Ulmeseosed

Peab kirjutama... lihtsalt peab!

2012-01-13T20:19:00.000+02:00

Kuigi käesoleva blogipostituse üks silte on «uudis», pole see ilmselt enam uudiseks kellegile. Aga mis teha? Selle ajakirja tegijate ja nende sõprade wõrguteadlikkus on tunduvalt suurem, kui selle teise Eesti ulmeajakirja omadel. Nii tekibki olukord, kus ajakirja «Reaktor» uue numbri ilmumisel Facebook suisa kirendab sellekohasest infost, ka bloginduses ei jää sündmus tähelepanuta.

Ja nii tekibki mul tunne, et miks ma ka veel peaks. Teisest numbrist seepärast ei kirjutanudki, aga kolmanda ilmumisel mõtlesin, et teen seda mõni päev hiljem... siis tuli aga aastalõpp ja uue algus jne. Nüüd siiski kirjutan, ehk on siiski kellegil veel teadmata, et ajakirja «Reaktor» kolmas number on ammu ilmunud. Kirjutamiseks on ka pisuke isiklik põhjus...

Viited

Charles Addams – 100

2012-01-07T18:02:00.001+02:00

Täna, 7. jaanuaril möödub sada aastat Charles Samuel Addamsi sünnist. Charles Addams on see kuulus karikaturist, kes mõtles välja perekond Addamsi jne.

Google tähistab seda ümmargust numbrit talle omasel kombel, aga siinmail jääb see nägemata, sest meie jaoks on Google'il varuks Oskar Lutsu 125. sünniaastapäev. (Nagu pildilt näha sain ma UK Google'st selle Addamsi pildi siiski kätte.)

Viited

Detsembris on «Algernon» tuumakam

2011-12-29T23:19:00.001+02:00

Ma olen siin blogis ikka teada andnud, et kui ilmus ulmeajakirja «Algernon» uus number... loomulikult siis, kui ma seda teadnud olen... kuid mingil hetkel lõin käega, sest ise ma selle ajakirja vastu enam huvi ei tundnud ja paistis, et kellegile teisele peale toimetuse see väljaanne samuti korda ei lähe.

Selgus, et huvilisi siiski on ja on ka inimesi, kes said just siitsamast blogist teada, et uus number on väljas. Vähemasti tegi üks lugeja mulle sellekohase märkuse, et detsembrinumber väljas ja mul polegi uudist. Kui huvi on, siis minu taha asi ei jää...

Ajakirja «Algernon» detsembrinumber on aga üllatavalt tuumakas: viis algupärast juttu (tõsi, kolm toimetuse liikmetelt), kaks tõlkelugu ja kordustrükina artikkel õuduskirjandusest. Pole paha! Tahaks loota, et järgmine number taas lahjem ei tule...

Viited

Ulmeajakiri «Algernon»

Nik Sredin «Упырь из Дукоры»

2011-12-26T19:30:00.000+02:00

Nik Sredin on üsna algaja kirjanik. Jah, ta on oma jutte avaldanud juba üle kümne aasta, kuid enamjaolt on need ilmunud wõrgus või väiketiraažiliste väljaannetena.

Lühilugu «Упырь из Дукоры» hakkas mul kord wõrgus silma, õigemini hakkas silma kiitus jutule. Ja kui siis jutt mulle ajakirjas ette juhtus, siis ma ka lugesin.

Sisu
Eks pealkirjast saab juba aimu, et tegu on arhailise vampiirilooga. Arhailine on lugu küll – tegevusajaks 1851. aasta ja tegevuskohaks Valgevene kolkamõis, kus miski vereimeja hobuseid ründab ja verest tühjaks imeb.

Kui on koletis, siis tuleb leida mees, kes koletise tapab. Wilnos pidi elama üks mees, kes sellist vereimejat tappa oskab, eks šlahtitš tellibki koletisetapja kohale...

Seosed
Seda juttu lugedes tuli mulle ühtevalu meelde üks romaan kuningas Stahhi ajujahist.

Kui ma aga sain teada, et Nik Sredin on üks Kuningas Stahhi Ordu asutajaliige, siis ma isegi ei imestanud sellise seose üle. Ordu on ellu kutsutud selleks, et julgustada kirjanikke kirjutama rohkem ulmet Valgevene teemadel.

Hinnang
Jutt on kirjutatud hästi, on mahlakas ja autor on ka kodutöö suurepäraselt ära teinud. Arvan, et hoolimata oma Valgevene/Ukraina taustast pidi Nik Sredin siiski omajagu materjale läbi vaatama, sest nõukogude võim on sealkandis hoolega rahvuslikku mälu puhastanud.

Kui vormistus on suurepärane, siis sisu on märksa kehvemal tasemel. Jah, oli vereimeja, oli oskaja kütt, oli manduva šlahta värvikas kirjeldus. Kui aga järgi mõelda, siis oli lihtsalt üks kuningas Stahhi ajujahi laadis müstiline jutt.

Viited

Edward Rager «Crying Willow»

2011-12-24T23:01:00.006+02:00

Kui aus olla, siis lugesin ma seda juttu kogemata... raamat oli paks ja jutte sada ning nii need tekstid omavahel segi läksid... autoritel veel sama eesnimi ja...

Sisu
Lühiloo tegevus toimub mingis taimekaitseagentuuris ning lugeja saab jälgida ühte juhtumit ja selel lahendamist.

Keegi esitab politseile kaebuse, et naaberkrundilt kostab piinakarjeid, et mingi puu otsekui nutaks. Politsei kaebusele ei reageeri, vaid suunab selle teatava rahuloluga hoopis taimekaitseagentuurile tegelemiseks.

Seosed
Taimestiku tundeelust on kirjutatud enne ja pärast Edward Rageri ainukese ulmejutu ilmumist ajakirjas «Analog»... on kirjutatud tunduvalt paremini ning paar üsna head tekstinäidet on isegi maakeelde tõlgitud.

Hinnang
Jutt ei ole eriti originaalse ideega ja köitva sisuga – ütleks, et tundlevate taimede süžeele on SF-i terminitega püütud anda mingit uut särtsu.

Kahjuks on tulemus üsna hale: SF on naeruväärne ja huumor küllaltki punnitatud. Korra lugeda ju kõlbas, aga ei midagi enamat.

Viited

Neljakäeline jõuluvana

2011-12-23T23:56:00.064+02:00

Ilmselt pole selle blogi lugejate jaoks saladuseks, et ajakirjaulme ja ulmeajakirjad on minu suur kirg. Vähemasti olen ma selle nüüd ja siin välja öelnud...

Ajakiri «Galaxy», ehk täpsemalt «Galaxy Science Fiction» oli eelmise sajandi viiendal ja kuuendal kümnendil kindlasti üks olulisemaid ulemajakirju maailmas, kui isegi mitte see kõige olulisem.

Ajakirjade puhul on oluline ka illustreeriv materjal ning siit tulebki tänase postituse teema: ajakirja «Galaxy» kuulsad jõulukaaned, ehk siis pealkirjas mainitud neljakäeline jõuluvana.

Neljakäelise jõuluvanaga kaasi ilmus kokku kaheksa ja kõik need pildid maalis Ed Emshwiller. (Kui piltidele klõpsata, siis näeb neid ka suuremalt.)

Viited

Maniakkide Tänav «Võõra laip»

2011-12-14T23:33:00.002+02:00

Seda juttu on juba nimetatud sotsiaalpornoks... ja mitte seepärast, et peategelaseks on vaesuses virelev prostituut... kuid eks maitseid ja arusaamu ole igasuguseid...

