Sisu
Ühe kosmoselaeva kaplan taotleb paavstilt audientsi. Kaplan mingeid seletusi ei anna, aga antud juhul viib visadus sihile ja jutt algabki sellest hetkest, mil kaplan Vatikanis paavsti kabineti ukse taga istub.
Seosed
Jutt «Mistero infinito» ilmus esmakordselt 2009. aasta märtsis ja ilmus Itaalia ulmeajakirja «Urania» 1544. numbris. Füüsiliselt on «Urania» siiski raamatusari ning ajakirjaks teeb seda eelkõige kirjastaja soov, range perioodilisus ja see, et igas köites on lisaks põhiteosele ka muid tekste teistelt autoritelt. 1544. köite põhiteos oli Dario Tonani romaan «L'algoritmo bianco», millele lisaks olid siis veel sama autori samas maailmas toimuv jutt, Antonio Bellomi ja Elisabetta Vernieri lühijutud ning veerandsada lehekülge mitteilukirjanduslikke tekste.
Hinnang
Panin küll nelja, aga see neli pole just kõikse tugavamat sorti. Miks?
Plussiks, et tekst on hästi kirja pandud, on intrigeeriv ja omab ka puänti.
Isiklikult minule oleks meeldinud, kui jutu tegevust oleks näidatud mõne vähemolulise tegelase silme läbi ning siis poleks ehk ka häirinud see n-ö äravajuv lõpp. Ma saan aru, et autor tahtis miskipärast just nii seda teha, aga tulemus oli minu jaoks pigem pettumustvalmistav. Kolmest päästis see, et isegi taolisel nörritaval kujul antud tekst mulle ikkagi meeldis.
Viited
No comments:
Post a Comment