Robert Sheckley «A Ticket to Tranai»

Robert Sheckley jutustus «A Ticket to Tranai» ilmus esmakordselt ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1955. aasta oktoobrinumbris.

Kirjaniku enda lõikes on tegu üsna omapärases mahus tekstiga, sest see peaaegu lühiromaani mõõtu jutustus ületab autori tüüpmahtu kahe- kuni kolmekordselt. Kui enamikele Sheckley pikematele tekstidele võib ette heita teatavat laialivalguvust, siis «A Ticket to Tranai» on sellest patust küll puhas.

Sisu:
Jutustus pajatab mõrkja loo kellestki Marvin Goodmanist, kes on kogu oma elu elanud miskis New Jerseys asuvas Seakirkis. Mehe ametiks on olnud robotite konstrueerimine, millele vihjab ka kõrvalolev pilt, mis illustreeris esmapublikatsiooni.

Ühel õhtul kuuleb ta kohalikus baaris miskilt kosmosehundilt pajatust planeedist nimega Tranai. Kirjelduste järgi tundub olevat tegu maapealse paradiisiga, ehk siis utoopiaga.

Talunud omajagu ohte ja vintsutusi, jõuabki Marvin Goodman pika reisi ja rohkete ümberistumiste tulemusena planeedile Tranai. Esialgu tundubki kõik vastavat endise kosmosehundi pajatustele. Lähemal vaatlusel selgub, et utoopial on omajagu vajakajäämisi...

Kuritegevust pole, sest puudub kuritegevuse mõiste... maksukoguja peab tegutsema relvaga ähvardades pimedas põiktänavas, sest poliitikud ja ametnikud ei saa ju maksude kehtestamisega riskida... jne. Saksa keeles ongi jutustuse pealkirjaks «Utopia mit kleinen Fehlern»!

Seosed:
Hämmastab, et selline leidlik ja muhe lugu pole saanud edasiarendust ei filmi, ega ka koomiksina.

Samas on jutustus ise küllalt menukas, sest sageli kannab Robert Sheckley kogu «Citizen in Space» (1955) tõlgetes pealkirja «A Ticket to Tranai». Loomulikult muidugi vastava maa keeles.

Itaallased ja prantslased on aga jutustuse suisa eraldi vihikuna avaldanud!

Hinnang:
Lugesin jutustust algselt vene keeles. Vene keeles on seda jutustust avaldatud alates 1968. aastast vähemasti neliteist korda. Kõrval ja all siis nelja kogumiku kaanepildid, mis mul endal olemas.

Ilmselt on Robert Sheckley jutuloomingus ka populaarsemaid tekste, aga kindlasti ei saa jutustust «A Ticket to Tranai» pidada mingitpidi väheoluliseks. Sirgjoonelised naljalood on alati menukamad, kui mõrkjas satiir.

Ja mis see tekst muud on kui satiir meie aja ning ühiskonna kohta... oli aktuaalne kirjutamisajal ja on aktuaalne ka praegu.



Tegu on mõneti unikaalse tekstiga, mille lugemise järel on suhteliselt raske veel mõnda utoopiat tõsiselt võtta. On ju kirjutatud arutult utoopiaid ja veel arutumas koguses düstoopiad, kuid Sheckley kirjutas satiirilise loo, mis naerab välja ideaalse ühiskonna idee tervikuna.

Pealkirjaga «Pilet Tranaile» ilmus see jutustus äsja ka eesti keeles ning seetõttu oleks pikem kiidukõne juba liiast. Arukas inimene loeb ja teeb ise järeldused.

Lingid:
* The Robert Sheckley Official Homepage
* Dimension of Sheckley: A Tribute to the Science Fiction Author Robert Sheckley
* Robert Sheckley: The Almost Official Homepage
* Wikipedia: Robert Sheckley
* OutZone: Билет на планету Транай
* Ulmekirjanduse BAAS: A Ticket to Tranai
* Algernon: Robert Sheckley personaalküsimus
* Mister Costello — kangelane: Robert Sheckley “Pilet Tranaile”

Yoda mask

Kui omal ajal linastus Tähesõdade saaga parim film «The Empire Strikes Back» (1980), siis loomulikult paisati müüki ka hulgaliselt temaatilist nänni. Filmi üks meeldejäävamaid tegelasi oli Yoda ning muu temaatilise nänni hulgas müüdi ka Yoda maski, mis pidi reklaami järgi otsustades igale peakujule sobima...



