«Muinaskuningas» on suuresti üks lõputu madin ja märul, kus lugejal ei jää üle muud, kui vaid lehti keerata ja mõnust oiata. Kõlab kui mingi rollimängunohiku või larpari märg unenägu? Aga ei! Retked metsas ja soos, kindluse kaitsmine ja pidev mõõgatöö on vaid luustik, millele lugu toetub. Maniakkide Tänav on napilt, väheste sõnadega maalinud kombatava muinasilma, kus toimuv on küll ehk ootamatu, aga selle maailma vastuvõtmise ja omandamisega ei tohiks lugejal probleeme tekkida. Kuigi ajas ja ruumis pole midagi taolist eksisteerinud, on see kõik selline, nagu võinuks mingitel tingimustel olla, sest folkloor ja ajalooline seikluskirjandus on meid taolise asjus enam kui vastuvõtlikuks teinud.
Eraldi tahaks aga märkida Maniakkide Tänava sõna- ja nimeloomet – tal tuleb see hästi välja. Kui ma romaani esimesel leheküljel kohtasin haldusüksust kihlakond, siis korraks küll mõtlesin, kas kirjaviga, aga siis nägin veel ja juba ma harjusin. Isikunimedega on niisamamoodi, et Maideli, Hüüp, Minevane, Hõbe, Kale jt on esmakohtumisel ehk pisut võõrikud, aga mõni lehekülg hiljem on nad enam kui omased ning mõjuvad niisama loomulikult kui meid igapäevaselt ümbritsevad kristlikud, pseudokristlikud ja libapaganlikud pärisnimed.
Romaani lugedes ei saa lahti tundest, et autor oleks pärast eksirännakuid otsekui koju jõudnud ja nüüd püherdab mõnuga saunaesises heinas. Öeldakse küll, et autoril ei tohi mõnus olla, et lugejal peab olema, kuid kui autor oma loomingut naudib, siis kandub see nauding ka teosesse ja lugeja saab samuti osa. Mina igatahes nautisin ja kui romaani lugemise lõpetasin, siis naeratasin õnnelikult.
Viited
