«Realms of Fantasy» uus number

Kirjutasin siin blogis aasta esimestel kuudel ajakirja «Realms of Fantasy» raskest saatusest ... ning unustasin sujuvalt selle teema, sest raskusi oli ka teistel ajakirjadel.

Täna sattusin poolkogemata aga taas ajakirja kodulehele ning suur rõõm oli näha, et asjad on ülesmäge läinud, et ajakiri ikka ilmub ja isegi koduleht on lõpuks elule ärganud.

Seoses kodulehe uue tulemisega on wõrgus tasuta allalaetav ka järgmise aasta esimene ehk siis veebruarinumber. Samas on kummaline, et ma ei suutnud seda allalaadimise viidet leida ajakirja enda kodulehelt? Samas aga tundub see allalaadimine siiski ametlik olevat... noh, et kui kedagi säherdused probleemid vaevavad...

Mina igatahes olen oma koopia alla laadinud ning nendin rahuldustundega, et ajakirjas on uus Harlan Ellisoni jutt ning on uus jutt ühelt uuelt ja paljulubavalt autorilt, kel nimeks Aliette de Bodard. On ka muid huvitavaid jutte ja artikleid... näiteks rohkete piltidega lugu Charles Vessi kunstist.

Viited

• Ajakirja 2010. aasta veebruarinumbri allalaadimine
• The Realms of Fantasy Magazine (ROF) official website

A Day Without a Mexican (2004)

Vahepeal oli meil kodus elektrikatkestus ning seetõttu tuli ka digiboksi taaskäivitada. Kui digiboks taas tööle oli saadud, siis klõpsisin ma ka filmikanalid läbi... noh, et mida näidatakse. Märkasin muu hulgas ka filmi «A Day Without a Mexican» (2004) ning kuna ma selle teist poolt olin kunagi näinud, siis oli selge, et just seda ma vaatangi.

Sisu
14. mail kaovad California osariigist kõik latiinojuurtega inimesed. Täpsemalt öeldes ei kao kõik kohe, aga mingil hommikul on hulk rahvast puudu ning päeva jooksul inimesed muudkui kaovad.

Selgub ka, et California osariik on muust maailmast ära lõigatud... et osariiki ümbritseb mingi roosa udu... et sellest udust läbi ei pääse... et selle udu tõttu pole California osariigil mitte mingit raadio-, telefoni-, wõrgu- ja mistahes ühendust muu maailmaga...

Filmis on mitmeid peategelasi, aga kõige tähtsam on siiski telenägu Lila Rodriguez, kes on ainus teadaolev allesjäänud latiino ning kelle abil püütakse siis juhtunus selgusele jõuda ja kriitilist olukorda kuidagi lahendada.

Seosed
Puuduvad.

Hinnang
Film on lahendatud libadokumentaalina ning on paras puder satiirist, ühiskonnakriitikast ja ulmest.

Ulmeosa on omakorda paras segapuder... et kui see kadumise (müstiline) seletus kõrvale jätta, siis on tegu vägagi žanripuhta teadusliku fantastikaga, kus maailmaga on tehtud väike muudatus ja siis kliinilise halastamatusega jälgitakse toimuvaid protsesse. Sotsiaalne ulme on mulle alati meeldinud ja meeldib ka see film. Selline tõsine ja tahe tükk, kuigi turustatakse seda vist hoopis komöödia pähe.

Hoopis hämmastavam oli see, et kui ma antud postituse jaoks wõrgust pilte otsisin, et siis selle filmi arvustusi lugedes oli tunda, et film astus üsna mitme konnasilma peale. Praktiliselt kõik arvustused olid negatiivsed, filmile tehtud etteheited olid jaburad ning paljud arvustused olid kirjutatud toonis, mis ilmselgelt viitas autorite umbkaitses olemisele.

Viited

• IMDB: A Day Without a Mexican (2004)
• Wikipedia: A Day Without a Mexican

Ilmus «Surmakarva»

Ma ei tea, et kuidas suhtuvad inimesed reklaami... mina suhtun ebalevalt... samas, siin ma nüüd olen ja reklaamin... et on ilmunud romaan «Surmakarva»... autoriks Maniakkide Tänav... väljaandjaks kirjastus Varrak...

Miks ma seda romaani siin siis reklaamin?
Esiteks võiks öelda, et mulle meeldib Maniakkide Tänava looming.
Teiseks võiks öelda, et selle romaani käsikirja esimene variant viibis ka meie majapidamises ning kallile kaasale see meeldis juba siis.
Kolmandaks võiks öelda, et see romaan sai ostetud pikemalt mõtlemata ning seda hoolimata sellest, et selle oleks me pere ilmselt ka tasuta saanud.
Neljandaks võiks öelda seda, et tõstsin romaani lugemisjärjekorras kõige-kõige esimeseks.

Viited

• Autori koduleht
• Vikipeedia: Maniakkide Tänav

John Kippax «Friday»

Inglise ulmekirjanik John Kippax polnud eriti viljakas: paarikümne aastaga avaldas ta neli romaani ja umbes nelikümmend juttu. Ei omanud vapustavat menu eluajal ning on tänapäeval praktiliselt unustatud. Et miks teda siis üldse lugeda? Spetsiaalselt mehe tekste vist otsida ei tasu, aga kui ette jääb ja huvi on, siis lugeda ju võib. Ametioskused olid autoril korralikud ning isegi omad helged hetked olid ta teostes olemas.

Jutt «Friday» ilmus 1959. aasta veebruaris ajakirja «New Worlds Science Fiction» 80. numbris. Teksti on peetud taastrükkimise vääriliseks inglise keeles ning on tõlgitud ka vene keelde.


Sisu
Kahemeheline kosmoselaev teeb võõral planeedil mitte just kõikse õnnestunuma maandumise ning meestele saab üsna pea selgeks, et sel planeedil peavad nad pikemalt elama.

Eks võetakse ette ka pisuke uurimisretk ja leitakse kusagilt koopast inimese skelett... ning mehe päevikutest selgub, et ka tema tegi läbi laevahuku ja...


Seosed
Minu andmetel pole see jutt ühegi sarja osa.


Hinnang
Kui nüüd päris aus olla, siis oli tegu sellise mittemidagiütleva jutuga. Miks siis ikkagi hindeks neli?

Esiteks oli seda juttu mõnus lugeda... et võtsin voodi eest Jevgeni Brandise, Vladimir Dmitrevski ja Venjamin Kani koostatud antoloogia «Туннель под миром: Сборник англо-американской фантастики» (1965) ning lugesin jutu ühe hooga läbi. Teiseks oli see selline tore ja lihtne lugu... et ei mingit postmodernset punnitamist. Kolmandaks oli see jutt mõnusalt lühike. Neljandaks oli seal siiski ka mõni jõnks sees... et polnudki nii lihtne lugu.

Ja samas poleks ka midagi katki, kui ma poleks seda juttu lugenud.

Märgiks veel ka ära mõnusa ja pulbimaigulise pildi, mis seda juttu antoloogias illustreeris. Vaatad ja ei usugi, et Jevgeni Batšurin on autoriks.


Viited

• Wikipedia: John Kippax
• ISFDB: John Kippax
• OutZone: Пятница
• FantLab: Джон Киппакс «Пятница»
• Ulmekirjanduse BAAS: Friday

Jumper (2008)

Sellest filmist sain ma teada nõnda, et lugesin korrektorina (siis kui veel ajalehes töötasin) filmi «Jumper» (2008) tutvustust... naersin ja lubasin, et nii lolli filmi ma küll ei vaata.

Tutvustuses vist isegi mainiti, et film on romaani põhjal ja mainiti vist isegi autori Steven Gouldi nime, mis oli mulle tuttav, kuid kellelt küll ühtegi loetud teksti mulle ei meenunud.

Sisu:
On üks tavaline tänapäeva USA koolipoiss David, kes eluohtlikus olukorras avastab, et suudab teleporteeruda. Ootamatult sülle langenud imevõime ajab poisil muidugi pea pööritama... poiss jätab kooli pooleli ja läheb laia ilma oma õnne ja seiklusi otsima.

Filmi käigus selgub muidugi, et poiss pole ainus selliste oskustega isik maailmas ning selgub ka, et on olemas teleporteerujaid (ehk hüppajaid) jahtiv organisatsioon.

Seosed:
Film «Jumper» põhineb üsna lõdvalt Steven Gouldi samanimelisel 1992. aastal ilmunud debüütromaanil.

Steven Gould on kirjutanud ka romaanid «Reflex» (2004) ja «Jumper: Griffin's Story» (2007). Esimene on siis Davidi elust täiskasvanuna ning teine on filmi käsikirja ainetel valminud romaniseering, mis avab rohkem taustu Griffini (see metsikum hüppaja) varasemast elust.

Filmi põhjal on valminud konsoolimäng ning filmi tegijad on rääkinud ka ühest või mitmest järjefilmist.

Hinnang:
Kui ootusi pole, siis pole võimalik ka pettuda... ja kuna ma filmi suhtes olin pigem tõrjuvalt häälestatud, siis võib saadud elamust täitsa positiivseks lugeda. Esimese hooga oleks isegi ehk nelja pannud, aga kainelt järele mõeldes ikka üle kolme ei tule.

Filmi põhiline viga on selles, et tegijad on püüdnud korraga n-ö mitut kärbest tabada, aga pihta pole saadud ühelegi. Tulemuseks: efektne ja omajagu kööbakas ulmeosa, nummi ja samas väheköitev teismeliste armulugu, banaalselt paranoidne vandenõuteooria. Filmi päästsid peaosalise pisut küünilised monoloogid filmi algul, efektsed hüppamised ja sõgedama loomuga hüppaja Griffin.

Ilmselt võtan ka romaani ette... kas just läbi loen, aga pilgu viskan peale küll...

Lingid:

• IMDB: Jumper (2008)
• Wikipedia: Jumper (film)
• Filmidest ja Muusikast: Jumper
• Fletchu... ja filmid: Jumper (2008)
• 13-Street FilmiBlog: Jumper