F. Paul Wilson «Pard»

F. Paul Wilson, kes tänapäeval on tuntud peamiselt õuduskirjanikuna, alustas oma kirjanikuteed stiilipuhta teadusliku fantastika autorina. Kirjutas kosmosest, tulevikust ja anarhistlikust maailmavaatest. Üks selliseid teoseid on jutustus «Pard», mis ilmus ajakirja «Analog Science Fiction—Science Fact» 1972. aasta detsembrinumbris.

Sisu:
Jutustuse «Pard» peategelaseks on Steven Dalt, kes rajamaa planeedil Kwashi peidab end tagaajajate eest miskisse koopasse. Oma naha päästmise tuhinas unustas Steven Dalt aga tõsiasja, et planeedi Kwashi koopad on eluohtlikud. Teadupärast elavad selle planeedi koobaste laes alaretid, kes tapavad inimesi... teisisõnu, miskid väikesed karvased elukad, kes hüppavad igale koopasse sisenejale pähe kinni. Planeedil on isegi kõnekäänd: «Igast tuhandest koopasse sisenejast üheksasada üheksakümmendüheksa sureb.» Juhtumisi on Steven Dalt just see üks tuhandest, kes ei sure...

Seosed:
Jutustusest «Pard» sai hiljem F. Paul Wilsoni esikromaani «Healer» (1976) esimene osa. Romaan kuulub nn. LaNague föderatsiooni sarja ning selle kaudu ka jutustus «Pard», kuigi jutustuses endas ma mingeid vihjeid sarjale ei kohanud.

Jutustus on sellest kuidas Pard ja Steven Dalt kohtuvad ning kuidas nad ajapikku õpivad ühiselt eksisteerima. Taustaks värvikas koloniaalseiklus feodaal-agraarsel planeedil.

Hinnang:
Jutustus pole halb, aga pole ka midagi erilist... lihtsalt selline leidlik planetaarne seiklus. Samas on F. Paul Wilsoni kuues tekst... vähemasti ilmumise järjekorras. Seega oli autor sel hetkel ikka üsna algaja ning algaja kohta on see vägagi tasemel lugu. Minu andmetel pole jutustus inglise keeles küll kordustrükki näinud, aga siin on pigem põhjus selles, et tekst sai romaani osaks ning seetõttu langes ära vajadus eraldi avaldamiseks. Jah, bibliograafiad väidavad, et see tekst on ilmunud kogumikus «The Tery» (1990)... kuid väidavad valesti. Romaan «The Tery» (1990) pole just väga mahukas lugu ning kirjastajad toppisid romaanile soliidsuse andmiseks lisaks samade kaante vahele ka romaani «Healer» (1976) esimese osa, mis tehniliselt võttes pole päris identne jutustusega «Pard» (1972).

Lingid:
* Ulmekirjanduse BAAS: Pard

Boogeyman (2005)

Pahainimene ja tema kaasa (kellele mul linki panna ei õnnestu) kinkisid meile Krafinnaga eelmisteks jõuludeks filmi «Boogeyman» (2005). Kingituse üle on alati rõõm suur ning ega meid see kink ka pärast vaatamist sülitama pannud. Jutu mõte selles, et me ei teadnud enne sellest filmist midagi ning kinkijad hoiatasid samuti, et ootusi ei maksa väga kõrgele ajada...

Sisu:
Kui Tim oli väike poiss, siis isa rääkis talle, et kapis elab tont. Laps teadagi usub kõike! Mingil hetkel lahkub isa pere juurest ning täiskasvanuna lahkub ka Tim kodust. Ema surma tõttu on Tim sunnitud naasema kodukanti ning paljud asjad hakkavad taas meelde tulema. Näiteks või see, et isa ei lahkunud... hoopis tont viis isa kaasa...

Seosed:
Filmist «Boogeyman» (2005) on fännide poolt tehtud ka ümberlõigatud versioon, mida reklaamiti kui filmi, mis lõpuks ometi on õudne. Järgmine aasta peaks valmima ka järjefilm, mille esialgne pealkiri on «Boogeyman 2». Seos esimese filmiga on muidugi üsna sümboolne, sest peategelaseks on hoopis naine ja tegevus toimub hullumajas.

Kuna filmi pealkiri ei hiilga originaalsusega, siis tasub meeles pidada, et filmil pole mingit seost ei Stephen Kingi jutuga «The Boogeyman» (1973), ega ka selle ekraniseeringuga «The Boogeyman» (1982). Samuti puudub seos «triloogiga», kuhu kuuluvad filmid «The Boogeyman» (1980), «Boogeyman II» (1983) ja «Return of the Boogeyman» (1994).

Hinnang:
Filmi peamine võlu on eelkõige küllaltki kummastavas pildis... näiteks kõrvalolev kaader illustreerib suurepäraselt seda väidet.

Idee pole muidugi kuigi uus: piisab, kui viidata kasvõi sellelesamale ülalpool mainitud Stephen Kingi jutule. Samas tuleb tunnistada, et õuduse jaoks on idee lapsepõlvehirmude reaalsusest alati viljakas olnud.

Miinuseks oleks eelkõige just teatav ebajärjekindlus. Suurepärased kaadrid vahelduvad vähem suurepärastega. Peamine miinus on siiski lugu ise. Tundub, et tegijad ise on ka aru saanud, et lugu on hale ning on siis püüdnud asja kunstlikult segasemaks ajada. Tulemus on selline kahvatu, et on ja ei ole ka. Näitlejatööd ei vaimusta, aga ka ei häiri... küll tuleks ära märkida Skye McCole Bartusiak (see tüdrukutirts), kes tegi tõesti suurepärase rolli.

Isegi kui oleks DVD ostnud, poleks ostmist kahetsenud. Tüüpiline on muidugi see, et balti DVD kaanepilti wõrgust ei leia, isegi wõrgupoodides on igal pool poster. Tõttöelda pole vahe kuigi suur: selle punase slogani asemel on DVD kaanel filmi pealkirjad Baltikumi keeltes ja pealkirjast ülalpool on nimed Barry Watson ja Emily Deschanel.

Lingid:
* Boogeyman: Official Site
* IMDB: Boogeyman
* Wikipedia: Boogeyman
* Rotten Tomatoes: Boogeyman
* Killer Movies: Boogeyman
* CULT Cinema / Культовое Кино: Boogeyman / Бугимэн
* PopMatters: Boogeyman
* Moria: Boogeyman
* Reel Horror: Boogeyman
* Qwipster's Movie Reviews: Boogeyman
* From The Balcony: Boogeyman
* They're coming to get you, Barbara!: Boogeyman
* Living Corpse: Boogeyman
* Christian Spotlight on the Movies: Boogeyman
* Beyond Hollywood: Boogeyman

Astronaut with Ape Diorama

Olen selles blogis korduvalt kirjutanud filmist «2001: A Space Odyssey» (1968) ning asjadest, mis sellega seonduvad. Seekord siis midagi käegakatsutavamat. Leidsin wõrgust kirjelduse ja pildid sellest, kuidas Marco Scheloske valmistas dioraami «Astronaut with Ape». Kui lugeda seda lehekülge, mille link allpool, siis jääb küll vaid ohata ja öelda, et ränk nokitsemine.



Lingid:
* Starship Modeler: Astronaut with Ape Diorama

Anton Donev «Диамантеният дим»

Sherlock Holmes kannab ilmselt õigusega tiitlit Suur Detektiiv. On temast ju kirjutatud ka pärast Arthur Conan Doyle'i arvukalt kriminaallugusid... on kirjutatud paroodiad, aga mitte vähem on kirjutatud täitsa tõsimeelseid Sherlock Holmesi uusi juhtumeid. Olgu, kriminaallugude puhul see ehk ei üllata, aga ka ulmes on piisaval hulgal Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni lugusid. Bulgaaria autori Anton Donevi jutt «Диамантеният дим» on üks säherdusi.

Sisu:
Ühel päeval saab Holmes miski makilindi (loe: kirja), milles palutakse kokkusaamist. Loomulikult tuleb Holmesil ja Watsonil tegeleda taas kuriteo avastamisega. Uus aeg ja uutmoodi kuritööd, kuid kurikaelte ja nende kaasosaliste mõttelaad pole muutunud.

Seosed:
Jutu aluseks on lihtne ja jabur mõtteuit, et iga kuue põlvkonna järel sünnivad absoluutselt identsed indiviidid. Ja nõnda kohtuvadki taas Sherlock Holmes ja doktor Watson. Tegelased samad, kuid aeg on hoopis teine. Lennatakse kosmosesse, elatakse teistel planeetidel... robotid ja puha...



Hinnang:
Omas žanris pole tegu ju halva jutuga, aga ju siis pole jaburtotter humoristlik ulme minu lemmikžanr.

Kuigi Anton Donevi jutte on tõlgitud enamikesse kultuurkeeltesse, siis jutt «Диамантеният дим» on minu andmetel tõlgitud vaid vene keelde. Jutt ise ilmus bulgaaria nädalalehes «Orbita» 1970. aastal. Esmatrükk vene keeles oli juba selsamal aastal ajakirja «Tehnika – molodjoži» kümnendas numbris. Järgmine aasta avaldati jutt antoloogias «Шутник: Сборник научно-фантастических произведений о роботах». Siis jõudis jutt valiksarja «Библитека современной фантастики» 23. köitena ilmunud sotsialistlike riikide ulmevalikusse «Антология» (1972) ja sama sarja nö. lisaköitena ilmunud bulgaaria ulme valikkogusse «Третье тысячелетие: Современная болгарская фантастика» (1976). Vahepeal jõudis jutu taastrükkida ajakiri «Ogni Bolgari», mida anti välja küll Bulgaarias, kuid vene keeles. Järgnes pikem paus ning 1991. aastal ilmus tekst veel ka miskis odavas ja pehmekaanelises «antoloogias», mis kandis andevaest pealkirja «Зарубежная фантастика». Sedavõrd rohke taasavaldamise tingis tõenäoliselt just jutu menukus ning menukus põhineb muidugi Suurel Detektiivil ja huumoril.

Lingid:

• Антон Донев: Фантастичен хумор и други
• БГ-Фантастика: Антон Донев
• Ulmekirjanduse BAAS: Диамантеният дим
• OutZone: Алмазный дым