Ilmselt ei pea kellegile seletama, et kes on Dan Simmons ja mis on Hyperion. Kui inimene vähegi ulmest huvitub, siis ta teab... kas meeldib, see on iseküsimus... kuid teab ta kindlasti.Dan Simmonsi Hyperion Cantos ning eriti sarja kaks esimest romaani olid ilmumishetkel kirjastuselu suursündmus ning tänapäevaks on sarjast saanud vaieldamatu (moodne) klassika.
Kindlasti aitasid romaanide menule ka kaasa efektsed kaanepildid, eriti leidlikult visualiseeritud Veristaja.
Igatahes kandideeris nende autor Gary Ruddell esimese romaani kaanepildiga kahele auhinnale: ulmekunstnike auhinnale Chesley kõvakaanelise raamatu kaanepildi kategoorias ja Worldconi eriauhinnale parima kunstiteose kategoorias. Seda viimast anti kätte koos Hugo auhinnaga ning sealt on läinud ka rändama valeinfo, et otsekui oleks see kaanepilt kandideerinud Hugole.
Mõtlesin korraks siia võrdluseks kõrvale panna ka maakeelsete väljaannete kaanepildid, aga siis leidsin, et milleks elamust rikkuda.
Viited
11 comments:
ei tea, mulle need kaanepildid ei meeldi.
kodumaised on muidugi veel hullemad.
põhiliselt seetõttu, et veristaja peaks minu kujutuses oluliselt feminiinsem olema.
Pilt ulmeka juures on umbes sama mis konservnaer mõne teleseriaali juures - käib närvidele, rikub elamuse aga kannatame kuidagi ära. Minupoolt + punktid kohalikele kirjatajatele, kes on osanud kaanekujundate fantaasiat talitseda ja jätnud nii lugejatele pisut enam ruumi oma piltideks.
Mulle samas nende kaante veristaja täitsa sümpatiseerib
Ja need käkid eestikeelsete raamatute kaantel ei riku elamust?
Austatud madis_l võiks raamatutelt kaaned siis ümbert ära rebida, kui segavad...
Sellesama loogika järgi ei tohi ka ühtegi kirjandusteost ekraniseerida jne.
PS! Olen nõus, et anglo-ameerika ulmekate n-ö plakat-kaaned pole ainus võimalus ulmekate kaanteks, aga see on kõikse paremini müüv (isegi Eestis) ning kindlasti ei ole töötav alternatiiv kohalikud soperduskaaned.
ei tea, see esimene eesti hyperion kaan on täitsa normaalne.
fantaasiale ruumi jätavad mustvalged joonised. Näiteks.
Meenub Roger Zelazny "Üksildane oktoobriöö" ja selle 0illustratsioonid, kaanekujundus oli viisakalt ilmetu. Ei midagi halba.
Eestikeelse hüperioni kaanepildid on kehvakesed jah, määrdunud, pretensioonikad ja lohakad.'
Aga Veristajast räägitakse raamatus väga mitmes kohas kui emasest olevusest.
Ilmselt häiribki mind isiklikult liiga palju värvi raamatukaanel. Ja võimalik, et liigne naturalism.
Amberi printside esimese raamatu kaanekujundus oli imeilus.
Mulle meeldis eestikeelsetest see punane, ehk siis kolmanda romaani kaas. Kõikse jäledam oli teise romaani oma, aga see on osaliselt ka isiklik kiiks, sest ma jälestan seda kapsarohelist tooni.
Mind naturalism ja värv ei häiri... osaliselt just seetõttu, et eestikeelsetel raamatutel on kaantel kogu aeg miskid pehkinult pastelsetes toonides abitud akvarellid... ja siin pole midagi rääkida tahtmisest... enamus Eesti (kaane)kunstnikke ei oska elementaarselt joonistada.
Loomulikult ma rämedalt üldistasin ning loomulikult meeldivad mulle ka teistsugused kaaned... ilus näide oleks kasvõi Tänapäeva nn Punane sari... ei mingit pilti, aga ilus on...
Võibolla on siin süüdi see, et alustasin ulmega lähemat tutvumist Seiklusjuttude sarjast mille raamatud olid alati kobedalt illustreeritud aga minuarust annavad head illustratsioonid ulmekale väga palju juurde.
madis_l soovib vist, et kõik raamatud oleksid kas ühesugused hallid tellised või kaetud köögilaua vakstule omase abstraktse sümbolismiga.
Oot, maisaand aru, kuidas see nüüd valeinfo on, et kaas Hugole kandideeris? Ma näen seda ometigi Hugo 1990 aasta kandidaatide nimekirjas, kategooria all "Best Original Art Work". Kui see on Hugode endi arvestuses sellel aastal kategooriana kirjas, siis tuleks seda ikkagi Hugole kandideerimiseks lugeda vist.
Muidu... kas need just Hugo-väärilised on, aga üsna kobedad kaaned. Vähemalt kodumaiste variantidega võrreldes.
Esimese romaani kaanepilt kandideeris asjale, mil nimeks WORLDCON SPECIAL AWARD, ORIGINAL ARTWORK [not a Hugo]
Viide: http://www.locusmag.com/SFAwards/Db/Hugo1990.html#specart
Veel: The original artwork category listed above was not a Hugo, but a special one-time category proposed by the ConFiction committee. Two years later it did become an official Hugo category, and lasted five years. (Though listed on this page, results in this special category are not figured in Hugo records and tallies.)
Post a Comment