KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



27.4.09

Terry Pratchett «Hogfather»

Hakkasin «Orikavana» teist korda lugema märtsis, kui olin külmetushaigusega tõvevoodis. Terry Pratchetti romaanid on selline mõnus, kerge ja elujaatav lugemine... just õige kraam haigena tarbida... eriti veel korduslugemiseks, kus võimalik tüütumad kohad vahele jätta... ka pole hullu, kui lugedes magama vajud või kui tatist turske aju enam kõikse paremini ei tööta...

Sisu:
Reaalsuse audiitorid pole rahul asjade seisuga ning esitavad Palgamõrtsukate Gildile tellimuse Orikavana kõrvaldamiseks. Kuna tasu on vägev ja tellimus korrektselt esitatud, siis ei näe gildiülem põhjust keeldumiseks... pealegi, on üks tüütu ja kõhedusttekitav ja samas üliusin mõrtsukaõpilane Teatime, kellele selline keeruline ülesanne võiks saada komistuskiviks...

Probleem selles, et Orikavana pole inimene, pigem inimese kuju võtnud idee või loodusjõud. Kuidas aga tappa füüsiliselt ideed? Selgub, et usin õpilane Teatime on jõudehetkel kõikvõimalikke tapaplaane haudunud ning ka Orikavana kohta on tal plaan juba üldjoontes olemas.

Eks siis Teatime kogub kokku kamba abilisi ja asub tegutsema. Abilised on üsna ehe läbilõige Ankh-Morporki kriminaalsetest või peaaegu kriminaalsetest tegelastest: muukmeister härra Brown, hasartmängusõltlasest võluriõpilane Sideney ning viis pätistunud venda, kellest värvikamatena tõusevad esile Keskmine Dave, Banjo ja Kanavõrk.

Audiitorite sekendamine ja Teatime'i tegutsemine on viinud selleni, et Orikavana on kadunud ning Surmal endal tuleb punane kuub selga tõmmata ja kingitusi jagama sõita.

Seosed:
«Hogfather» (1996) on Terry Pratchetti Kettamaailma kahekümnes romaan ja neljas, mille peategelaseks on Surm ja tema lapselaps Susan.

Romaanist valmis 2006. aastal ka neljatunnine telefilm «Terry Pratchett's Hogfather», mille käsikiri samuti eraldi raamatuna avaldati.

Hinnang:
Ilma pikalt keerutamata ütleks, et mulle Surma-lood meeldivad ning Orikavana-romaan meeldib samuti.

Mulle meeldib, et kuidas Pratchett võtab mõne uskumuse (või müüdi või muinasjutu) ning töötleb selle siis põhjalikult ja oma teose vajadustele vastavalt ümber. Eks igaüks saab aru, et Orikavana on jõuluvana, aga ega kirjanik sellega piirdu... ta võtab läbi praktiliselt kõik tahud, mis haakuvad ühe kinketoova taadiga.

Kuna kinkidega seonduvad põhiliselt lapsed, siis tegeleb Pratchett selles romaanis usinalt ka laste ja lapsemeelsete temaatikaga. Surma lapselaps Susan on vahepeal oma õpingud lõpetanud ja töötab nüüd guvernandina ning see loob kena võimaluse autorile, kes saab asju professionaali silme läbi näidata.



Lõpetuseks pisut ka romaani kaanepiltidest. Esimesed kaks on Josh Kirby tehtud, kolmas on Ameerika väljaande oma ning selle autoriks on Roger De Muth. Eks maitsed ole muidugi erinevad, aga mulle see kolmas kohe üldse ei meeldi. Enamus tõlkeid on muidugi klassikalise Josh Kirby pildiga, vaid eestlased ajavad siin oma rida ning lasevad Hillar Metsal miskeid tobenaljakaid pilte teha. «Orikavana» oma pole nende hulgas ei parim, ei halvim, üsna tavaline Mets teine. Kolmeses reas esimene on uus Inglise kaas, teine on telefilmi Susaniga Inglise rahvaväljaanne ning kolmas on uus USA kaas.

Lingid:

3 comments:

Juurak said...

Ma ei tea, kas mul on midagi üle või puudu peas, aga mulle Metsa kaanepildid meeldivad. Iga kell paremad, kui need mesimagusad esimesed kaks. Mu meelest on Metsa stiil samamoodi mänglev ja mängiv ja parodeeriv ja ironiseeriv, kui vanameister Prachetti omagi. Paras paar.
Ja see "Hogfather'i" film oli ka täitsa vaadatav.

Ulmeguru said...

Film oli täitsa hea... noh, et julgen nüüd ka järgmised ette võtta...

Mul pole midagi Hillar Metsa vastu ja kindlasti on ta parem, kui kahe esimese Kettamaailma-romaani esimestel eestikeelsetel väljaannetel olevad. Lihtsalt, «Orikavana» Mets pole see tippMets.

Josh Kirby. Mulle ta kaanepildid meeldivad ning kindlasti aitas ta palju kaasa Kettamaailma menukaks saamisel. Inglismaal peetakse teda peaaegu et Pratchetti kaasautoriks. Jah, ta pildid on paras surimuri, aga eks seda ole ka need romaanid.

Ahjaaa, see kõvakaanelise oma (ehk esimene) on maitsekam...

Juurak said...

Mnjah. Kuna ma lasterk töötan ja iga päev kokku puutun nonde odavate ja sisutute meerikamaa tõlkeraamatutega, siis on mul lihtsalt vist mingi sundrefleks või erialane vastumeelsus toda laadi piltide vastu...