KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



23.5.11

Aarne Ruben «Häire»

Peaksin vast alustama ülestunnistusega, et Aarne Rubeni isik ja teod on põhjuseks, miks ma pole eriti tahtnud antud kirjamehe tekste lugeda... ja need mõned, mis loetud, pole samuti mingit elamust pakkunud.

Antoloogias «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» ilmunud juttu «Häire» tuli aga lugeda... lubasin nimelt ühele inimesele, et loen kõik kogumiku tekstid läbi ja kirjutan neist midagi.


Sisu
Jutu tegevus toimub 1918. aasta detsembris, mil Inglise laevad tulid Tallinnasse appi noorele Eesti riigile ning peategelaseks on Tema Majesteedi laevastiku ohvitser Henry Raxworthy.

Leitnant Raxworthy majutatakse ühe baltisakslasest aadlikku majja... härra ise eriti kodus ei viibi ja leitnant suhtleb rohkem teenijatega... selles toas, kus leitnant magab... selles toas aga kummitab...


Seosed
Jutus esineb reaalseid ajaloolisi isikuid, aga sellega vist seosed ka piirduvad.


Hinnang
Mainisin juba eespool minu suhtumist Aarne Rubenisse ja tema loomingusse. Üllatav oli aga, et jutt «Häire» läks üsna hästi käima ja jupp aega lugesin ma seda täitsa huviga. Hoolimata isegi sellest, et minus tekitas kahtlusi Briti meremeeste komme mere sügavust meetrites mõõta ja husaarinalju teha.

Mingil hetkel hakkas aga jutt jaburaks kiskuma. Tõeline jaburus algas aga siis, kui ohvitser kummituse eest riidekappi peitu puges! Umbes sellest kohast hakkas jutt ka maha käima: algas kirjandusliku soga ja banaalsete käikude kohmakas paraad.

Muljeid kokku võttes ei oskagi ma öelda, et mida Aarne Ruben selle jutuga öelda tahtis, kui tahtis. Naudingut tappis ta igatahes kenasti ja lugemisjärgselt ütlen, et üks tüüpiline Rubeni kirjatükk see on... et vana ajakirjandust ja arhiivimaterjale on rohkesti läbi töötatud, kuid mingiks kompaktseks tulemuseks see materjalilasu vormunud pole.


Viited

7.5.11

Beyond the Black Rainbow (2011)

Eks tegelikult oleks pidanud võtma tõsiselt seda hoiatust, et absoluutselt sõltumatult valminud film... et oleks pidanud kohe kiirelt ka saalist lahkuma... aga kuna päev alles algas ja vaim oli värske, siis jäin vaatama... kodus oleks sellise filmi DVD tõenäoliselt juba kümnendal minutil mängijast eemaldanud.


«Teispool musta vikerkaart» oli käesoleva aasta HÕFF-il minu kõikse kurnavam filmikogemus.


Sisu
Igasugune sisututvustus selle filmi puhul on ääretult tänamatu ettevõtmine, sest mul on tõsiseid kahtlusi, et isegi lavastaja ei tea selle filmi sisust suurt midagi...


On miski uurimislabor. Laboris on miski mittekontaktne tütarlaps, keda miski tüüp teispool klaasi uurib. Midagi muud toimub veel... ja hiljem toimub midagi rohkematki...


Seosed
Eks see ole üks suur segapudru käsikirja autori ja filmi lavastaja Panos Cosmatose peas toimuvast ning mehe poolt nähtud filmidest...


Igal pool seostatakse seda filmi kõigepealt Tarkovski «Solarisega», aga minuarust tehakse seda alusetult. Andrei Tarkovski oli küll üks küllaltki vaatajavaenulik lavastaja, aga tema «Solaris» on selle vikerkaare-filmiga võrreldes suisa hoogne seiklusfilm.


Hinnang
Hindeks kaks, sest olen nüüd ühe jama võrra targem, aga üldiselt ei kahetse, sest ka negatiivne kogemus on kogemus.


Filmi kõikse positiivsem moment oli seotud meespeategelasega, õigemini teda mänginud Michael Rogersi rollisooritusega... mulle see tüüp meeldis, mees oli otsekui tuntud filminäitleja mr Walkeni ja mitte vähemtuntud kodumaise poeedi fs-i lähisugulane – stiilne ja veenev! Halb polnud ka katsealust mängiv Eva Allan, aga sellega filmi plussid üldiselt piirduvad.


