Sisu
Keegi noorem naine saab telefonikõne, et ema on surnud ning selle kõne tulemusena sõidab ta kuhugi kolkasse miskisse raviasutusse pabereid vormistama.
Soesed
Minu andmetel puuduvad.
Hinnang
Filmi pikkuseks on 24 minutit... ja need on üsna tüütud 24 minutit... ikka väga tüütud...
«Hirm» on tähendustiinete kaadritega täidetud pildirida, mil veel ka pretensioonikas helitaust. Lisaks hulgaliselt tühja, venivat ja ilmselgelt ebavajalikku pildimaterjali. Lugu pole... õigemini oli see lugu sedavõrd hale ja primitiivne, et vaadates hakkas suisa valusalt piinlik!
Isegi imestan, et miks ma siin kõikse hullemat hinnet ei pane. Näitlejatööde ja mõningase meeleolu pärast ehk..? Oli tunda ja näha, et käsikirja autor ja lavastaja Anri Rulkov õudusfilmi soont omas ja ehk oleks ta kunagi isegi mõne korraliku õudusfilmi teinud... aga eks nüüd ole need vaid oletused...
Viited
- IMDB: Hirm (2004)
- Postimees: Kristiina Davidjants «Hirm ja õud hingehaiglas»
- Eesti Päevaleht: Margit Tõnson ««Hirm» ajab hooti muigama ja pakub enam kõrvale kui silmale»
- Eesti Ekspress: Maria Ulfsak «Anri Rulkovit huvitab peidus pool»
- Postimees: Vahur Linnuste «Kultuuripomm: Süvatähenduste hirmus tõelus»
2 comments:
Süvatähenduste hirmus tõelus
Vahur Linnuste
"Postimee" 13.05.2006
Anri Rulkov on astunud meie filmikunsti kindlakäeliste meistrite hulka. Tema lühifilm «Hirm», mida ma äsja ETV-s nägin, ei jutusta realistlikult. Temas tekib uus tõelus, mis väljendab inimese ootusi ja kartusi, aga näitab samas, kuivõrd aldis on ta väljast tulevale suunamisele, mis painutab ta maha, muljub kõveraks ja teeb edasielamise võimatuks. Noor, puhas, sensuaalsust õhkav tütarlaps Helen (Kaia Skoblov) tõuseb hommikul armununa voodist ja saab teada, et ema on surnud. Ta peab lahkuma, sõitma raviasutusse, kus ema viibis. Kõik areneb edasi unenäolikult: kihutamine punases autos, kraavisõit, teda takistavad või aidata tahtvad viirastuslikud nooruki- ja vanurifiguurid. Koht, kuhu ta saabub, pole mingi lihtne raviasutus, vaid hullumaja. Rulkovi film pole ootamatute kontrastide absurdism, kus iga stseen peab üllatama.
Ulmalik areng on järjepidev ja hõlmab erinevaid teadvuskihte, mis põimuvad ühte ja annavad aimu, et nii ongi elu, tegelikkus, kogu maailm, kus huvide mängus on tapmised, sõjad, metsikud purustused ja kus autoriteetsed juhid seda õigustavad endastmõistetava loomulikkusena. Ka «Hirmu» autoriteedi, hullumaja ülemarsti dr Schulze (Kalju Komissarov) justkui teiste hüvanguks tegutsemise tagant koorub välja omakasu, hea ja halva piirid tuhmuvad. Visuaalne looming on «Hirmus» kõrgel tasemel. Abistava hea tahte vanuri Veltoni (Velton Otsman) esitamine hauataguse näomaskina on omaette saavutus Grotowski koolkonna jälgedes. «Hirm» liitub inimese sisemust avava sürreaalse traditsiooniga. Tegevust ei kanna väline sündmustik, fantastika ega seisne see ka vaenu ja agressiooni külvamises stereotüüpsete inimkujude poolt ja heroilisele kaitsele asumises selle vastu, nagu see esineb alarmistlikus science fiction’i žanris. Aga Andre Bretoni sürrealismi ihade maailmale, keha ja hinge ühteliitmise imele «Hirm» vastandub. Tegijad on suutnud filmi arengu hoida lakkamatus intensiivsuses. Kõik on täpselt välja töötatud, midagi üleliigset pole. Sõnaline külg ei maali välja sisu, täiendab vaid seda, mida näeme. Käitumine pole konfliktidele taandatav või psühholoogiliselt etteaimatav. Filmikunst muutub ilmutuseks.
Aitäh viite eest! Ma miskipärast seda ei leidnud... tegelikult oleks ka viitest endast piisanud, aga ega ka täistekst halb pole...
Samas see essee mind milleski ei veennud (kui see oli eesmärk), sest iga teose kohta võib kirjutada mingi seletava teksti, kus siis tehakse selgeks, et kuidas kõike mõista jne. Olen siiski arvamusel, et teos peab ka ise hakkama saama... «Hirm» ilma saatetekstita ei saa.
See viimane on muidugi vaid minu arvamus ning pole kellegile kohustuslik.
Post a Comment