Lingid:

• Wookieepedia: Star Wars. Episode V: The Empire Strikes Back
• Wookieepedia: Yoda

Nirti «Viies ratsanik»

Ma kohe ei taha kohalikust noorkirjandusest halvasti arvata, aga niipea kui ma mõnda teksti loen, siis kohe ka halvasti arvan. Nirti laastu «Viies ratsanik» poleks ma ilmselt kunagi lugenud, aga et on ulmeauhina Stalker hääletusnimekirjas, siis mõtlesin proovida...

Sisu:
Sisust ma ei kirjuta, sest sedavõrd lühikese teksti puhul oleks see lihtsalt kuritegu võimalike lugejate suhtes.

Seosed:
Seoseid leidub, aga lõpu väljalobisemise kartuses ma neist ei kirjutaks...

Hinnang:
Isegi autori noorus ei päästa seda teksti hävitavast hinnagust, sest kahjuks on autor valinud jutustamislaadiks «elutarkusi» puistava poeetilise sõnamulli puhumise ning tulemus on hale. Tegu on suhteliselt sisutühja ja piisavalt lombaka kirjandusliku katsetusega, mille ilmumine paberajakirja «Värske Rõhk» neljandas numbris on kohaliku noorkirjanduse hädisusele ja avaldamiskõlbuliku materjali olematusele viitav nonsens.

Lingid:
* Hundioru Nirti – Ropp & koertepärane olend
* “Te otsite Nirtit? Ma tean teda küll, ta elab seal teisel pool mäge Hundioru külas,” seletas talunik, käega viibates väikese metsaraja poole.
* Poogen: jutt «Viies ratsanik» wõrgus
* Ulmekirjanduse BAAS: Viies ratsanik

Chuck Norris pandi MTG kaardile

Tõsimeelsetel MTG-fännidel ei tasu nüüd paanikasse minna, sest tegu on lihtsalt kellegi MTG-mängija nö. austusavaldusega Chuck Norrise talendile. Kuna kaart on silmale kena vaadata ja asjatundlikult tehtud, siis...



Ilmselt saab asja olemusest paremini aru siiski isik, kes pisutki MTG-d on mänginud. Kuid kes teab..?

Lingid:

• Wikipedia: Magic: The Gathering
• MagicTheGathering.com
• Maagia.Net
• Chuck Norris Official Website
• Wikipedia: Chuck Norris
• IMDB: Chuck Norris
• Chuck Norris Facts

Fragile Machine (2005)

Neljapäeval kirjutas Trash oma filmiblogis (link lõpus) pooletunnisest animest «Fragile Machine» (2005). Pealkiri tuli tuttav ette... kaevasin filmiriiulitel ja -kohvris... ning leidsingi... vedeles teine kohvris juba eelmisest suvest ning kahtlustan, et tänu Trashile meil see DVD ongi. Vaatamata oli aga seetõttu, et miskipärast pidasin ma seda eksperimentaalseks tudengifilmiks.

Sisu:
Sellise filmi sisust kirjutamine on üks tänamatu tegevus... pealegi on postituse lõpus üsna mitu asjalikku linki, kus on juttu filmi sisust ning on antud ka sisu tõlgendusi...

Seosed:
Filmi lõpus küll mainitakse miskit järge, aga see võib samasugune vildakas huumor olla, kui oli seda märkus, et filmi tegemisel ei saanud viga ükski android.

Hinnang:
Meeldis! Kui pikemalt seletada, siis meeldis ilus pilt ja hubane eeterlik popp, mis taustaks kõlas. Eks see film olegi tegelikult üks pikk muusikavideo. Sisu ju siiski suhteliselt kolmandajärguline. Minuarust on filmi näol tegemist suurepärase audiovisuaalse tapeediga... et paned plaadi masinasse ja teed omi toimetusi ning mõnikord viskad pilgu ka ekraanile ning näed hurmavaid kaadreid.

