Üldiselt ei meeldi mul teha järjest mitut postitust samal teemal, aga kuna eelmise postituse kommentaarides kerkis taas see igipõline vaidlus, et kirjud kaaned versus pildita kaaned versus mingid muud kaaned. Ja et mulle täna hommikul sattus ette ühe USA kirjastuse blogipostitus kaanepildi tegemisest, siis...
Jutt Inglise kirjanikust Joe Abercrombie ja tema viimasest romaanist «Best Served Cold» (2009). Ülalpool siis Inglise kõvakaanelise väljaande ümbrispaberi pinnalaotus. Allpool aga Inglise kõvakaanelise, Ameerika kõvakaanelise ja pehmekaanelise kaanepildid.
Romaanil «Best Served Cold» oli üks suur puudus: raamatu peategelane on naine ning kirjastus kartis, et naine kaanel peletaks meesostjaid.
Inglased jätkasid tuimalt autori debüüttriloogia liini ning panid taaskord kaanele verise maakaardi. Ameeriklased mõtlesid pisut teist teed minna, sest tegu on (praktiliselt) eraldiseisva romaaniga ning seetõttu loodeti seeläbi ka autorile uusi lugejaid juurde võita.
Siin kõrval on siis nende pongestuste lõpptulemus, mis kahjuks küll käiku ei läinud. Kirjastus polnud sellega siiski rahul ning otsustas lisada ikkagi seda va verise maakaardi temaatikat. Eks õige ta ju ole, sest romaani «Best Served Cold» tegevus toimub triloogiaga samas maailmas. Samas on ikka väga tobe, et tüdruk kaanepildil keerati tuimalt ümber ning paremakäelisest sai vasakukäeline.
Ülalpool oleva USA pehmekaanelise kujundus ei kannata aga üldse mingit kriitikat, sest see näeb välja otsekui tüüpiline krimiromaani kaas... samas, kaanepiltide vaenajad võtsid selle teiselpool lompi muidugi hõisates vastu.
Keda aga kogu tööprotsess täpsemalt huvitab, siis tasub klõpsata allpool esimesel viitel...
Viited
No comments:
Post a Comment