Sisu
Naisterahvas kõnnib läbi öise pargi kodu poole ja satub laibale. Kuna korteriüüriga on probleeme, siis otsustab naine mehe taskud läbi otsida – laibal pole ju rahaga miskit peale hakata. Ootamatult selgub, et laibaks peetu polegi surnud – külm küll, aga liigutab!

Naine ütleb paar krõbedamat sõna ja tahab lahkuda, kuid mees pakub viitsada krooni, et prostituut (jah, see ta on) teda teenindaks. Raha on raha, mõtleb naine ja teeb asja ära.

Seosed
See tekst on Maniakkide Tänava jutu «Ajudega töötajad» algvariant. Tegelikult on need täiesti erinevad jutud, lihtsalt üldidee on sama ja üks on teisest arendatud.

Hinnang
Ma alguses mõtlesin isegi nelja panna, aga nüüd päevajagu tunde hiljem leian, et kuradi kriipiv lugu, et ei lase lahti... ma täitsa mõistan, et miks autor pidi ka selle jutu avaldama, kuigi uus variant oli juba valmis ja isegi auhinna saanud ja avaldamist ootamas. Pealkiri meeldib mulle samuti – kohe kargas kogumiku sisukorrast silma.

Lõpetuseks võiks parafraseerida tuntud luuleridu: kes hoorama loodud, peab hoorama!

Viited

J. J. Metsavana «Masina nõrkus»

2011-12-13T00:37:00.003+02:00

Ulmeajakirja «Reaktor» teisest numbrist ma oma blogisse uudist ei teinud... wõrk oli reklaami täis ja mulle tundus, et kui mina kah veel, et siis on juba ilge overkill. Pealegi olin ma veendunud, et hakkan kohe seal ilmunud jutte lugema ja arvustama...

Sisu
On miski Tont (loe: tehisaju), kes on mures, et miks Insener pole tulnud oma masinaid üle vaatama... et Insener pole ju kunagi hilinenud... eks masinmõistus otsib probleemile lahendust ja omal kombel leiabki selle...

Seosed
Jutt on algselt kirjutatud Ulmejutulabori jaoks (teema «Impeeriumi õhtud»), aga ma ei viitsinud hakata võrdlema, et kui palju (ja kas) erineb see algne versioon ajakirjas ilmunust.

Hinnang
Erilist lugemiselamust mulle see tekst ei pakkunud, sest taolised heietused pole just mu lemmiklood. Objektiivselt võttes ma tunnistan, et tegu on (eriti algaja kohta) hästi väljapeetud meeleolupiltide jadaga ning siit tuleb ka hinne.

Üks tehniline detail mind häiris, aga selle kallal irisemine oleks sama, kui hakata Marsi kroonikaid hard SF'i mõõdupuuga mõõtma – normaalne inimene seda lihtsalt ei tee!

Viited

Maniakkide Tänav «Kallis, sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?»

2011-12-12T23:34:00.002+02:00

Huvitav, et kas mulle ainult tundub, aga sageli on hästi lühikesed jutud väga pika pealkirjaga... või siis jääb väga lühikeste lugude puhul see pikk pealkiri hästi silma.

Sisu
On üks mees, kes igal ööl piinab ühte naist... ainult, et see naine on surnud... kuid see pole puänt, see on alles algus...

Seosed
Autor kirjutab kogumiku «Euromant» eessõnas, et jutu kirjutamise ajendiks sai Becki laul «Loser».

Hinnang
Sedavõrd lühikese teksti puhul sõltub hinne suuresti lugeja isikust ja lugemise hetkest.

Mulle lühijutud ja kõikvõimalikud laastud meeldivad, sest minu elu on selleks liialt lühike, et lugeda köidete kaupa miskit suvalist sõnavahtu.

Ma lugesin seda juttu eile öösel poole nelja paiku... uni hakkas juba silma ronima ning ma teadsin, et ma isegi viite lehekülge vastu ei pea... õnneks oli kogumik «Euromant» mul voodi ees ja kaheleheküljeline jutt sealt oli just see sobiv kogus teksti.

Meeldis, aga see oluline kolksatus, mis lubaks kõige kõrgema hinde anda, jäi ära.

Viited

Petr Plaček «Setkání s Marií»

2011-12-08T11:02:00.000+02:00

Petr Plaček on viimasel paaril-kolmel aastal avaldanud umbes kümme ulmejuttu. Enamus neist on ilmunud jutuvõistluste kogumikes, aga paar-kolm on ilmunud Tšehhi juhtivates ulmeajakirjades. Ilmselt noor ja algaja autor... «ilmselt» seetõttu, et ma ei tea mehe sünniaastat.

Sisu
Ondřej ja Tereza on salaja hiilinud suletud katakombidesse, et otsida üles oma vanemad. Ondřej on 16-aastane musklimägi ja näeb märksa vanem välja... Tereza on noorem, aga tal on vennast rohkem emotsioone ja ajusid. Katakombid on suletud, sest maa-all elavad mingid mutandid.

Seosed
«Kohtumine Marie'ga» on postapokalüptiline ulme – žanr, millele endiste sotsmaade kirjanikud juba mitu aastakümmet rohket ja sageli ka tuumakat täiendust on andnud.

Hinnang
Kõige lihtsam oleks juttu hinnata läbi viie eituse. Oli halb jutt? Ei olnud. Oli jutu lugemine elamus? Ei. Pakkus jutt üllatusi? Mitte eriti. Oli jutu lugemine vajalik? Ei olnud. Kas kahetsed lugemist? Ei kahetse.

Viited

Norman Spinrad «The Music of the Sphere»

2011-12-07T22:39:00.001+02:00

Vaatasin ajakirja «Asimov's Science Fiction» juulinumbri sisukorda ja leidsin sealt Norman Spinradi nime. Omajagu kuulus autor, keda isegi Eestis on üsna rohkelt tõlgitud ning tekkiski huvi, et mida Spinrad siis nüüd kirjutab?

Sisu
Jutt jookseb kahes plaanis: on Mario Roca nimeline muusik, kes eksperimenteerib uute kõladega ning on vaalaliste uurija Caroline Koch. Jutus praktiliselt puudub tegevus ning kogu lugu esitatakse pigem miskite mõtteuitudena.

Jutu jooksul viib elu Roca ja Kochi kokku ning muusik esitab vaalalistele oma uue helitöö...

Seosed
Saatetekst ajakirjas väitis, et jutu inspiratsiooniallikaks on Norman Spinradi kogemus miski bändi n-ö lauljana (st ta tegi häält ja seda töödeldi masinatega korralikuks vokaaliks), aga samuti kirjaniku pikaajaline huvi vaalaliste vastu.

Hinnang
Ütleks, et juttu kui sellist polnud... olid mingid mõtted, mida oleks arukam olnud esseena vormistada. Kui Spinrad oleks need mõtted aga essee pähe avaldanud, siis võinuks teda pidada tavaliseks lööbakil katusega puukallistajaks. Tüütu ja üsna jäle lugemiskogemus.

Viited

Jaroslav Petr «Achillovy svaly»

2011-12-02T23:55:00.025+02:00

Tšehhi ulmes on tegelikult kaks erinevat autorit nimega Jaroslav Petr: pseudonüüm, mille all ilmus 1982. aastal üks ulmeromaan ning autor, kelle üks esimesi jutte oli «Achillovy svaly».

See kolmeleheküljeline tekst ilmus 1984. aastal raamatus «Stalo se zítra: Antologie české a slovenské science fiction» ning on tõenäoliselt autori esimene kommertslikel alustel ilmunud tekst.

Sisu
Lühijutu esimene pool kirjeldab profist jalgratturi Georg Zikowski pingelist võistlust ja võitu. Loo teises pooles tuleb mängu ka Georgi kaksikvend Franz ning lugejale näidatakse tuleviku tippspordi ebainimlikkust.