Lingid:
* Fragile Machine Official Site
* Aoineko Official Website
* IMDB: Fragile Machine
* Trash-Can-Dance: Fragile Machine
* Cyberpunk Review: Fragile Machine
* Cyberpunk Review: Interview: Ben Steele, Director of Fragile Machine
* Log Jens!?: Aoineko’s Fragile Machine - An interpretation
* Absolute Anime: Fragile Machine

Superman – silmnähtavalt hale ots

Mingi aeg tagasi ma juba kirjutasin selles blogis miskist rõlgest saidist, kus oli rohkelt pildilist pornot isikutele, kes tahavad veidrat. Illustratsiooniks sai siis pandud ka üks leebe pildiline näidis. Täna arvutit kraamides avastasin, et olen veel ühe pildi sealt arvutisse salvestanud. Egas midagi, jaburat kraami tuleb jagada, sest kunagi ei tea, et kus huvilised peidus on...



Tavaliselt lõpetan ma oma postituse siin linkidega, aga seekord mitte.

Yasutaka Tsutsui «Tatazumu Hito»

Jaapani ulmest vähegi adekvaatsema pildi saamine väljaspool Jaapanit on enam kui tänamatu tegevus. Tõlkeid on vähe... need on juhuslikud... ning sellest vähesest ja juhuslikust moodustavad suure osa sellised autorid, keda vaid mööndustega saab ulmekirjanikeks pidada... näiteks siis Kôbô Abe ja Haruki Murakami. Tõelised ulmekirjanikud Sakyô Komatsu ja Shin'ichi Hoshi on märksa vähem tuntud, kuigi ka neil on ilmunud raamatuid mitmes keeles.

Yasutaka Tsutsui jääb sinna kahe grupi vahele: keegi ei eita ta kuulumist jaapani ulme esimese põlvkonna põhiautorite hulka, kuid väljaspool Jaapanit on tõlgetena rohkem siiski tuntud tema piiripealsed tekstid... sellised, mida ka tavakirjanduse kriitik lugeda suvatseb. Jutt «Tatazumu Hito» on samuti selline, kuigi on olemuselt siiski stiilipuhas žanriulme.

Inglisekeelsed bibliograafiad väidavad, et jutt pärineb aastast 1974. Aastal 1981 ilmus jutu inglisekeelne tõlge «Standing Woman» ajakirja «Omni» veebruarinumbris. Jutu tõlkis David Lewis ning sellest tõlkest on tehtud enamus edasisi tõlkeid teistesse keeltesse... ka venekeelne «Одиноко растущая женщина».

Sisu:
«Tatazumu Hito» kirjeldab tulevikku, kus on osutunud võimalikuks loomade muutmine taimedeks. Näiteks tehakse koerast istik... istutatakse see maha... ning varsti kasvabki selles kohas koerapuu. Sama protsess on võimalik läbi viia ka inimestega. Jutu tegevus toimubki düstoopses ühiskonnas, kus teisitimõtlejaid (ja lihtsalt rahulolematuid) muudetakse inimpuudeks.

Jutu peategelane on resigneerunud kirjanik, kelle ühte päeva siis jutt kirjeldabki. Mees on saanud valmis oma värskeima teksti ja läheb seda siis posti panema... vahepeal toidab ta pargis sümpaatset koerapuud ja vestleb inimpuuga, kes täidab postkontori kohuseid... lõpuks viivad jalad kirjaniku taas inimpuu juurde, kes oli varasemalt tema naine. See kohtumine ei too kummalegi rõõmu.

Seosed:
Oma praeguste teadmiste valguses väidaksin, et antud jutt ei kuulu mingisse sarja, ega pole saanud ka edasiarendust mõnes muus meediavormis.

Hinnang:
Tegu pole just meeldiva tekstiga. Ja kuidas saabki pidada meeldivaks sellist häirivat ja ärritavat teksti, kuid jutul on leidlik idee ning jutt on väga hästi ja meeldejäävalt kirja pandud. Ilmselge tipptekst, kuigi võib paljudele tõsimeelsetele ulmefännidele vastukarva olla.

