Maniakkide Tänava uus romaaniga on selline kummaline lugu, et kõigepealt üllatas sellega üks õhtu mind kallis kaasa, kes tuli töölt ja kilkas, et näe mis ostis... siis tegin ma sellest ka pisukese reklaampostituse siia blogisse ning kõige tipuks sai selle romaani arvustus ka minu esimeseks sissekandeks Raamatumaailma blogi minule täita olevas alajaotuses...Sisu
Romaani peategelaseks on Vilivalla nooremand Ora, Rammulohu kuningriigist, kelle vapiks on Kolm Viljapead ning kes sõidab Linnumetsa ülikkonda, maaisand Raudkäsna juurde mäejahti. Teel Raudkäsna juurde ründas Ora ja ta kaaskonda miski kooljate rühm ning metsikust tapatalgust pääses peale Ora vaid üks sõjasulane.
Niisama värvikalt ja detailselt ning samuti ka hoogsalt romaan jätkub. Tuleb veel ka märkida, et uue tegelase ilmumisel pole kuigi kindel, et kas too püsib elus kaks või kakskümmend lehekülge... enam kui paarkümmend lehekülge eluspüsivad tegelased on antud romaani mõõtkavas juba vägagi pikaealised. Selline (isegi oluliste) tegelaste suremus lisab romaanile samuti meeleolukat pinget.Seosed
Raamatus pole küll mainitud, aga on tunda, et Maniakkide Tänavat on antud romaani kirjutamisel inspireerinud ta enda loodud larbimaailm Iidmaa. Tõsi, nendel larpidel osalemine või lähem tutvus Iidmaa elu-oluga pole romaani lugemise seisukohalt absoluutselt vajalik. Tegu on siiski kahe täiesti erineva asjaga. Lihtsalt, et kui tead mõlemat, siis saad aru, et kuskohast mõni asi on tulnud.
Iidmaa maailmas toimub ka jutu «Elu kaja» (2009) tegevus ning tegelikult ongi jutt kokkukirjutatud romaani «Surmakarva» tükkidest.
Hinnang
Romaan mõnus ja hoogne lugemine ning mina ohverdasin sellele küll oma mitu tundi vajalikku uneaega, aga see oli väärt ohverdus.
On rõõm näha, et Maniakkide Tänav on hoolega endaga tööd teinud ning antud romaanis puudub see mõningane rabedus ja konarlikkus, mis teinekord ta varasemaid teoseid iseloomustas. Hästi komponeeritud ja väga kompaktne romaan ning minuarust üks paremaid, mis Eesti ulmekirjandusel ette on näidata. Originaalsusest ja läbimõeldusest ma parem ei räägi, sest sellega on samuti kõik kõige paremas korras.
Võimalik, et kellegile tundub, et ma liialt kiidan, aga mulle see romaan tõesti meeldis ja ma olen tõesti sellest vaimustuses.
Äh, lugege parem ise! See paarsada lehekülge läheb kui lennates ning pärast veel tänate, et ma teile head asja soovitasin.
Viited
8 comments:
ei lugenud siinset teksti, sest tahaks puhta lehena ise lugeda.
Mul hoopis selline teemaväline küsimus, et kas kuhugi mujale (Raamatumaailma) arvustuste kirjutamine liig ei ole? Et miks sa seda teed? Oma blogi on ju olemas. Lausa mitu. See pole kriitika ega norimisena mõeldud, aga lihtsalt tahaks teada.
Mina näiteks ei tahaks kuhugi mingeid arvustusi kirjutada, siis oleks see nagu töö ja kohustus. Kogu mõnu oleks läinud. (Mitte et keegi oleks pakkunud:))
Mulle meeldis ka väga, parim Maniakkide Tänava kirjatöö.
2kolm: Püüan küll oma kirjutistes mitte spoilerdada, aga päris lubada seda siiski ei julge.
2Tiina: Trükiväljaannetesse kirjutan raha pärast... Raamatumaailma osalt raamatute pärast (noh, et jääb osa raha muude jaoks alles), osalt muudel põhjustel. Ma tegelikult üsna pikalt mõtlesin, et kas hakkan ja miks hakkan. Kuna see pole mu ainus sissetulek, siis on üldiselt võimalus valida, et millest ja kuhu. Pealegi, annan ma väga hästi aru, et on suur hulk inimesi, kes kunagi blogisid ei loe. Samas võiks ju ka nemad midagi teada saada.
2Tiina (veel): Mis puutub mõnusse, siis mul on juba aastakümneid üsna raske vedada piire, et kus algab mõnu/hobi ja kus lõpeb töö. Isegi raha või siis mitterahaline tasu pole määrav. Mõni tasuta asi tuleb hulga raskemini ja märksa vaevalisemalt.
2metsavana: Nojah, mida minagi siis räägin.
Tiina, miks töö ei võiks naudingut anda? Mind lihtsalt huvitab, sest mina näiteks ei viitsi ühtegi arvustust vist niisama veebi kirjutada, ma olen proovinud küll, aga lihtsalt vaimu ei tule peale.
Osaliselt muidugi see, et kui ma juba suurt hulka aega arvustuse peale kulutan, siis mulle meeldib küll, kui see korvatud saab. Ja kui on võimalikult suur lugejaskond ;) Seega: mulle oli sinu küsimuseasetus väga põnev.
kui juba läks küsimusteks-vastusteks, siis mis seisus see ji ulme sari on?
Ji ulmesari ootab hetkel paremaid aegu.
Nii huvitav on teada saada, kui erinevad motiivid inimestel on. Jah, kui arvustuste kirjutamine ongi töö ja hobi koos, siis tuleb ainult kadedust tunda. Et saad teha midagi, mida sa teeksid niikuinii ja selle eest maksakse veel pealegi!
Minu jaoks ei ole raamatute lugemine ega neist kirjutamine mitte kunagi mitte kuidagi tööga seotud olnud. Sestap on kirjutamine puhas isiklik lõbu, kuigi isegi blogi pidamine tundub vahel kohustusena. Mulle ilmselt meeldib see "tahan, kirjutan, ei taha, ei kirjuta" suhtumine. Töö puhul ei ole valikut - peab kirjutama. Ja see tundub ahistavana.
Post a Comment