Seosed
Kuigi tegu autori ühe esimese tekstiga, on see kindlasti ta kõige tuntum ja tõlgitum. Esmatrükk kuulsas antoloogias ja tõlked saksa (Achillesmuskeln), poola (Ścięgno Achillesa) ja vene (Ахиллесовы мышцы) keelde.

Hinnang
Neli trükki neljas keeles ja hindeks paneksin ma samuti nelja... võibolla mõtleks isegi kolmest, aga jutt jäi esimese lugemisega kohe meelde ning tundub, et on jäänud ka teistele meelde, sest olen kohanud viiteid sellele tekstile ikka üsna kummalistes kohtades.

Samas, eks ta üks ühe-idee-jutt ole. Aga ladusalt ja samas üsna lihtsakoeliselt kirja pandud... et loed läbi, ühmad midagi omaette... ja kahjuks ei unusta (seda, kuidas üks vend teisele oma lihased annab ning selle tulemusena nad mõlemad ratastoolides on)...

Viited

Szymun Wroczek «Ипотека»

2011-11-29T23:58:00.074+02:00

Pean tunnistama, et ma tükk aega mõtlesin, et kuidas see pseudonüüm peaks eesti keeles kõlama? Jah, ka mina olen näinud seda filmi, mis antud mehele sügava mulje jättis, aga kuna see pseudonüüm on väänatud variant filmi peategelase nimest..?

Õnneks ilmus just mehe üks romaan poola keeles ja poolakate nimekuju tundus mullegi kõikse õigem... (kindlasti normaalsem kui sakslaste oma...) et siis nüüd ja edaspidi – Szymun Wroczek.

Sisu
On keegi Varlam, kelle naisel oli vähk. Arstid arvasid, et ravida pole mõtet, et Manja üle kahe kuu välja ei vea. Ei jäänudki Varlamil muud üle, kui külastada maaklereid...

Maaklerid oskavad sedasorti probleeme lahendada, aga tasuda tuleb neile oma verega. Tasu sõltub asjaoludest, et kas kümme või kakskümmend või hoopis kakssada liitrit. Pidage! Inimeses pole ju nii palju verd? Pole hullu, maakler vormistab hüpoteegi ning muudkui maksad vastavalt lepingus kirjapandud graafikule.

Seosed
See üsna lühike jutt ilmus tänavu kõigepealt avaloona Jakuutias trükivalgust näinud antoloogias «Зомби в Якутске» ning veelkord juulis Szymun Wroczeki teises autorikogus «Танго железного сердца».

Autorikoguga on asjad selged, aga miks sellises antoloogias? Ilmselt on muidki põhjuseid, aga peamiseks on vast, et raamatu üks koostajaid Vitali Obedin on teinekord ka Szymun Wroczeki kaasautor.

Hinnang
Tegu on üsna lihtsa looga... et mis oleks, kui miskid vereimejatest ebasurnud poleks romantilised, logelevad ja nautlevad aristokraadid... vaid oleks pigem asised ülikondades maaklerid..? Idee on leidlik, aga hinne tuleb eelkõige teostuse eest.

Kolmel-viiel leheküljel (olenevalt raamatust) on loodud nappide vahenditega lummav ja usutav maailm. Meeldivalt palju jääb ka n-ö kaadri taha. Lahtiseks jääb ka see, et kust need maaklerid tulid ja kes nad üldse on? Vampiirid, mingid kannibalid, konkureeriv varitsivilisatsioon, zombid – autor ühest vastust ei anna ning sellise teksti puhul pole seda vajagi. Küll aga puistab Szymun Wroczek ilmselge mõnuga oma teksti veriseid ja rammusaid ja vägagi füüsilisi kirjeldusi. Mulle meeldib, aga nõrga seedimisega kaunishingedele ei soovita.

Viited

Stanisław Lemi esimese raamatu juubel

2011-11-23T00:50:00.006+02:00

Google väidab, et 60 aastat tagasi ilmus Stanisław Lemi esimene raamat. Kuupäeva asjus ma kindel pole, aga tõsi see on, et 1951. aastal ilmus romaan «Astronauci» ning seda peetakse Stanisław Lemi esimeseks raamatuks.

Igatahes tähistab Google täna seda juubelit interaktiivse animatsiooniga, mis tehtud Daniel Mrózi illustratsioonide põhjal. Daniel Mróz oli geniaalne Poola raamatukunstnik, keda kõige rohkem seostatakse just Stanisław Lemi teostega.

Kuna Daniel Mróz seda astronautide romaani illustreerinud pole, siis kasutas Google jutukogu «Cyberiada» (1965) pilte, mis peaksid vist olema antud kunstniku kõige kuulsamad.

Viited

Maniakkide Tänav «Euromant»

2011-11-12T20:28:00.001+02:00

Tavainimestel on kõiksugu rumalaid arusaamu sellest, kuidas kirjanikud kogu aeg elust maha kirjutavad. Huvitav, kuidas ulmekirjanikud seda tegema peaks?

Samas, eks ümbritsev mõjutab iga loojat, nii ka Maniakkide Tänavat, kelle üks arstilkäik saigi ta jutu «Euromant» algtõukeks.

Sisu
Miski tüüp läheb arsti juurde, sest miski kontakt tal logiseb ja põletik kah juba sees. Arst soovitab operatsiooni, aga järjekorrad on pikad ning nii tulebki tüübil ise end opereerida. Eks jutu arenedes selgub ka, et kuidas see kontakt logisema sai ja mis üldse toimus jne.

Seosed
Kui ma esimest korda kuulsin pealkirja «Euromant», siis arvasin, et Maniakkide Tänav trööpab kirjanduslikult oma wõrgunime Mant. Raamatu eessõnas viitab autor hoopistükkis William Gibsonile. Lugemisjärgselt võib öelda, et oli nii ühte kui ka teist.

Hinnang
Jutt on üks mõnusalt muhe ja parasjagu hoogne küberpunklugu eurokolkast nimega Eesti. Pisut süüdimatu, aga lõdva randmega kirja pandud ning kogumiku avalooks enam kui suurepärane.

Viited

Sarah Langan «The Man Inside Black Betty: Is Nicholas Wellington the World's Best Last Hope?»

2011-11-05T19:04:00.002+02:00

Sageli küsitakse mu käest, et miks ma selle ja tolle tundmatu autori juttu lugesin ning enamjaolt ma taolistele pärimistele arukat vastust anda ei suuda. Käesoleva Sarah Langani jutuga on aga vastus lihtne – lugemishuvi tekitas David Hardy tehtud kaanepilt «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» käesoleva aasta septembri/oktoobrinumbrile.

Sisu
14. septembril 2012 märkas üks kalur Ameerika kirderannikul, et pilvitus taevas on mingi tume vari. Mees saatis seepeale kohe Twitterisse ühe säutsu ning paar päeva hiljem korjas asja üles ka ajakirjandus. Nähtus sai igasugu hüüdnimesid, aga NY Posti pandud Black Betty jäi püsima. Tegu oli Maa taevas avanenud pisemat sorti musta auguga.

Jutu tegevus toimub 2016. aastal ning jutt keskendub andekale iseõppijale Nicholas Wellingtonile, kes sedasorti mustade aukude ilmumist juba 2009. aastal ennustas. Nicholas Wellington peaks siis olema ka see mees, kes antud probleemile lahenduse leiab ja inimkonna päästab.

Seosed
Sarah Langan on auhinnatud USA õuduskirjanik, kes nüüd proovis kätt ka teadusliku fantastikaga. Ajakirja sisukorras on jutul vaid üks autor – Sarah Langan, kuid ajakirjas endas on jutu pealkirja all kirjas «Story by Saurub Ramesh, with research by Sarah Langan» ... mis siiski vaid osa mängust, millega püütakse tekstile veelgi dokumentaalsemat ilmet anda.

