KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



25.1.09

Chris Beckett «Greenland»

Ajakirja «Interzone» 2008. aasta oktoobrinumber (ehk nr 218) oli Chris Becketti erinumber, sisaldades autorilt kolm juttu ning pika ja põhjaliku intervjuu. Alustasin lugemist jutust «Greenland», sest see oli ainus tekst, mis mõnda sarja ei kuulu.


Sisu
Tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, mil vohab energiakriis ja üleilmne soojenemine. Vihjetena antakse mõista, et ekvaatoori ümbrus on eluks täiesti kõlbmatu ning et ka maailmamere tase on tõusnud. Otsesõnu öeldakse, et Vietnami ja Hispaaniat enam pole, et Thamesi ümbrus on üks troopiline soo, et Briti politsei sõidab ringi pedaalautodega jne.

Jutu peategelane on miski immigrant endisest Hispaaniast, kes elab nüüd Briti saartel ja kelle haleda pajatusena jutt ka esitatakse. Tüüp töötab miski koristajana, tal on naine ja madalakvaliteediliste rasedusvastaste vahendite tõttu haigena sündinud laps.

Immigrant kaotab töö ning talle tehakse pakkumine, et saab suure summa raha ning naisele ja lapsele ka viisad Gröönimaale. Tegu on miskite kosmoseteemaliste uuringutega ning kuna nende uuringute käigus toimub teatav keha dubleerimise protsess, siis on need uuringud ebaseaduslikud.


Seosed
On väidetud, et tekst on seotud jutuga «Karel's Prayer» (2006), aga neid väiteid ei kinnita autor, ega ka jutu tekst.


Hinnang
Jutus on häid kirjeldusi ja huvitavaid ideid, aga jutt ise on selline hüplik ja sentimentaalne pajatus ning mulle ka tundub, et autor püüab liialt ühte väravasse mängida. Noh, et küll need Vanad Britid on ikka nõmedad, et kuidas nad immigrantidesse suhtuvad ning kuidas nad rannajoone on mineerinud ja automaatkuulipildujaid täis pannud. Mingil hetkel tunnistab ju hispaanlasest immigrant ka ise, et ega Hispaania omal ajal Põhja-Aafrika põgenikega teisiti käitunud. Kuid see on vaid ühekordne selgushetk...

Chris Beckett ise on ju eelkõige sotsiaaltöötaja ning alles siis veel ka (hobi)kirjanik ning ilmselt on ametialased silmaklapid siin kunstile karuteene teinud. Kui jätta kõrvale sentimentaalne sotsiaalne kõhulahtisus ja hüplik jutustamislaad, siis on tegu huvitava tekstiga. Pildikesed troopilisest Inglismaast on meeleolukad ning poole jutu pealt sissetulev kosmoseteema on samuti huvitav. Ka immigrandi saatus on mõnusa jõnksuga.

Raske on sellist teksti hinnata, aga kolmest kõrgem hinne oleks ilmne liialdus.


Eraldi tuleks aga ära märkida ajakirja kaanepilti, mis juttu «Greenland» illustreerib. Pilt on äge, selle autoriks on Warwick Fraser-Coombe ning praegu kandideerib see kaanepilt ka brittide ulmeauhinnale.


Viited

3 comments:

Oop said...

Veider. Kas Hispaaniast mitte suurem osa kõrgemal pole kui enamik Suurbritanniat? Need jutid, mis kaardi vasemast servast paremale jooksevad ja mille kõrval seisab ymmargune number, ei ole ju samakõrgusjooned.

Oop said...

No eks ole.

Ulmeguru said...

Jutus ei öeldud otsesõnu, et Hispaania vee alla jäi... seal lihtsalt vestlesid teise põlve immigrant Vietnamist ja esimese põlve immigrant Hispaaniast ning autor muuseas mainis, et kumbagi maad/riiki enam pole.

Võibolla oli neil laiuskraadidel juba nii kuum, et seal ei saanud enam elada. Gröönimaa oli ju tõotatud maa, kuhu parem rahvas läks... korraks mainiti ka miskit Antarktika poolsaart...