The Stand (1994)

Nädalavahetusel möllas siin saarel torm Sören. Meie maja ümber see igatahes puid ei murdnud, aga selline õrnalt apokalüptiline ilm ja kalli kaasa pisut põdur (sõbrantsi sünnipäevajärgne) tervis määrasid ka vaadatava filmi.

Kuna pikk õhtu oli ees, siis tundus üsna õige ette võtta kuuetunnise minisarja «The Stand» (1994) vaatamine. Jah, seesama, mida rohkem jupitatult on kunagi näidatud ühes kohalikus telekanalis pisut labastava pealkirjaga «Viirus».

Sisu:
Sisu on tegelikult lihtne.

Miskis (sõjaväe) laboris pääseb viirus lahti... st toimub pisuke leke. Üks valveteenistuse mees lööb vedelaks ja paneb perega putku... kihutades läbi mitme osariigi levitab mees usinalt viirust ning varsti ongi suur üleameerikaline jama käes. Sõjavägi püüab alguses asja salata, aga lõpuks tuleb ka neil tõde tunnistada... ja surra...

Selgub siiski, et mõned inimesed on selle viiruse suhtes immuunsed ning kuidas sõjaväe arstid ka ei uuri, mittemingit meditsiinilist märki immuunsusest pole. Üks arst viskabki mõru nalja, et jumal jne.

Võimalik, et see jumal tõesti mõnesid inimesi hoiab, sest viirusest mittenakatunud näevad ka reaalsusega haakuvaid nägemusi. Üks nägemus on keset maisipõldu elav 106-aastane neegrimammi, kes kutsub kokku häid inimesi, sest maisis on rotid.

Nähakse ka nägemuslikke unenägusid ühest tumedast mehest, kes esindab ilmselgelt paha poolt ning kes kogub samuti ellujäänud rahvast kokku ja ähvardab ka neegrimammit, et küll ta...

Vaataja saabki siis jälgida erinevate võtmeisikute lugusid ja ka seda, kuidas nad rahvast kokku koguvad ning kuidas head ja pahad paika loksuvad. Selge, et vastasseis on ja...

Seosed:
Minisari põhineb Stephen Kingi samanimelisel romaanil... õigem oleks öelda, et autor kirjutas stsenaariumi oma romaani kärbitud versiooni põhjal.

Kes pole kursis, siis neile teadmiseks, et kirjastajate nõudel ilmus romaan 1978. aastal kärbetega... alles 1990. aastal ilmus n-ö täielik ja kärpimata väljaanne, mis on paar-kolmsada lehekülge paksem.

Hinnang:
Minisari on vägagi tekstitruu, mis käsikirja autorit arvesse võttes pole ka teab mis üllatus. Jah, lahknevusi esineb, aga neist rääkimine oleks pahatahtlik norimine.

Näitlejatöödele suurt midagi ette heita pole, aga ka kiitmiseks üldiselt põhjust ei näe – selline teleprofi argipäev. Nimeliselt märgiks ära vaid Stu Redmani mänginud Gary Sinise'i, sest tema oli ülejäänud seltskonnast ikka peajagu üle. Eks peaosa seda ka rohkem võimaldas, aga mitte ainult...

Lavastaja Mick Garris on samuti head tööd teinud, aga mitte väga head.

Ma olen hinnangu andmisega tegelikult pisut raskustes, sest ühelt poolt on tegu sellise lödivõitu teleseebiga. Teisalt, ma olin ju kunagi algust ja lõppu näinud, aga ikka vaatasin. Ja vaatasin põnevusega... noh, et üks seeria lõppes, et siis kohe järgmine, et esimene plaat välja ja kohe teine sisse. Jah, niipea uuesti ei vaata, aga järelmaitse pole paha.

Neli olekski üsna aus ja õiglane hinne, sest paljud asjad, mis häirisid, on Stephen Kingi «süü», aga milleks süüdistada Kingi, et ta King on...

Lingid:

• IMDB: The Stand (1994)
• Wikipedia: The Stand (TV miniseries)