Hinnang
Eks hinne näitab, et vaimustuses ma sellest tekstist ei ole. Peamine miinus, et sedavõrd intrigeerivat juttu on väga igav lugeda. Ka on autor teksti reostanud sotsiaalse hala ja muu taolise ning teksti seisukohalt ebavajaliku kraamiga. Ajuti jääbki mulje, et odava telefilmi käsikiri on jutuks vormistatud. Eks seegi ole ajastu märk: dekoratsioonid on vägevad, sisu piinlik.

Samas ei välista ma võimalust, et see jutt jõuab isegi mõnda aasta parimate lugude antoloogiasse või mõne auhinna nominatsiooni... loodan, et nii siiski ei juhtu.

Viited

Tüütud telesarjad

2011-11-01T11:50:00.000+02:00

Käesoleva postituse põhjuseks on tahtmine seletada. Seletada endale ja teistele, et miks ma mingeid telesarju otsekui vastumeelselt vaatan.

Kõige paremini aitas mul seda küsimusterägastikku lahti harutada sari «Troonide mäng» (Game of Thrones, 2011–) ning seetõttu on seda alljärgnevalt ehk ka enim näiteks toodud. Samas, olgu kohe öeldud, pean ma seda üheks tugevamaks telesarjaks üldse.

Kõige vastumeelsemaks teeb «Troonide mängu» vaatamise vast see, et lugu liigub aeglaselt edasi ja iga seeria lõpp on eikusagil... st vaatan ja lõpp tuleb suvalises kohas ja ilma mingi finaalita. Ma saan aru, et telesari ja järgneb ja puha, aga mingi põhjus võiks ju olla, et ma just seda osa vaatama peaksin. Praegu on just nii, et esimene hooaeg on valmis tehtud ja siis suvalisteks juppideks lõigatud – või vähemasti selline mulje mulle jääb.

Kohutavalt tüütud on ka «Troonide mängu» algustiitrid. Tunnistan ausalt, et mul on neist hammasratastest juba kõrini. Jah, ma saan aru, et ilus ja puha, aga tüütu on ikkagi. Tegijad ilmselt pingutasid, et teha kõige paremad algustiitrid maailmas ning eraldiseisva kunstiteosena need kindlasti ka õnnestusid, aga kolmandal vaatamisel need juba tüütavad. Ikkagi on kõige paremad algustiitrid sarjal «Carnivàle» (2003–2005) – neid kannatas vaadata kaks hooaega järjest ning oleks veel vaadanud, kui sari jätkunud oleks. «Troonide mängu» omad meenutavad mulle mingit arvutimängu... ning ka see on miinuseks.

Väga tüütu on ka lõputu palja inimkeha näitamine «Troonide mängus». Jah, juba telesari «Puhas veri» (True Blood, 2008–) hiilgas sellega omajagu, aga seal oli see veel mõneti põhjendatav ning seksi tõttu ei jäänud seal ka olulised asjad näitamata. «Troonide mängus» aga on need paljad naisekehad ja põrutamisstseenid üsna tühi visuaalia, sest mina küll neis enamjaolt mingit sügavamat mõtet ei näe... noh, et selle ekraaniaja võinuks kulutada olulisemate asjade näitamiseks. Pealegi, kui minna juba värvikaks ja tõeliselt täiskasvanulikuks, siis kas on mõtet kaamerat häbelikult vägivallast kõrvale keerata – näitaks ikka veristamist kah kenasti suures plaanis. Kui juba, siis juba!

Plaanisin küll ka teistest sarjadest kirjutada, aga aeg saab otsa ning seetõttu jääb näiteks käsitlemata sari «Elavad surnud» (The Walking Dead, 2010–), kus osade lõpetatus on kaldunud teise äärmusesse ning erinevalt «Troonide mängust» on seal iga osa otsekui arvutimängu level, et teed läbi ja siis saad edasi. Tundub, et tegijad on ise ka sarja sellest puudusest aru saanud ning teises hooajas otsitakse juba kolmas osa järjest miskit kadunud plikatirtsu... iseküsimus, et kas nüüd teise äärmusesse ei mindud?

Äh, mölisen, mis ma mölisen, aga kõik need eelpoolmainitud sarjad on head. Inimene aga juba on selline, kes tahab, et hea oleks veel parem...

Viited

Käivitus «Reaktor»

2011-10-28T23:55:00.013+03:00

Algasid mu õhtu-öised arvutitunnid ning otsekui vastu tahtmist tuleb mul ka katkestada pikem blogimispaus, sest täna ilmus avalikkuse ette uue kodumaise ulmeajakirja esimene number.

Eks pildilt ole näha, et ajakirja nimeks on «Reaktor» ning allpool on ka viide wõrguajakirjale endale. Materjalide hulk on üsna kobe: on jutte, on artikleid ning isegi illustratsioonid on. Arenemisruumi on kõvasti, aga juba võib öelda, et esimene vasikas pole aia taha läinud...

Viited

Ulmeajakiri «Reaktor»

E. Michael Blake «Science Fiction for Telepaths»

2011-09-29T14:10:00.001+03:00

Raamatut, mille pealkirjaks «100 Great Science Fiction Short Short Stories», on soovitav endal kodus omada või siis pikaks ajaks laenuks küsida, sest sadat ulmelaastu järjest lugeda ei suuda ka kõige rajum ulmejuttude austaja.

Noh, et kui neid anekdootlike, sageli suisa paarirealisi tekste järjest lugeda, siis üsna pea võib tekkida räme tüdimus. Pealegi, mida napim vorm, seda lihtsam on autoril komistada... ja ka komistatakse...

E. Michael Blake'i tekst «Science Fiction for Telepaths» ilmus 1978. aastal esmakordselt just selles kogumikus ning loo pikkuseks on kõigest üks lause.

Sisu
Ah, tead küll, mida ma mõtlen.

Seosed
Veerand sajandi jooksul kümme lühilugu avaldanud juhuautori anekdootlik laast ei tohiks ju eriti tõlgitav tekst olla, aga kuna antoloogia on ilmunud tervikuna jaapani ja osaliselt itaalia keeles, siis neis keeltes on see ka kättesaadav.

Suisa kahes trükis on see jutuke ilmunud aga tšehhi keeles: kõigepealt fännide tõlgitud ja kirjastatud vihikus «Lety zakázanou rychlostí 2: Antologie zahraniční science fiction» (1986) ning samal aastal ka ametlikus kirjandusajakirjas «Zápisník».

Hinnang
Aga mis siin ikka pikalt seletada – juttu ju lugesite ja hinnet näete samuti...

Viited

«Space Oddity» kui lasteraamat

2011-09-04T23:01:00.000+03:00

Teinekord satub mu Facebooki seinale päris ootamatut kraami – näiteks uudisnupp (viide allpool) sellest, et David Bowie üliolulisest ja -kuulsast laulust «Space Oddity» on tehtud piltidega lasteraamat.

Pildid joonistas Andrew Kolb ja algselt oli see raamat kunstniku kodulehelt ka tasuta allalaaditav... praegu enam miskipärast pole. Samas, kui klõpsata allpoololevat esimest viidet, siis seal uudisnupu juures on see raamat samuti pilthaaval vaadatav.

Viited

Ilmus «Euromant»

2011-09-01T23:48:00.004+03:00

Kamraad Metsavana sellest küll juba kirjutas, kuid ega meie blogide lugejad nüüd 100% kah ei kattu...

Nagu pildilt näha, on ilmunud Maniakkide Tänava kolmas raamat ja ühtlasi esimene jutukogu «Euromant». Pea kaks ja poolsada lehekülge peaks andma pildi autori loomingu erinevatest tahkudest ning samas ka kena ülevaate mehe loomingust alates algusest kuni tänaseni.

