Hispaania ulmega on selline kummaline seis, et paljud väidavad, et nad on lugenud Hispaania ulmet... lähemal uurimisel selgub, et nad on lugenud siiski vaid hispaaniakeelset maagilist realismi. Tõeline hispaaniakeelne žanriulme leiab haruharva tõlgetena tee teistesse keeltesse... kuigi viimasel ajal näivad asjad selles küsimuses pisut paremas valguses... et on tõlkeid ja on isegi häid tõlkeid headest tekstidest.
Rodolfo Martínez on Hispaania autor, kellelt samuti mõned jutud tõlkimist on leidnud... kas just parimad, kes seda teab?
«La carretera» ilmus esmakordselt 1993. aastal ajakirja «Parsifal» teises numbris. Kuna esmatrüki kohaks oli
fanzine, siis ilmus jutt veelkordselt ajakirjas... sedapuhku siis kommertsväljaande «2001» esimeses numbris.
Sisu:
Jutu tegevus toimub peamiselt Siriuse neljandal planeedil, mil nimeks Bluyeiuei. Peamiselt seetõttu, et tagasivaadetena kirjeldab autor ka peategelase elu teistes paikades.
Bluyeiuei on inimeste mõistes üks suur anomaalia: planeeti ümbritseb võimas pilvkate, mis laseb signaale kenasti läbi, aga planeet neelab kõik need signaalid endasse. Kui veel lisada siia lõputu Maantee, mis mööda planeeti kulgeb ja veel miskid enigmaatilised Uksed – siis peakski pilt koos olema.
Loo peategelane on Stanislav Slovosky, kelle miski kõikvõimsa Firma Álbrezil paiknev filiaal palkas Bluyeiuei Maanteed uurima. Slovosky on kurjategija ning hea käitumine uuringutel tuleks talle kasuks... ah, tegelikult on Slovosky kõigega rahul, sest igal pool on parem kui Álbrezi vanglas. Uuringud on muidugi liialt kõlav sõna, sest tegelikkuses tuleb miski lennuaparaadiga piki Maanteed kihutada ning püüda ellu jääda...
Jutt ongi siis Stanislav Slovosky lend piki Maanteed, millele annavad lisamõõtme mälupildikesed varemtoimunust. Ega vangil erilist vaba tahet polegi, sest lennuaparaat on programmeeritud vaid piki Maanteed lendama jne. Eks tegelikult on ka lennuaparaat seesama vangla, ainult, et liikuv.
Seosed:
«La carretera» kuulub üsna lõdvalt seotud tulevikuajalukku, mil nimeks Drímar, olles ühteaegu sarjasisese ja märksa kompaktsema triloogia «El carpintero y la lluvia» keskmiseks osaks. Triloogia esimeseks osaks on lühike romaan «Un agujero por donde se cuela la lluvia» (1994) ja kolmandaks on lühiromaan «El alfabeto del carpintero» (1998). Kõik need tekstid on ajakirjades/antoloogiates eraldi ilmunud, aga autoril on suur soov neid ühel ilusal päeval triloogiana ühtede kaante vahel näha.
Hinnang:
Kõikse keerulisem on vast jutu hindamine. Ilmselgelt on Rodolfo Martinez ambitsioonidega autor, seda tõestab kasvõi siinarvustatav jutt, mis tegelikult pärineb ju algaja autori sulest. Viite ei saa ma kindlasti panna, sest mõned asjad on jutus ikka üsna nõnda kirjutatud, et lugeja peab seda vaid lihtsas usus võtma. Samas, neli on samuti hea hinne ning eriti veel siis, kui arvestada autori olematut kirjanikukogemust.
Oma võlu ja tähendus sel jutul on, sest pidas ju autor vajalikuks ka selle teksti lülitamist oma esinduskogusse «Callejones sin salida» (2005).
Eks mingil määral näitab jutu väärtust ka tõlkimine. 2004. aasta suvel ilmus «La carretera» Prantsuse ajakirja «Galaxies» 33. numbris ja kandis pealkirja «La route». Vene keeles ilmus jutt ajakirja «Jesli» 2005. aasta üheksandas numbris (sealt ka see Andrei Jermakovi mustvalge illustratsioon) ning tõlge kandis pealkirja «Шоссе». Prantsuse tõlge ilmus ka teist korda, sedapuhku siis Sylvie Milleri koostatud antoloogias «Dimension Espagne» (2006).
Lingid:
