Kõige paremini aitas mul seda küsimusterägastikku lahti harutada sari «Troonide mäng» (Game of Thrones, 2011–) ning seetõttu on seda alljärgnevalt ehk ka enim näiteks toodud. Samas, olgu kohe öeldud, pean ma seda üheks tugevamaks telesarjaks üldse.
Kõige vastumeelsemaks teeb «Troonide mängu» vaatamise vast see, et lugu liigub aeglaselt edasi ja iga seeria lõpp on eikusagil... st vaatan ja lõpp tuleb suvalises kohas ja ilma mingi finaalita. Ma saan aru, et telesari ja järgneb ja puha, aga mingi põhjus võiks ju olla, et ma just seda osa vaatama peaksin. Praegu on just nii, et esimene hooaeg on valmis tehtud ja siis suvalisteks juppideks lõigatud – või vähemasti selline mulje mulle jääb.
Kohutavalt tüütud on ka «Troonide mängu» algustiitrid. Tunnistan ausalt, et mul on neist hammasratastest juba kõrini. Jah, ma saan aru, et ilus ja puha, aga tüütu on ikkagi. Tegijad ilmselt pingutasid, et teha kõige paremad algustiitrid maailmas ning eraldiseisva kunstiteosena need kindlasti ka õnnestusid, aga kolmandal vaatamisel need juba tüütavad. Ikkagi on kõige paremad algustiitrid sarjal «Carnivàle» (2003–2005) – neid kannatas vaadata kaks hooaega järjest ning oleks veel vaadanud, kui sari jätkunud oleks. «Troonide mängu» omad meenutavad mulle mingit arvutimängu... ning ka see on miinuseks.
Väga tüütu on ka lõputu palja inimkeha näitamine «Troonide mängus». Jah, juba telesari «Puhas veri» (True Blood, 2008–) hiilgas sellega omajagu, aga seal oli see veel mõneti põhjendatav ning seksi tõttu ei jäänud seal ka olulised asjad näitamata. «Troonide mängus» aga on need paljad naisekehad ja põrutamisstseenid üsna tühi visuaalia, sest mina küll neis enamjaolt mingit sügavamat mõtet ei näe... noh, et selle ekraaniaja võinuks kulutada olulisemate asjade näitamiseks. Pealegi, kui minna juba värvikaks ja tõeliselt täiskasvanulikuks, siis kas on mõtet kaamerat häbelikult vägivallast kõrvale keerata – näitaks ikka veristamist kah kenasti suures plaanis. Kui juba, siis juba!
Plaanisin küll ka teistest sarjadest kirjutada, aga aeg saab otsa ning seetõttu jääb näiteks käsitlemata sari «Elavad surnud» (The Walking Dead, 2010–), kus osade lõpetatus on kaldunud teise äärmusesse ning erinevalt «Troonide mängust» on seal iga osa otsekui arvutimängu level, et teed läbi ja siis saad edasi. Tundub, et tegijad on ise ka sarja sellest puudusest aru saanud ning teises hooajas otsitakse juba kolmas osa järjest miskit kadunud plikatirtsu... iseküsimus, et kas nüüd teise äärmusesse ei mindud?
Äh, mölisen, mis ma mölisen, aga kõik need eelpoolmainitud sarjad on head. Inimene aga juba on selline, kes tahab, et hea oleks veel parem...
Viited
7 comments:
Kuram, tahtsin nädalavahetus teha koos sõber mardiga Carnivale maratoni viimaks ära. Lükkasin esimese su antud plaadi masinasse ja... ei lugenud välja. Tuju läks kohe nulli. Tuleb proovida nüüd tööarvutiga kah. Äkki lihtsalt läppari dvd lugeja viltes.
Kui kodus DVD-lt vaatad, siis ei tohiks episoodi lõpp ilma pinge kruvimiseta segada (ja algustiitrid saab edasi kerida), sest nagunii võtad kohe järgmise osa ette. Mind ei häiri, üks lugu mis kulgeb läbi 12 episoodi on alati parem kui igas episoodis algav ja lõppev minilugu. Walking Ded järgis jah sellist plaani, aga see oli ka juba koomiksi peatükkides samamoodi, ehk iga chapter meenutaski teleseriaali oma ülesehituselt.
Aga miks sa neid üldse vaatad, kui nad on tüütud ja tegelikult ei meeldi?
Metsavana
Kas sul mingit normaalset mängijat polegi?
Trash
Ainult «Carnivàle» on DVD-l, ülejäänusid vaatan telekast. Küsimus on selles, et telesari peab ka ühe osa kaupa vaadatav olema... hea näide üligeniaalne «Lost»... kui ühe osa kaupa vaadatav pole, siis pole seda mõtet ka sarjana teha.
Kaur
Vaatan, sest meeldivad... viriseda võib ka asjade kallal, mis meeldivad...
Kui meeldivad, siis on hästi. Mul vist jäi su eelviimane lause tähele panemata. Palun vabandust :)
Egas inimesel pea ainult yks hobi olema. Sarjad meeldivad, aga viriseda meeldib ka. Loogiline.
Oeh, neid hobisid on ikka rohkem kui kaks...
Post a Comment