Viited

Ja saabki valmis!?

2011-08-31T21:04:00.002+03:00

Niipalju, kui ma mäletan, on see film ikka tegemisel olnud... olgu, liialdan, sest võtted algasid alles 1999. aastal. Samas, juttu oli sellest juba mitu aastat varem, sest antud romaan ju suisa karjus uue ekraniseeringu järele.

Jutt siis Arkadi ja Boriss Strugatskite romaani «Raske on olla jumal» (Трудно быть богом, 1964, ek 1968) uuest filmiversioonist.

Meenutaks, et esimest korda tõi selle romaani ekraanile sakslane Peter Fleischmann ning seda Saksa, Prantsuse ja Nõukogude Liidu osalusel valminud saksakeelset «Es ist nicht leicht ein Gott zu sein» (1990) peetakse üldiselt väga viletsaks filmiks.

Uue ekraniseeringu lavastaja Aleksei German nimetas üsna alguses seda filmi oma viimaseks ja tundub, et sedakorda olid need sõnad prohvetlikud. «Трудно быть богом» või «Резня в Арканаре» või «Что сказал табачник с Табачной улицы» või «История арканарской резни» või «Хроника арканарской резни» tõotab Aleksei Germani jaoks minna juba elutöö mõõtu.

2006. aasta augustis lõppesid võtted, 2008. aasta kevadel lõppes montaaž ja seda näidati isegi mingitele valitud tegelastele. Vastuvõtt oli vaimustav! Esilinastus määrati 2009. aasta algusesse... siis räägiti, et Cannes'i filmifestivalil 2010... siis räägiti, et 2011. aasta lõpus... nüüd sattusin uudisloo peale, kus räägitakse juba järgmise aasta lõpust.

Fotod pärinevad filmi võtetelt, alumisel on esiplaanil don Rumata (Leonid Jarmolnik).
Fotod: Sergei Aksjonov

Antud uudisloos (viide allpool) on juttu sellest, et filmi plakat on juba Lenfilmi hoone seinal näha ning Boriss Strugatski loodab siiski, et film tuleb romaani pealkirjaga. Üht ja teist on veel, kuid saab ka selgeks, et ega see 2012. aasta lõpp pole ka kuigi kindel tärmin.

Viited

Aleksandr Hlebnikov «Последнее средство»

2011-08-25T23:01:00.001+03:00

Kirjutasin paar-kolm päeva tagasi multikast, kus kosmonaudil ärgata paluti ning mulle meenus kohemaid üks samateemaline ulmelugu.

Meelde see tuli, aga kes autor ja mis on jutu pealkirjaks – vaat see enam ei meenunud. Täna hommikul aga plahvatas, et see ilmus mingis antoloogias, mille oli illustreerinud Lev Rubinštein. Noh, edasi läks asi lihtsalt – vaatasin mõned Jevgeni Brandise ja Vladimir Dmitrevski koostatud Leningradi autorite antoloogiad läbi ja peagi see jutt mul käes oli...

Sisu
Maale naaseb tähelaev, kosmonaudid on anabioosis ning mingil hetkel peab laeva arvuti nad äratama. Õnnetuseks kosmonaudid teadvusele ei tule ning arvuti proovib siis kõikvõimalikke äratamisviise... kuniks masinal ei jää muud üle kui kasutada viimset vahendit. (Ilmselt ei ole suur kuritegu, kui ütlen, et arvuti mängis teadvuseta kosmonautidele mingit vene rahvalaulu.)

Seosed
Eks igaüks saab aru, et multifilm «Возвращение» (1980) on selle 1973. aastal ilmunud jutu edasiarendus (et mitte öelda plagiaat) ... kuigi, filmi tiitrites pole sõnagi Aleksandr Hlebnikovist ja tema jutust.

Jah, on võimalik, et stsenarist tuli iseseisvalt samasuguse jabura idee peale... seda enam, et tol ajal läks nõukogude ulmes eriti moodi Venemaa looduse ja (pseudo)rahvakunsti jumaldamine... et just need asjad aitavad (otsekui) pidetuid tulevikuinimesi taas järjele. Samas, kui ma seda juttu esimest korda lugesin, siis oli mul kohe selge, et siit see multikas siis oma idee sai...

Hinnang
Kahe saab see jutt lõdvalt kätte ning kõigemadalamast hindest päästavad kaks momenti: see jaburus on mulle miskipärast meelde jäänud ning loetud on ikka tunduvalt hullemat ja ilmetumat kirjasõna.

Viited

Jorge Luis Borges – 112

2011-08-24T23:40:00.001+03:00

Täna, 24. augustil möödus 112 aastat ulmekirjaniku Jorge Luis Borgese sünnist.

Ma usun, et Borgese nimetamine ulmekirjanikuks tekitab veel tänaseni hämmingut mõlemal pool rindejoont: tavakirjanduse huvilised tahaksid Borgese ilmselt suruda maagilise realismi pindeajavasse puusärki ning ortodoksed ulmefännid, kelle pühakiri on trükitud pulpformaadis, ajaksid ilmkuulsa argentiinlase ulmest nii kaugele kui võimalik. Jorge Luis Borges on ulmekirjanik, meeldib see siis kellegile või mitte!

Blogipostituse põhjustas siiski Google'i teemakohane päevapilt, mis mulle ilgelt meeldib, kuigi ma ei osanud seda kohe Borgesega siduda.

Viited

«Возвращение» (1980)

2011-08-22T23:43:00.002+03:00

Kamraad Metsavana pani täna FB-i viite sellele multikale ning tuletas mulle meelde ühe lapsepõlveõuduse...

Ja samas on mulle jäänud mulje, et kõigi teiste jaoks on see multikas miski tore ja klassikaline toode?

Sisu
Lendab kosmoselaev ning autopiloot on katki ja kosmonaut peab käsitsijuhtimisel maanduma ning siis antakse kosmonaudile käsk enne maandumist magada ja end välja puhta.

Ja siis kui aeg käes on, siis kosmonaut ei ärka...

Seosed
Väidetavalt põhineb see film originaalkäsikirjal (autoriks Boriss Rjahhovski), aga mina olen lugenud enam kui sarnast nõukogude ulmelugu ja seega võiks antud käsikirja suisa plagiaadiks pidada.

Hinnang
Olgu, jätan selle autorluse küsimuse kõrvale ja püüan hinnata seda, mis on...

Minu jaoks on see multifilm halva nõukogude ulme õpikunäidis. Siin on kõik see maitselagedus ühes kümneminutilises filmis koos: kitšilik kodumaa (loe: emakese Venemaa) ülistus, põlvkondade side (loe: kirsasaapad ja sõjalised autasud pintsakurevääril), õõnes pateetika, ihalus kujutada läänt (USA tähendab kindlasti jazzi), ulmelise osa aju- ja loogikavabadus, vassimine terminite ja loogikaga jne.

Plusse on samuti. Esmajoones muidugi kunstnik Nikolai Koškini visuaalsed lahendused ja Vladimir Tarassovi lavastajatöö. Ja eks need kaks meest ongi suuresti nõukogude ulmemultiplikatsiooni A ja O. Samas tõrgub mu käsi kolmest kõrgemat hinnet panema, sest antud multika ideoloogiline nõmedus ja sisuline jaburus olid mulle selged ja vastikud juba esimesel vaatamiskorral koolipoisina.

Viited

Hirmus värk!

2011-08-17T22:05:00.001+03:00

Kusagilt wõrgust ma selle pätsasin. Millal ja kellelt? Ei mäleta. Kes autor? Ei tea. Aga hea see on ja sumedasse augustiõhtusse sobib samuti...

Aleksandr Varakin «Писатель»

2011-08-17T21:03:00.004+03:00

Kirjanikel (eriti noorematel) meeldib kirjutamisest kirjutada. Ilmselt on see teema algaja kirjaniku jaoks uus ja huvitav ning ilmselt on see üks väheseid eluvaldkondi, mida algaja sulesepp läbi ja lõhki tunneb.

Sisu
Juba maast-madalast on Jegor Golganovit saatnud teadmine, et temast saab kirjanik. Ise ta selles ehk nii kindel polnudki, kuid sugulased, peretuttavad, õpetajad ja koolikaaslased muudkui rääkisid, et sinust saab kindlasti kirjanik.

Mul on küll kahtlusi antud illustratsiooni autori asjus, aga...

Ülikooli lõpetamise järel elab Jegor tüüpilise nõukogude inseneri elu. Sai suunamise, abiellus tudengipõlve kallimaga, aga töö on rohkem palga pärast. Kõik vaba aeg kulub Jegoril kirjutamisele – viie aastaga valmis Jegoril neli romaani (neist üks värssides) ning arutul hulgal jutte ja luuletusi. Mingil hetkel Jegor tundis, et nüüd on aeg ning saatis oma jutud ja luuletused toimetustesse teele. Romaanid jättis n-ö teiseks laineks. Algajale kirjamehele lisas tublisti enesekindlust naabrimehe loodud aparaat, mille abil Jegor nägi tuleviku raamatukogus kirjanik Golganovi kogutud teoseid...

Seosed
See ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1982. aasta augustinumbris ilmunud jutt oli Usbeki NSV-s elava ja vene keeles kirjutava Aleksandr Varakini üks esimesi jutte. Omaaegses Nõukogude Liidus oli trükkipääsemine kordades raskem ja ilmselt sealt tuleb ka antud teksti tagamaid otsida. Seda enam, et Jegor Golganov uurib tulevikus Saranski linna raamatukogu riiuleid ning see linn on ka kirjanik Varakini sünnilinn.

Hinnang
Jutt on muhe ja tõi esimesel lugemisel (ehk aasta pärast ilmumist) muige suunurka... tõi ka täna, enam kui veerand sajandit hiljem. Juba seepärast võiks viie panna, et hoolimata lugeja vanusest ja riigikorrast, et ikka hea. Lisaväärtuseks, et tuhandete loetud juttude seast on see tekst mul siiani meeles. Igihaljas ja hästitehtud naljalugu.

Viited

Colin P. Davies «The Defenders»

2011-08-08T23:07:00.001+03:00

Väga lühikeste juttude hindamisega kipub ikka nõnda olema, et kas kõige kõvem või kõige nõrgem hinne... st tavaliselt on need üles ehitatud puändile ja kui seda n-ö kolksu ei käi, siis...

Colin P. Daviese jutt «The Defenders» on ka üsna lühike – kolm-neli lehekülge –, aga midagi jääb justkui kripeldama ja mõtled veel tükk aega takkajärgi selle jutukese peale.

Sisu
Võõras planeet.
On toimunud sõda inimkolonistide ja mingite deemonite vahel.
Inimesed ise ei sõdinud, vaid lõid n-ö kaitsjad, kes sõdisid inimeste eest.
Sõda on möödas ja kaitsjad on kadunud... ilmselt hukkusid... või siis...

Seosed
Jutt ilmus ajakirja «Asimov's Science Fiction» 2004. aasta oktoobri/novembrinumbris ja järgmisel aastal valis Gardner Dozois selle oma aasta parimate ulmelugude antoloogiasse. Taastrükk antoloogias sai ilmselt ka põhjuseks, miks sellele jutule pöörasid tähelepanu Ungari (A védelmezők) ja Vene (Защитники) tõlkijad. Tekst on ilmunud ka Colin P. Daviese ainsas jutukogus «Tall Tales on the Iron Horse» (2008).

Hinnang
Jutu suurimaks plussiks on ilmselt lühidus, sest kui autor oleks seletama hakanud, siis oleks ilmselt ka kogu lumm lahtunud.

Jutu plussiks olev lühidus on samas ka miinuseks, sest mul on tõsine kahtlus, et ega autor isegi teadnud, et kuidas seda rohkem seletada ja ega osanud ka detailsemaks minna. Mul on igatahes tunne, et see tekst on otsekui saladuslikult vaikiv naisterahvas, kes suud avades kohe lollusi rääkima hakkaks. Et siis arukalt meisterlik jutt, mis samas mingi mõttetu rahulolematuse hinge jätab ja seetõttu maksimumhindest ilma jääb.

Viited

Stalker 2011

2011-07-27T12:10:00.002+03:00

Olen enam kui kindel, et suur osa ulmefänne ja muiduhuvilisi teab juba kõike alljärgnevat, aga päris kindel ma pole ning eks pildid anna ka midagi juurde.

22.–24. juulil toimus Saarjärvel Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon. Ürituse kulminatsiooniks oli kindlasti ulmeauhinna Stalker selleaastaste võitjate väljakuuulutamine laupäeval 23. juuli õhtul.

Parim tõlkeromaan
Vernor Vinge «Leek sügaviku kohal» (A Fire Upon the Deep, 1992)
Raamatu tõlkis Liisi Ojamaa ja avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim antoloogia või kogumik
«Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall»
Raamatu koostas Raul Sulbi ja avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim tõlkejutt
Kir Bulõtšovi lühiromaan «Mäekuru» (Перевал, 1980)
Tõlkis Arvi Nikkarev ja ilmus see Kir Bulõtšovi autorikogus «Perpendikulaarne maailm», mille avaldas kirjastus Skarabeus.

Parim eesti autori romaan
Leo Kunnas «Gort Ashryn: III osa. Rahu»
Romaani avaldas Eesti Päevalehe kirjastus.

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Siim Veskimehe jutustus «Kuldhordi teine tulek»
Ilmus Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 7: Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall», mille avaldas kirjastus Fantaasia.

Parim eesti autori jutt

Siim Veskimees «Kaugete päevade valgus»
Ilmus ajakirja «Algernon» 2010. aasta detsembrinumbris.

Tulemused on tulemused ning mida siin kommenteerida. Paar tähelepanekut siiski...

Almanahhile «Täheaeg» oli see esimene Stalker ning kuigi võit tuli vaid ühe punktiga, ei saa öelda, et see oleks teenimatult tulnud. Ilmus ju seitsmendas «Täheajas» Siim Veskimehe Stalkeri saanud jutustus ning kõik teisedki sama kogumiku tekstid saavutasid vastavates kategooriates kõrged kohad.

Väga hea meel on mul ka Siim Veskimehe topeltvõidu üle algupäraste juttude kategoorias ja seda hoolimata, et ma ise andsin lühiromaani/jutustuse kategoorias võidupunktid ühele teisele tekstile. Veskimehel on kogu aeg Stalkeriga kiiva kiskunud ning ta on kogu aeg erinevatel põhjustel auhinnast ilma jäänud. Kas on olnud konkurents eriliselt tihe, või on ta pidanud just konkurentsi puudusel oma romaaniga kandideerima koos tõlgetega. Nüüd siis tuli kamulaga!

Viited

Karen A. Simonjan «Մենք խաղալ էինք ուզում»

2011-07-15T23:59:00.025+03:00

Armeenia ulme ja Karen A. Simonjani looming pole eesti lugejale päris tundmatu... küll on aga tundmatu jutt, mille maakeelne pealkiri võiks olla «Aga meie tahtsime mängida».

Sisu
Loo tegelasteks on kaks poisiklutti, kes tahavad plehku panna oma robothoidja käest... noh, et minna naabripoiste juurde tennist mängima. Robotil on aga konkreetsed juhtnöörid, et kõigepealt poisid õpivad ja alles siis...