Loogika oli filmis puudulik, et kui tüdruk suutis mõttejõul telekanaleid vahetada, siis miks ta ei suutnud elektroonilisi ukselukke avada? Filmi kompositsioon logises... noh, et sinnamaani, kus tüdruk põgenemiskatse järel kambrisse tagasi viidi, sinnamaani oli veel enam-vähem, edasi läks kompositsioon täitsa rappa. Milleks oli vaja sisse tuua president Reaganit ja diktaator Noriegat, et kas seda filmi tehti sedavõrd kaua või toimuski filmi tegevus 1983. aastal? Küsimusi ja küsitavusi oli veel ja veel, aga kahtlen, et kas isegi tegijad oskaks neile vastata...


Viited

6.5.11

Amphibious 3D (2010)

Selle filmi vaatamine oli paras piin! Ei, film ise polnud kuigi kurnav, vaid just vaatamise protsess ja koht ise – HÕFF-i esimese päeva hilisõhtul Haapsalu ordulinnuse varemetes. Ilm oli küllaltki külm ja tuuline ning filmielamust tuli jagada soenduseks kaasa võetud kangema kraadiga joogiga.


Erilise mõnitusena mõjus muidugi tiitrites olev märgistus 3D ... eriti hästi mõjus see pimedates varemetes külma tuule käes väriseval kinolinal.


Sisu
Filmi peategelaseks võiks nimetada noort ... st noorukest Tamali, kes filmi alguses sai enesele olulise müstilise talismani ja esivanema tarkusesõnad. Edasine elu orvustunud Tamalil enam sedavõrd hästi ei läinud ning ta müüdi mingisse kahtlasesse kalapüügiartelli, mis tegelikult on miski vaiadel seisev veepealne pilpaküla.


Tamali elu seal veepealses kalatööstuses on kõike muud kui kerge ja meeldiv... pigem ikka mõnitused, peks ja raske töö. Kalapüügiartelli juhiks on boss Harris, kes näeb välja otsekui Elvise tugevalt ülekaaluline asiaadist vend. Võrdlus Elvisega polegi nii kohatu, sest boss armastab vabal ajal ka ise elektrikitarri sõrmitseda.


Filmi teiseks peategelaseks võiks pidada merebioloogi Skylar Shane'i, kes mingil ajal kaotas ekspeditsioonil oma väikese tütre ning kellele seepeale igal pool viirastus ta surnud tütar. Punapäise ja troopilistel vetel kindlasti eksootiliselt mõjuva naisterahva on oma hoole alla võtnud keegi Jack Bowman – mees, kes tegeleb mitme ja sageli ebaseadusliku asjaga ning kes nii mõnelegi suuremale tegijale võlgu on.


Jack Bowman on võlgu ka boss Harrisele ning seetõttu kohtuvad ka Tamal ja Skylar ning filmis käivitub tõeline tegevus...


Seosed
Tegu on üksikfilmiga ja ma tõesti loodan, et sellele ei tehta järgesid «Amphibious 3D – Reborn» ja «Amphibious vs Non-Amphibious» jne.


Hinnang
Kuigi filmi käsikirja autoriks on rahvusvaheliselt kõige tuntum Tai ulmekirjanik Somtow Sucharitkul ja lavastajaks kultuslik Brian Yuzna, on tegu üsna üsna kehva filmiga. Ausaltöelda oli vaadates korduvalt tunne, et ma näen miskit 80ndate filmi, mis küllaltki mõistetavatel põhjustel seni nägemata on jäänud.

Küsisin filmi vaadates endalt korduvalt, et kas selle tõesti on teinud ikka seesama Yuzna, kes tegi fimi «Society» (1989)? Tõttöelda, hakkasin ma merekoletise filmi edenedes selles üha enam ja enam kahtlema...


Ei, filmis oli häid kohti! Näiteks kui koletis tuli ja ühe poiskluti läbi peldikupõranda tõmbas... või siis boss Harrise kangelaslik lõpp... või...


Enamuse aega oli aga piinlik, igav ja tüütu. Eriti käis mulle närvidele merebioloog Skyleri tegelaskuju, sest see naine oskas käituda kui kõige tüütum 80ndate filmi kisakuninganna. Palju ta just ei kisanud, aga seda enam tegi ta lollusi ja paistis silma ääretu abituse ja tölplusega.


Ma ei saa väita, et ma selle filmi vaatamist kahetseks, kuid kindel on, et ma kunagi seda enam ei vaata. Tõttöelda imestan ma pisut endapandud hinnet, aga selle peamine õigustus on vast see, et mul tekkis ajuti kahtlus/kõhklus, et kas pole see mitte mingi abitu austusavaldus 80ndate õudusfilmidele. Brian Yuzna nime taha tekkis minu mõtteis igatahes rammus miinus, kuna mul puudub organ, mis lubaks lollust nalja(ka)na võtta.


Viited