Gérard Klein on kaasaegse prantsuse ulme autoritest ilmselt tuntuim väljaspool prantsuse keeleruumi. Kaasaegse ulme all pean silmas autoreid, kes hakkasid avaldama pärast teist ilmasõda... st. välistan klassikud Jules Verne'i ja J.-H. Rosny aîné. Tuntuse aluseks võtan autori teoste tõlgitavuse. Üks romaan või jutt on Gérard Kleinilt ilmunud pea igas kultuurkeeles, aga suurematesse keeltesse on sageli tõlgitud 3–5 romaani ja/või kümmekond juttu. Eesti keel pole loomulikult suur keel ning ulmetõlkeid aluseks võttes pole eesti keel isegi kultuurkeel.Jutt «Civilisation 2190» pärineb Gérard Kleini loometee algusest ning ilmus esmakordselt 1956. aasta jaanuaris ajakirja «Fiction» 26. numbris. Autor oli siis vaid 18-aastane.
Paar aastat hiljem taasavaldas Gérard Klein selle oma esikkogus «Les perles du temps» (1958). Autori kaasmaalased näikse seda juttu kõrgelt hindavat, sest teksti on taasavaldatud nii mitmeski prantsusekeelses ulmeantoloogias.Minule teadaolevail andmeil on seda juttu tõlgitud vaid vene keelde, kus see ilmus 1993. aastal ajakirja «Tehnika – molodjoži» novembrinumbris. Vene keeles on jutu pealkirjaks «Цивилизация в 2190 году». Sealtsamast pärineb ka see sinkjas Robert Avotini illustratsioon.
Gérard Klein paistab ise ka seda teksti hindavat, sest taasavaldas selle oma värskeimas jutukogus «Mémoire vive, mémoire morte» (2007), mis on tegelikult valik autori omaaegsest esikkogust, mida raamivad siis autori kõige värskemad lühijutud.
Sisu:
Jutt on lihtne: on miski maja ning on miski üksus, kes sinna majja sisse murrab ja sealt tohutu raamatukogu leiab. Tegevus toimub aastal 2190 ja Maast on (ilmselt) üle käinud tuumasõda. Kirjandus ja suured kirjanikud on ellujäänud inimestel teada vaid väheste katkete ja kuulujuttude tasemel. Nüüd siis leiti terve raamatukogu, aga nende kuulsate kirjanike teoseid seal pole. On hoopis arutul hulgal pulpi...Seosed:
Puuduvad.
Hinnang:1956. aastal oli selline idee piisavalt värske ning 18-aastane autor pole ka erilisse targutamisse laskunud, vaid on sisu pigem vihjetena edasi andnud. Teksti võikski iseloomustada kui Ray Bradbury ja varase Philip K. Dicki ristandit.
Ajaloolist perspektiivi arvesse võttes võib jutule lõdva randmega nelja panna. Tänase päeva seisukohalt omab tekst tähendust vaid neile, kes tahavad teada, kuidas hilisem tippkirjanik alustas.
Lingid:
No comments:
Post a Comment