KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



17.9.09

The Mists of Avalon (2001)

Olin selle minisarja kohta lugenud üsnagi hävitavaid hinnanguid. Mitte just lausmaterdamist, aga pigem sellist ümmargust ja keerutavat mula, mis tavaliselt saadab teoseid, mille kohta halba öelda ei taheta ja head ei suudeta öelda. See tegi justkui ettevaatlikuks. Kuna tegu on siiski ühe vägagi märgilise romaani ekraniseeringuga, siis ikkagi hankisin DVD ja asusin vaatama...

Sisu:
Filmi peategelane on Morgaine, kes jutustab oma loo. Tema lugu on tihedalt seotud ka tema venna Arthuri looga.

Teisisõnu siis kuningas Arthuri lugu Morgan Le Fay silme läbi.

Seosed:
USA, Saksamaa ja Tšehhi koostööna valminud minisari «The Mists of Avalon» (2001) põhineb Marion Zimmer Bradley samanimelisel 1983. aastal ilmunud (ja isegi eesti keelde tõlgitud) romaanil.

Hinnang:
Ütleks, et mitmedki asjad selles filmis mulle ei meeldinud... aga need asjad ei meeldinud mulle ka romaanis...

Kui aga ideoloogia kõrvale jätta, siis on tegu vägagi korraliku minisarjaga. Uli Edeli lavastatu on romaani suhtes täpne ning õnneks pole filmitegijad arvanud, et nad on targemad kui kirjanik.

Kiita tuleb ka kunstnikutööd, sest loodusvaated ja riietus on vägagi lummavad ja samas ka ehedad. Eraldi tõstaks aga esile Lee Holdridge'i muusika.

Näitlejate nimed olid mulle esmavaatlusel tundmatud... vaid Anjelica Huston oli tuttav nimi, aga temalt olen ka paremaid sooritusi näinud.

Nimed nimedeks, aga filmis oli suur hulk toredaid ja veenvaid näitlejatöid. Kõigepealt muidugi Morgainet mänginud Julianna Margulies! Aga ka Michael Byrne (Merlin), Mark Lewis Jones (Uther Pendragon), Hans Matheson (Mordred), Michael Vartan (Lancelot) ja Joan Allen (Morgause) tegid vägagi head tööd. Eraldi tooks välja vaid paar korda ekraanil olnud Tony Currani, kes mängis Uther Pendragoni nimetut väepealikut.

Kuigi minisari on kuningas Arthurist, pole filmis parktiliselt üldse madinat ega lahingustseene. Jutustaja on ju naine ja tema keskendub hoopis teistele asjadele. Ja kuigi minisari kestab kolm tundi, on seda suhetepundart ja võimuintriige vägagi huvitav vaadata. Võibolla mõjutab mu pandud maksimumhinnet ka kuristik ootuste ja elamuse vahel, aga neli oleks liialt nõder number tähistamaks seda rahulolu, mis mind filmi vaatamise järel täidab.

Lingid:

6 comments:

v. said...

Kas seda sarja oleks võimalik Sult vaatamiseks laenata? Mulle raamat hirmsasti meeldis ja kui sari raamatutruu on, siis vägaväga tahaks näha.

Ulmeguru said...

Ikka saab... ma saan aru, et Sa elad samuti saarel..?

Ulmeguru said...

Ahjaaa, takkajärgi neid materdavaid arvustusi lugedes koorus välja huvitav tõsiasi, et enamus «kriitikuid» polnud raamatut lugenud ja isegi ei teadnud sellest. Noh, et minisarjale läheneti kuningas Arthuri loo klassikalises võtmes ja siis oldi üllatunud, et asi pole üldse nii...

v. said...

Saarel neh, saadan meili.

Isa Pjotr said...

Minule kui raamatute ainsale teadaolevale meessoost fännile tundus küll, et minisarja ainus hea külg oli muusika. Raamatu sisust ja rõhuasetusest oli kohati räigelt mööda pandud, samuti oli palju olulist välja jäetud. Kui ma oma ainsat vaatamist õigesti mäletan – see oli mitme aasta eest – siis oli poliitilise korrektsuse ohvitser sarja kallal ka korralikult tööd teinud.

Ning suurem osa näitlejaid olid nii inetud et vuih.

Ulmeguru said...

Noh, mina Su'lt seda ainsa meessoost fänni tiitlit ära võtma ei tule... pean romaani ulmekirjanduse oluliseks verstapostiks, aga minu maitse see pole...

Võibolla võtsin ma tõesti liiga uljalt sõna filmi romaanitruuduse teemadel, aga ma rääkisin selle põhjal, mida mäletasin. Samas, romaani lugemise ja filmi vaatamise vahele on jäänud enam kui paarkümmend aastat ja see on ikka väga pikk aeg.

Sinu hinnag mõjub ka ikka väga võõrastavalt... ei olnud näitlejad koledad ja poliitilist korrektsust ei täheldanud. Ilmselt olid raamatu fännina Su ootused kõrgemad kui mul, kes ma enne filmi vaatamist eriti midagi ei oodanud...