust. Ütlen kohe ausalt ära, et ma olen näinud vaid pooleteise tunni jagu toorest materjali, aga isegi sellisel kujul oli aru saada, et sarjast saab kõva saavutus siinsel telemaastikul. Ka on see sari vaba kahest Eesti filmi peamisest puudusest.

Esimene ja kõige peamisem Eesti filmi puudus on teadupoolest ebausutavus. Noh, et vaatad ja kogu aeg pobised omaette, et ei usu. Hämmastav küll, aga ulmesarjas on loogikat ja usutavust rohkem kui enamikes n-ö realistlikes filmides. Usutavad on inimesed ning usutavad on situatsioonid ja ka maailm. Sari on vaba ka teisest Eesti filmi suurest puudusest, et kui ideed otsa saavad, siis hakatakse lolli naljaga filmi päästma. «Manija meeste» tegijatel ideid näikse jaguvat ning lolli nalja filmis samuti ei kohta. Mis muidugi ei tähenda, et sari ise sünkmorn on.

Kordan veelkord, et ma olen näinud vaid toorest materjali ning seetõttu ei saa ma kindlalt garanteerida, et lõplikult see kõik ka just niimoodi välja kukub. Õnneks on tegijad samuti uued ja noored mehed ning (:)kivisildnik ütles, et lolli nalja need mehed ei mõista.

Telesarja tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, kus teoks on saanud Jüri Mõisa ideaal-Eesti, st praktiliselt kõik Eesti elanikud elavad Tallinnas. Jah, säilinud on Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve ja veel mõned linnad… isegi Kuressaare on alles. Kuid kõik need linnad on kängunud asula mõõtu asumiteks ning praktiliselt on minetanud reaalse tähenduse riigi elus. Kõige täpsem võrdlus oleks vast omaaegsete kindlusasulatega, sest neis «linnades» väljaspool Tallinna elavad peamiselt vaid riigiametnikud, kes peavad jälgima, et Tallinna seadusi ka Eesti Vabariigi ülejäänud territooriumil täidetakse ning paar korda aastas ka maarahvalt makse sisse nõudma.

Tallinna elu on otsekui tehnokraadi unelm: e-riik kogu oma ilus, kõik toimub arvutite kaudu ning isegi id-kaardiga ei pea pusima, sest igal kodanikul on naha alla siirdatud kiip ja selle abil ta end kõikjal identifitseerib. On toimunud ka pankade ja valitsuse lõplik kokkusulamine ning piltlikult öeldes ongi Tallinn üks suur pangahoone. Väljaspool Tallinna inimesi siiski elab, isegi maal ja metsades elab ning maarahvast käivituvad ka sündmused.

Kui Hollywoodi õudusfilmis on sageli sisuks, kuidas kamp linnanoori satub kuhugi kolkasse ja kuidas loomastunud maakad progressiivset noorust siis taga ajavad ja kõikmõeldavail viisidel tapavad, siis laias laastus on «Manija mehed» selle skeemi peegelpilt – sedapuhku lähevad maanoored linna, täpsemalt Tallinnasse. Üsna filmi alguses selgub, et maal ja metsades elab kõvasti rohkem inimesi, kui riiklik statistika väidab ning mingil hetkel maakate kannatus katkeb.

Jah, rappimist on vähem, sest tegu siiski telesarjaga, aga meeleolukat vägivalda on ka «Manija meestes». Ma suisa huilgasin rõõmust, kui kamp maanoori Viru tänaval poliitikut taga ajas ja kätte saades mehe eluküünla käepäraste vahenditega piisavalt valulikul moel kustutasid. Eks madinat ja mürtsu on veelgi, sest tegu on siiski mässu- ja sõjafilmiga.

Filmil on seoseid ka Saaremaaga, näiteks kasvõi see pildil olev maameeste auto, mis on kohaliku mehe tuunitud. Ka on saarlastel pöördeline roll sündmustes… nagu Eesti ajaloos ikka – kõvad sõjamehed ja ikka vastuvoolu!

Telesari hiilgab korralike trikkvõtete ja arvutigraafikaga, viies selle väidetavalt Eestis täiesti uuele tasemele. Paar klippi, mida ma näinud olen, igatahes seda kinnitasid. Näiteks pangahoone õhkimine nägi küll välja otsekui päris ning täitis mu sisemuse siira rõõmu ja rahuloluga.

Kus ja millal seda telesarja siis näha saab. Kõigepealt vähem kui kuu aja pärast Haapsalus algaval HÕFF-il, kus publikule näidatakse pilootosa ja kohal on ka lavastajad. Sügisest aga ilmselt ühel kommertskanalil, sest riigitelevisioon lõi põnnama ja keeldus sedasorti sarja näitamast. Ilmselt kardeti «Pehmete ja karvaste» juhtumi kordumist.

* * *

See tekst ilmus reedel ajalehes «Nädalalõpp», mis on Saare maakonna päevalehe «Meie Maa» vastav lisa.