Selle filmi vaatamine oli paras piin! Ei, film ise polnud kuigi kurnav, vaid just vaatamise protsess ja koht ise – HÕFF-i esimese päeva hilisõhtul Haapsalu ordulinnuse varemetes. Ilm oli küllaltki külm ja tuuline ning filmielamust tuli jagada soenduseks kaasa võetud kangema kraadiga joogiga.
Erilise mõnitusena mõjus muidugi tiitrites olev märgistus 3D ... eriti hästi mõjus see pimedates varemetes külma tuule käes väriseval kinolinal.
Sisu
Filmi peategelaseks võiks nimetada noort ... st noorukest Tamali, kes filmi alguses sai enesele olulise müstilise talismani ja esivanema tarkusesõnad. Edasine elu orvustunud Tamalil enam sedavõrd hästi ei läinud ning ta müüdi mingisse kahtlasesse kalapüügiartelli, mis tegelikult on miski vaiadel seisev veepealne pilpaküla.
Tamali elu seal veepealses kalatööstuses on kõike muud kui kerge ja meeldiv... pigem ikka mõnitused, peks ja raske töö. Kalapüügiartelli juhiks on boss Harris, kes näeb välja otsekui Elvise tugevalt ülekaaluline asiaadist vend. Võrdlus Elvisega polegi nii kohatu, sest boss armastab vabal ajal ka ise elektrikitarri sõrmitseda.
Filmi teiseks peategelaseks võiks pidada merebioloogi Skylar Shane'i, kes mingil ajal kaotas ekspeditsioonil oma väikese tütre ning kellele seepeale igal pool viirastus ta surnud tütar. Punapäise ja troopilistel vetel kindlasti eksootiliselt mõjuva naisterahva on oma hoole alla võtnud keegi Jack Bowman – mees, kes tegeleb mitme ja sageli ebaseadusliku asjaga ning kes nii mõnelegi suuremale tegijale võlgu on.
Jack Bowman on võlgu ka boss Harrisele ning seetõttu kohtuvad ka Tamal ja Skylar ning filmis käivitub tõeline tegevus...
Seosed
Tegu on üksikfilmiga ja ma tõesti loodan, et sellele ei tehta järgesid «Amphibious 3D – Reborn» ja «Amphibious vs Non-Amphibious» jne.
Hinnang
Kuigi filmi käsikirja autoriks on rahvusvaheliselt kõige tuntum Tai ulmekirjanik Somtow Sucharitkul ja lavastajaks kultuslik Brian Yuzna, on tegu üsna üsna kehva filmiga. Ausaltöelda oli vaadates korduvalt tunne, et ma näen miskit 80ndate filmi, mis küllaltki mõistetavatel põhjustel seni nägemata on jäänud.
Küsisin filmi vaadates endalt korduvalt, et kas selle tõesti on teinud ikka seesama Yuzna, kes tegi fimi «Society» (1989)? Tõttöelda, hakkasin ma merekoletise filmi edenedes selles üha enam ja enam kahtlema...
Ei, filmis oli häid kohti! Näiteks kui koletis tuli ja ühe poiskluti läbi peldikupõranda tõmbas... või siis boss Harrise kangelaslik lõpp... või...
Enamuse aega oli aga piinlik, igav ja tüütu. Eriti käis mulle närvidele merebioloog Skyleri tegelaskuju, sest see naine oskas käituda kui kõige tüütum 80ndate filmi kisakuninganna. Palju ta just ei kisanud, aga seda enam tegi ta lollusi ja paistis silma ääretu abituse ja tölplusega.
Ma ei saa väita, et ma selle filmi vaatamist kahetseks, kuid kindel on, et ma kunagi seda enam ei vaata. Tõttöelda imestan ma pisut endapandud hinnet, aga selle peamine õigustus on vast see, et mul tekkis ajuti kahtlus/kõhklus, et kas pole see mitte mingi abitu austusavaldus 80ndate õudusfilmidele. Brian Yuzna nime taha tekkis minu mõtteis igatahes rammus miinus, kuna mul puudub organ, mis lubaks lollust nalja(ka)na võtta.
Viited
