Tegu siis Nõukogude multifilmiga «Контакт» (1978), mis valmimisel omas kindlasti hoopis teistlaadi tähendust, kui on sellel praegu...
Sisu
Unistajast kunstnik kohtub tulnukaga ning on alul päris hirmul, sest talle tundub, et tulnukas on vaenulik...
... reaalsus on õnneks siiski märksa südamlikum ning täiesti erinevad eluvormid leiavad muusika kaudu mõistmise.
Seosed
Põhineb Aleksandr Kostinski algupärasel käsikirjal ning seetõttu kõiksugu seosed ka puuduvad.
Hinnang
Ütlesin juba blogipostituse alguses, et tegu on geniaalse animatsiooniga ja pidasin eelkõige silmas seda, et see multikas oli hea vaadata tatikana Nõukogude Liidus ning on hea vaadata ka päris vana mehena nn vabas maailmas.
Filmi tegijad on ka ühed mu lemmikud: vähemasti tulevad mulle Nõukogude animatsioonist esimeste nimedena meelde just lavastaja Vladimir Tarassov ja kunstnik Nikolai Koškin.
Ja loomulikult muusika ... hästivalitud muusika, millel põhineb tõenäoliselt pool multika edust.
Viited
4 comments:
Multikas ise mulle täiesti tundmata, aga nende ekraanipaukude järgi paistab et Yellow Submarine'ist on mahaviksitud ikka päris mehiselt...Stiil vähemalt, kõik need happevärvid ja siis see mehike, see on ju animeeritud John Lennon... Kuna ei usu, et tegijad NLis üldse kunagi hapet manustanud olid, siis ei jää muud üle kui mahaviksimist uskuda...
Tubli! Samahästi võiks öelda, et suvaline Priit Pärna multikas on biitlite allveelaeva plagiaat. Või et suvaline ulmekas on Wellsi plagiaat.
1978. aastal oli selline joonistamisstiil juba paras klassika ning seda harrastas igaüks, kel see sobis ja kellel andeid jagus.
Happe võiks samuti teinekord ära unustada ... alkoholi ja narkotsi kasutatakse kultuuri loomisel kuratlikult vähem, kui inimesed seda arvata tahavad.
Mis see Priit Pärn siia puutub, Priit Pärn ei oska üldse joonistada.
Klassika või mitte, igaüks kes on proovinud selliseid asju saab kohe aru, miks värvid ja liikumine on sellistes multikates (ma siis nüüd võtan eelduseks et selliseid on kohe terve hulk, kuigi ma pole peale Kollase Allveelaeva ühtegi näinud) sellised nagu nad on. Nõukogudeliidus oli see paratamatult võimatu - ma keeldun uskumast, nagu olnuks kuskil multiplikaatorite jaoks hallutsinogeenide labor - seega on tegemist puhta mahaviksimisega, adumata miks asi on selline, nagu ta on.
Ja noh, igasugu ainete all loomine...Arvan et seda juhtub rohkem kui inimesed tahaksid ja vähem kui inimesed eeldavad...
Oeh, ma ei väidagi, et mingit osa kultuuri ei looda mingite ainete mõju all ... lihtsalt väga tavaline on, et kui kellegile tundub miski asi sõge või kummaline, siis kohe arvatakse, et ained.
Biitlite multikas ei puutu juba seepärast asjasse, et 70ndate alguses oli sedasorti värvikirevust juba isegi raamatukaantel ja ajakirjade illustratsioonidel enam kui küll.
Kindlasti oli see allveelaeva multikas miski verstapost (ja võibolla see isegi tehti pilves peaga), aga kui selline asi on valmis ja seda on ikka ja jälle tehtud, siis pole mingid «sodi» enam vaja.
Priit Pärn puutub asja sedavõrd, et Pärna multikad on kümneid kordi rohkem sarnased allveelaevaga, kui siinolev «Kontakt».
Post a Comment