Maikuu parim arvustus

Ilmselt pole Eestis ulmelugejat, kes ei teaks Ulmekirjanduse BAASi olemasolust, kuigi päris kindel ma selles siiski pole.

Tegu siis wõrgukohaga, kus iga registreerunud ulmehuviline saab n-ö arvustada enda poolt loetud ulmekaid. Kirjutasin «n-ö arvustada» just seetõttu, et BAASi kontekstis tuleks mõistet «arvustus» kasutada tunduvalt laiemas võtmes, kui näiteks akadeemilises kirjandusteaduses... BAASis võib arvustuseks olla ka kõigest paar lauset muljeid.

BAASi arvustajad määravad ka Ulmekirjanduse BAASi kuu arvustajat, ehk siis eelmise kuu võitja määrab järgmise kuu oma. Kuna aprillikuu parim oli minu arvustus John Brunneri romaanile «Into the Slave Nebula», siis maikuu parim on taaskord minu määrata.

Alljärgnevalt siis võimalikest kandidaatidest maikuu parima arvustuse tiitlile.

Üks arvustus, mis oli kindlasti üks kuu parimaid, on Raul Sulbi arvustus Pierre Péveli romaanile «Kardinali Mõõgad» (Les Lames du Cardinal, 2007, ek 2011). Heaks tooniks aga ei peeta kuu arvustaja tiitli tagasi põrgatamist eelmise kuu parimale ning kuna just Raul Sulbi mulle seekordse tiitli andis, siis...

Teine arvustus, millele oleks tahtnud tiitlit anda, on Rauxi arvustus Andreas Eschbachi koostatud antoloogiale «Eine Trillion Euro: Europäische Science Fiction-Stories» (2004). Tegu on huvitava raamatuga, kuigi umbes poolte tekstide lugemise järel väidaks, et koostamise idee on huvitavam ja autorite nimed on kõvemad, kui tekstid ise. Rauxi arvustus on huvitav ja kindlasti isegi ka minu silmaringi avardav, aga kuna ta polnud maikuu lõpuks kõiki jutte sellest raamatust arvustanud, siis jääb tiitel talle andmata.

Jah, kindlasti võib pidada minu nõuet kõikide juttude arvustamise koha pealt mõttetuks tähenärimiseks, aga kuna arvustajat määran mina, siis minu kiiksud on kah määravad. Pealegi, kasutan ma BAASi teinekord mäluvärskenduseks ning siis on ilgelt tüütu mõne jutu arvustusi erinevate kogumike ja antoloogiate arvustuste seast otsida.

Ilmselt pole siinse blogi lugejatele enam ammu saladuseks, et ma eelistan jutte romaanidele ning kuigi tundub, et BAAS elab praegu märksa rahulikumat elu, kui oma eksistentsi algusaegadel, ei tahaks ma siiski kaevelda tuumakate arvustuste puudumise asjus. Häid arvustusi oli kindlasti rohkem, kui siinmainitud kuus...

Kui üldse viriseda, siis vaid selle üle, et jutuarvustused on endiselt vaeslapse rollis. Ainukesed tõsiselt kaalumisele tulnud jutuarvustused pärinesid pea eranditult Silver Säralt, kuid kõige reaalsemaks kandidaadiks sai siiski sama mehe arvustus Kim Newmani libaromaanile «Seven Stars» (2000). Tegelikult on see «romaan» siiski pigem jutukogu, mis algselt ilmuski eraldi ühikutena Stephen Jonesi koostatud antoloogias «Dark Detectives: Adventures of the Supernatural Sleuths» (1999) ning mille vaimuvaese pealkirjaga vene väljaandes «Мистика» Silver Sära seda ka luges.

Ma ei oskagi päris täpselt öelda, et miks, aga kolmanda koha asjus mul kõhklusi polnud: Maniakkide Tänav ja tema arvustus John Ajvide Lindqvisti romaanile «Lase sisse see õige» (Låt den rätte komma in, 2004, ek 2010).

Tegu pole just mu lemmikteosega, aga Maniakkide Tänava arvustust sellele teosele oli huvitav lugeda mitmel põhjusel: esiteks muidugi, et kohalik õuduskirjanik arvustab välismaist ja märksa kuulsamat... teiseks aga seetõttu, et arvustus ise oli hea ja mõnusalt konkreetne. Loomulikult ei saa märkimata jätta ka minu nõrkust ulme vastu, mis pärineb väljastpoolt inglisekeelset kultuuriruumi... kuigi, eks eesti keeles ilmus see romaan ikkagi vaid seetõttu, et oli ilmunud inglise keeles ja et USAs tehti film.

Maikuu parima arvustuse määramine oli mulle paras peavalu ning pärast pikki kõhklusi andsin ma teise koha Musta Kassi arvustusele Lev Grossmani romaanile «The Magicians» (2009).

Arvustuse kiituseks tuleb öelda, et see hakkas mulle kohe silma ja jäi meelde. Loomulikult ka intrigeeris ja ma usun, et ma kunagi ma loen seda romaani. Miinuseks vast see, et kurvad kogemused on näidanud, et minu ja Musta Kassi arusaam heast fantasyst ei pruugi kattuda. Et on negatiivseid kogemusi olnud, samas on olnud ka positiivseid... elame-näeme.

Ja lõpuks siis 2011. aasta maikuu parim arvustaja Ulmekirjanduse BAASis!

Pärast poolt päeva kõhklusi sai selle Lauri Lukas oma arvustusega Mark Hodderi romaanile «The Strange Affair of Spring Heeled Jack» (2010).

Tunnistan ausalt, et kõhklusi oli, sest aurupunk kui meetod on tänapäeval moes ja ilmselgelt ka seetõttu juba omajagu üleekspluateeritud. Mulle aga meeldib kui autor paneb oma teoses kokku asju, mis kokku sobida ei tohiks ning aurupunk ju suuresti sellega tegelebki. Samas jäi mulle arvustusest mulje, et see romaan võiks mulle meeldida küll...

Minu poolt õnnitlused Lauri Lukasele ja samuti ka tänusõnad selle eest, et nüüd ma tean veel üht huvitavat uut autorit ja tema romaani!

Järelmärkusena mainiks, et kuna ma olen alati raskustes, kui ma pean valima mingit ainukest ja parimat, et just seetõttu sai see blogipostitus sedavõrd pikk. Ka püüdsin ma võimaluse korral leida just need õiged kaanepildid, ehk siis väljaanded, mida arvustajad ilmselt lugesid. Kas kõik kaanepildid ka õiged said, seda teavad muidugi vaid arvustajad ise..?


Viited

• Ulmekirjanduse BAAS
• Ulmekirjanduse BAAS ja kuu arvustus