See Jevgenia Sterligova tehtud pilt illustreeris jutu vene tõlget «Мы хотели играть»
ajakirja «Uralski sledopõt» 1982. aasta detsembrinumbris.

Ühel poisil tuleb idee, et võtaks robotiga midagi ette... et nokitseks pisut roboti kallal, kuniks teine poiss tähelepanu kõrvale juhib. Võiks öelda, et halb idee oli...

Seosed
Tuleb tunnistada, et armeenia ulme kohta ükstapuha millise info hankimine on üsna keeruline... isegi minusugusel. Nii näiteks tean ma käesoleva jutu kohta vaid, et see andis nime Karen A. Simonjani 1963. aastal ilmunud sajaleheküljelisele jutukogule ja et see on ilmunud korra ka vene ja tšehhi keeles.

Hinnang
«Meie tahtsime mängida» on üsna tüüpiline Karen A. Simonjani jutt... või vähemasti on kaks kolmandikku minu poolt loetud jutte sel mehel just sellised. Peategelasteks on lapsed, tegevuskohaks on kõletehnoloogiline tulevik ning näilisest lastekirjanduslikkusest hoolimata on loos ka iva, mis jõukohane pigem täiskasvanutele.

Pilt pärineb ajakirjast «Zápisník»,
kus see illustreeris jutu tšehhi tõlget «Jak jsme si chtěli hrát».
Pildi autor ja täpsem ilmumisaeg on mulle teadmata.

Ega ma vist üle kolme poleks pannud, aga lõpp vedas mul suu muigele ning mulle meeldib, kui mõtlematus karistatud saab... vähemalt kirjanduseski.

Viited

Ondřej Neff «Bílá hůl ráže 7,62»

2011-07-14T23:57:00.041+03:00

Kui Ondřej Neff 1985. aastal oma esikkogu «Vejce naruby» avaldas, siis oli kohe ka selge, et tšehhikeelne ulme on saanud uue ja huvitava autori.

Mis seal salata, kaks kolmandikku Ondřej Neffi tekstide tõlgetest teistesse keeltesse on tehtud just sellest raamatust. Takkajärgi targana ei saa öelda, et see köide oleks just midagi ainulaadset, aga omaaegses tšehhi ulmes oli see teistest raamatutest suisa peajagu üle.

Jutustust «Bílá hůl ráže 7,62» peetakse selle kogumiku üheks parimaks tekstiks... kas just parim, aga üks kuulsamaid küll.

Sisu
Loo peategelaseks on pime kaskadöör Martin Daneš. Noormehe isa oli Vietnami sõjas arst ning sattus ameeriklaste eksperimentaalse pommi(katse)tamise alla ning kaotas selle tagajärjel nägemise. Ameeriklased küll vabandasid hiljem ja ütlesid, et mingit ohtu pole, kuid Martin sündis pimedana. Isa muidugi treenis poissi maast-madalast ning selle tulemusena suudabki Martin pimedana olla autorodeo kaskadöör.

Teise plaanina on loos aga ebatavalise invasiooni kirjeldus. Üks maalaste kosmosesond satub võõrtsivilisatsiooni kätte ning nood võõrad alustavad selle abil sissetungi... st edastavad sondi abil juhtimiskeskusesse telepildi, mille nägemine muudab ka edastatud infot näinud maalased tulnukateks.

Kuna tulnukad toimetavad oma vallutusretke silmade kaudu, siis hakkavad eriteenistused kibekähku otsima võitluskõlbulikke pimedaid. Parima kandidaadina kerkib esile kaskadöör Martin Daneš, aga õnnetuseks on noormehe isa temast paadunud patsifisti kasvatanud...

Seosed
Kuigi jutustus põhineb originaalsel ideel ja tegu on populaarse tekstiga, ei ole minu andmetel sellest tehtud ei koomiksit, ei filmi...

Hinnang
Kindlasti on tegu efektse ja meeldejääva tekstiga ning märuliulme fännid peaks taolisest sillas olema... omal ajal mul paar sõpra muudkui sonisid sellest loost, kus pime automaadist miskeid tulnukaid kõmmutab... et jäi meelde küll ja pani endast rääkima.

Võimalik, et ma olen liialt esteet, aga ei vapustanud see jutt mind omal ajal vene keeles, ei vapustanud see ka nüüd tšehhi keeles. Jah, ma ma annan au originaalsele ja hästi kirjapandud invasiooniideele, saan ka aru, et Ondřej Neff oli seda jutustust kirjutades üsna algaja jne.

Reaalsus on aga selline, et tekst läheb kuradima puiselt käima ja mina oleks võimaluse korral käskinud autoril umbes kümme lehekülge algusest ära kärpida... pean silmas eelkõige seda, kus kirjeldatakse pimeda kaskadööri etteastet, tema leidmist eriteenistuste poolt jne. Alustada oleks võinud kohe sealt, kus teadlased laboris sondi jälgivad ja läbi teleekraani jama saabuma hakkab.

Samas, on kõik järgnev vägagi hästi kirja pandud, eriti veel kui võtta arvesse autori olematut kirjanikustaaži. Tulnukatapp sotsialistlikus Tšehhoslovakkias oli ikka sedavõrd ehe, et isegi praegu üle lugedes tekkis küsimus, et kuidas see üldse seal ilmuda sai... vene tõlge kuulub aga suisa punamüstika valdkonda...

Viited

Wing Commander (1999)

2011-07-12T23:58:00.046+03:00

Kunagi ammu oli ulme nimeks teaduslik fantastika ja ulme all mõeldi peamiselt kosmost, roboteid ja muud rauakolu... ajad on muutunud ning ajuti jääb mulje, et ulme tohib olla kõike muud, kui ulme ise...

Pooldan ise küll küll seda arusaama, kus ulme alla mahub kõiksugu asju, aga eks ka minusugusel saab aeg-ajalt kõrini kõikvõimalikest nihestatud reaalsustest, düstoopsetest visioonidest, võlurpoistest ja niudevöödega barbaritest, vampiiridest ja teistest ebasurnutest rääkimata...

Ja siis võtad kätte ja vaatad näiteks filmi «Wing Commander» ja tunned rahuldust, et oled taaskord sinasõber selle kõige õigema ulmega... noh, enam-vähem...

Sisu
Tulevik, kosmos ja üks vaenulik võõrtsivilisatsioon. Ja kaks üsna poisiohtu kadetti, kes saavad suunamise miskile suurele laevale.

Seikluslik ja ohtlik on juba teekond sihtkohta ning kohale jõudes toovad noored endaga kaasa ka teate alanud sõjast...

Seosed
Film põhineb samanimelisel arvutimängude sarjal ning wõrgumaterjalidest olen aru saanud, et ega see film eriti täpselt mängude maailma ei sobitu.

Filmi põhjal on valminud enam kui filmitruu romaniseering, autoriks keegi Peter Telep.

Hinnang
Sedasorti filmi on äärmiselt lihtne ja samas enam kui keeruline hinnata.

Lihtne, sest tegu on vaimuvaese katsega populaarset mängusarja ekraniseerides raha teha. Kuigi näitlejate paraad on täitsa muljetavaldav, ei ole näitlejad, ega ka lavastaja, eriti pingutanud. Üsna lödi toode on välja tulnud.

Kuna ma ei tea mitte midagi neist arvutimängudest, sellest maailmast ja kõigest muust taolisest, siis olen ma üsna nõutu teemal, et kas on hea ekraniseering... wõrgus pisut uurides, sain aru, et üldiselt ei olda sellega rahul. Samas, need etteheited mõjusid ikka väga otsitutena.

