Sellest filmist sain ma teada nõnda, et lugesin korrektorina (siis kui veel ajalehes töötasin) filmi «Jumper» (2008) tutvustust... naersin ja lubasin, et nii lolli filmi ma küll ei vaata.Tutvustuses vist isegi mainiti, et film on romaani põhjal ja mainiti vist isegi autori Steven Gouldi nime, mis oli mulle tuttav, kuid kellelt küll ühtegi loetud teksti mulle ei meenunud.
Sisu:
On üks tavaline tänapäeva USA koolipoiss David, kes eluohtlikus olukorras avastab, et suudab teleporteeruda. Ootamatult sülle langenud imevõime ajab poisil muidugi pea pööritama... poiss jätab kooli pooleli ja läheb laia ilma oma õnne ja seiklusi otsima.Filmi käigus selgub muidugi, et poiss pole ainus selliste oskustega isik maailmas ning selgub ka, et on olemas teleporteerujaid (ehk hüppajaid) jahtiv organisatsioon.
Seosed:
Film «Jumper» põhineb üsna lõdvalt Steven Gouldi samanimelisel 1992. aastal ilmunud debüütromaanil.Steven Gould on kirjutanud ka romaanid «Reflex» (2004) ja «Jumper: Griffin's Story» (2007). Esimene on siis Davidi elust täiskasvanuna ning teine on filmi käsikirja ainetel valminud romaniseering, mis avab rohkem taustu Griffini (see metsikum hüppaja) varasemast elust.
Filmi põhjal on valminud konsoolimäng ning filmi tegijad on rääkinud ka ühest või mitmest järjefilmist.Hinnang:
Kui ootusi pole, siis pole võimalik ka pettuda... ja kuna ma filmi suhtes olin pigem tõrjuvalt häälestatud, siis võib saadud elamust täitsa positiivseks lugeda. Esimese hooga oleks isegi ehk nelja pannud, aga kainelt järele mõeldes ikka üle kolme ei tule.
Filmi põhiline viga on selles, et tegijad on püüdnud korraga n-ö mitut kärbest tabada, aga pihta pole saadud ühelegi. Tulemuseks: efektne ja omajagu kööbakas ulmeosa, nummi ja samas väheköitev teismeliste armulugu, banaalselt paranoidne vandenõuteooria. Filmi päästsid peaosalise pisut küünilised monoloogid filmi algul, efektsed hüppamised ja sõgedama loomuga hüppaja Griffin.Ilmselt võtan ka romaani ette... kas just läbi loen, aga pilgu viskan peale küll...
Lingid:
4 comments:
Vaatasin seda filmi juba üsna ammu.
Võib-öelda, et pärast oli kahju, et seda tegin. Kasu oli ainult see, et üles reklaamitud filme tahaks ikka üle vaadata.
2012 oli minu maitse selles mõttes, et ometi üks film, kus katastroofiefektidega ei koonerdata - mitte et ei oodata mingit kokkupõrget poolteist tundi, vaid et poolteist tundi ikka näidatakase ka asja. Minu maitse. Ma ei saa oodata 640 000 aastat, et yellowstonei matsu näha.
Noh, mina ei kahetse... emotsionaalselt võttes meeldis... kainelt hinnates polnud midagi erilist... kõige sümpaatsem oli vast, et peategelane oli selline ullike, kes ka ise aru sai, et ta on ullike...
vaatasin, korraks meelelahutus. ei tea kas teismetydrukutele ei meeldi... massihysteeriad on paremad mida igast nurgast pushitakse eksole.
paremat p6rkamise & paradoksi jampsi on hunnikus v6tta, vblla need muuud ei olnud t2nap2evastele teismelistele m6eldud. ok, ma olen juba vana imine, mind ei k8ida see kui poiss suudab midagi imelist teha(eriti arvestades et mai ole tydruk),ses suhtes n6rk,
vilm! [lugenud ei ole,)
umpf....,mai taht ennast varjata, PamP olen :D
see eelmine
Post a Comment