Lingid:
* Yasutaka Tsutsui's Web Suite
* Wikipedia: Yasutaka Tsutsui
* IMDB: Yasutaka Tsutsui
* Ulmekirjanduse BAAS: Tatazumu Hito
* Review of Contemporary Fiction: Keeping not Writing: An Interview with Yasutaka Tsutsui

Isaac Asimov «Found!»

Ilmselt pole suur saladus, et ma eelistan alati jutte romaanidele. Üks põhjusi eelistamiseks on ka tõsiasi, et jutu saad loetud umbes tunni ajaga. Isegi kui on tegu väga halva jutuga, siis ikkagi ei kesta see piinlemine üle tunni. Isaac Asimovi jutu «Found!» lugemine oligi selline enese piinamine. Kahjuks tegin ma seda juba teist korda!

Sisu:
Maa orbiidil tiirlevad miskid neli suurt superarvutit. Üldiselt on need võimelised end ise remontima, aga igaks juhuks on olemas ka kaheliikmeline teenindusbrigaad. Jutt kirjeldabki olukorda, kus üks arvuti on rivist välja langenud ning siis see teenindav duo püüab arvutit taas töökorda seada. Rahmeldamise käigus selgub, et arvuti on langenud mingi metalli õgiva võõreluvormi ohvriks...

Seosed:
Seosed autori muu loominguga puuduvad... ka puuduvad mul andmed selle jutu teisendamisest mõnda muusse meediavormi.

Hinnang:
Hinnang jutule oleks enam kui hävitav, sest 1978. aastaks oli Isaac Asimov juba neli aastakümmet kirjanik olnud ning sellise staažiga autori kohta on tegu ikka vägagi igeriku jutujubinaga. Jutt mõjub sedavõrd vanamoodsalt, et ajuti tekib tunne, et otsekui oleks jutt mingil põhjusel jäänud 1948. aastal avaldamata ning nüüd aastakümneid hiljem viskas autor selle uue ajakirja toimetajale, kes tahtis avanumbrisse saada juttu megakuulsalt autorilt.

Jutu «Found!» esmatrüki kohaks oli nimelt ajakirja «Omni» esimene number, mis ilmus 1978. aasta oktoobris. «Omni» oli klantspaberil ajakiri, mis avaldas populaarteaduslikke (ja ka parateaduslikke) artikleid ning ulmejutte.

Ajakirja esimese numbri trükiarvuks oli miljon eksemplari, lisaks on seda juttu veel taastrükitud mitmes Asimovi valikkogus ning mitmes parimate juttude antoloogias. Suhteliselt masendav tulemus sedavõrd äbariku teksti kohta! Kuna «Omni» oli mõeldud just inimestele, kes muidu teadusest ei huvitu ja ulmet ei loe... siis said ilmselt paljud ulmesse skeptiliselt suhtuvad inimesed taas kinnitust, et ulmekirjandus ongi üks purukuiv ja paduigav mutrite ja poltide kirjeldamine.

Tunnistan, et selle jutu lugemine oli tõeline piin ning olukorra kurbloolisus seisnes veel ka selles, et ma olin seda juttu juba korra lugenud.

Lugesin juttu venekeeles antoloogias «Сирена: Избранная фантастика ОМНИ. Выпуск 2» (1992) ja lugesin kohe, kui see antoloogia ilmus. Ilmselt oli ka esimene lugemine üsna halb kogemus, sest ma olin jutu täielikult unustanud... nagu ka lugemise fakti enda.

Praegu on mul voodi peatsis antoloogia «The First Omni Book of Science Fiction» (1983), mille on koostanud Ellen Datlow ja mida ma siis teinekord loen, kui on tunnike aega ja kui tahaks kiirelt mõne suvalise jutu lugeda. Isaac Asimovi jutt on selle antoloogia avalugu!?

Lingid:

• Isaac Asimov Home Page
• Wikipedia: Isaac Asimov
• Ulmekirjanduse BAAS: Found!
• OutZone: Нашли!