Hinne on kolm ja minu hinnang on positiivne just põhjusel, et mulle meeldivad ehedad kosmoseooperid ja film «Wing Commander» seda kindlasti on. Meeldis ka visuaal ja meeldis filmi (või mängu) mütoloogia. Olin kunagi filmi tagumist poolt näinud ja nüüd võimaluse avanedes vaatasin kogu filmi ära. Üldsegi ei välista, et kunagi vaatan veel. Sümpaatne ajaviide.

Viited

Hilda ja tondijutud

2011-07-02T22:19:00.000+03:00

Tavaliselt ma n-ö ristpostitusi ei tee... st pean oma erinevad blogid lahus... kuid mõnikord ikka juhtub. Näiteks täna nende piltidega Hildast – üks kohe sobib siia blogisse!

Duane Bryersi tehtud pilti vaadates tuli kohe endalgi tahtmine mõnda head tondilugu lugeda... või suisa karmi õudusjuttu...

Viited

Les Toil: Hilda Page

Maikuu parim arvustus

2011-06-29T15:41:00.001+03:00

Ilmselt pole Eestis ulmelugejat, kes ei teaks Ulmekirjanduse BAASi olemasolust, kuigi päris kindel ma selles siiski pole.

Tegu siis wõrgukohaga, kus iga registreerunud ulmehuviline saab n-ö arvustada enda poolt loetud ulmekaid. Kirjutasin «n-ö arvustada» just seetõttu, et BAASi kontekstis tuleks mõistet «arvustus» kasutada tunduvalt laiemas võtmes, kui näiteks akadeemilises kirjandusteaduses... BAASis võib arvustuseks olla ka kõigest paar lauset muljeid.

BAASi arvustajad määravad ka Ulmekirjanduse BAASi kuu arvustajat, ehk siis eelmise kuu võitja määrab järgmise kuu oma. Kuna aprillikuu parim oli minu arvustus John Brunneri romaanile «Into the Slave Nebula», siis maikuu parim on taaskord minu määrata.

Alljärgnevalt siis võimalikest kandidaatidest maikuu parima arvustuse tiitlile.

Üks arvustus, mis oli kindlasti üks kuu parimaid, on Raul Sulbi arvustus Pierre Péveli romaanile «Kardinali Mõõgad» (Les Lames du Cardinal, 2007, ek 2011). Heaks tooniks aga ei peeta kuu arvustaja tiitli tagasi põrgatamist eelmise kuu parimale ning kuna just Raul Sulbi mulle seekordse tiitli andis, siis...

Teine arvustus, millele oleks tahtnud tiitlit anda, on Rauxi arvustus Andreas Eschbachi koostatud antoloogiale «Eine Trillion Euro: Europäische Science Fiction-Stories» (2004). Tegu on huvitava raamatuga, kuigi umbes poolte tekstide lugemise järel väidaks, et koostamise idee on huvitavam ja autorite nimed on kõvemad, kui tekstid ise. Rauxi arvustus on huvitav ja kindlasti isegi ka minu silmaringi avardav, aga kuna ta polnud maikuu lõpuks kõiki jutte sellest raamatust arvustanud, siis jääb tiitel talle andmata.

Jah, kindlasti võib pidada minu nõuet kõikide juttude arvustamise koha pealt mõttetuks tähenärimiseks, aga kuna arvustajat määran mina, siis minu kiiksud on kah määravad. Pealegi, kasutan ma BAASi teinekord mäluvärskenduseks ning siis on ilgelt tüütu mõne jutu arvustusi erinevate kogumike ja antoloogiate arvustuste seast otsida.

Ilmselt pole siinse blogi lugejatele enam ammu saladuseks, et ma eelistan jutte romaanidele ning kuigi tundub, et BAAS elab praegu märksa rahulikumat elu, kui oma eksistentsi algusaegadel, ei tahaks ma siiski kaevelda tuumakate arvustuste puudumise asjus. Häid arvustusi oli kindlasti rohkem, kui siinmainitud kuus...

Kui üldse viriseda, siis vaid selle üle, et jutuarvustused on endiselt vaeslapse rollis. Ainukesed tõsiselt kaalumisele tulnud jutuarvustused pärinesid pea eranditult Silver Säralt, kuid kõige reaalsemaks kandidaadiks sai siiski sama mehe arvustus Kim Newmani libaromaanile «Seven Stars» (2000). Tegelikult on see «romaan» siiski pigem jutukogu, mis algselt ilmuski eraldi ühikutena Stephen Jonesi koostatud antoloogias «Dark Detectives: Adventures of the Supernatural Sleuths» (1999) ning mille vaimuvaese pealkirjaga vene väljaandes «Мистика» Silver Sära seda ka luges.

Ma ei oskagi päris täpselt öelda, et miks, aga kolmanda koha asjus mul kõhklusi polnud: Maniakkide Tänav ja tema arvustus John Ajvide Lindqvisti romaanile «Lase sisse see õige» (Låt den rätte komma in, 2004, ek 2010).

Tegu pole just mu lemmikteosega, aga Maniakkide Tänava arvustust sellele teosele oli huvitav lugeda mitmel põhjusel: esiteks muidugi, et kohalik õuduskirjanik arvustab välismaist ja märksa kuulsamat... teiseks aga seetõttu, et arvustus ise oli hea ja mõnusalt konkreetne. Loomulikult ei saa märkimata jätta ka minu nõrkust ulme vastu, mis pärineb väljastpoolt inglisekeelset kultuuriruumi... kuigi, eks eesti keeles ilmus see romaan ikkagi vaid seetõttu, et oli ilmunud inglise keeles ja et USAs tehti film.

Maikuu parima arvustuse määramine oli mulle paras peavalu ning pärast pikki kõhklusi andsin ma teise koha Musta Kassi arvustusele Lev Grossmani romaanile «The Magicians» (2009).

Arvustuse kiituseks tuleb öelda, et see hakkas mulle kohe silma ja jäi meelde. Loomulikult ka intrigeeris ja ma usun, et ma kunagi ma loen seda romaani. Miinuseks vast see, et kurvad kogemused on näidanud, et minu ja Musta Kassi arusaam heast fantasyst ei pruugi kattuda. Et on negatiivseid kogemusi olnud, samas on olnud ka positiivseid... elame-näeme.

Ja lõpuks siis 2011. aasta maikuu parim arvustaja Ulmekirjanduse BAASis!

Pärast poolt päeva kõhklusi sai selle Lauri Lukas oma arvustusega Mark Hodderi romaanile «The Strange Affair of Spring Heeled Jack» (2010).

Tunnistan ausalt, et kõhklusi oli, sest aurupunk kui meetod on tänapäeval moes ja ilmselgelt ka seetõttu juba omajagu üleekspluateeritud. Mulle aga meeldib kui autor paneb oma teoses kokku asju, mis kokku sobida ei tohiks ning aurupunk ju suuresti sellega tegelebki. Samas jäi mulle arvustusest mulje, et see romaan võiks mulle meeldida küll...

Minu poolt õnnitlused Lauri Lukasele ja samuti ka tänusõnad selle eest, et nüüd ma tean veel üht huvitavat uut autorit ja tema romaani!

Järelmärkusena mainiks, et kuna ma olen alati raskustes, kui ma pean valima mingit ainukest ja parimat, et just seetõttu sai see blogipostitus sedavõrd pikk. Ka püüdsin ma võimaluse korral leida just need õiged kaanepildid, ehk siis väljaanded, mida arvustajad ilmselt lugesid. Kas kõik kaanepildid ka õiged said, seda teavad muidugi vaid arvustajad ise..?

Viited

Banguolis Balaševičius «Dešimt tūkstančių Einšteinų»

2011-06-24T00:06:00.003+03:00

1979. aastal avaldas leedulane Banguolis Balaševičius kaheksast jutust koosneva ulmekogu «Žemiškos istorijos» ja 1982. aastal ilmus eesti keeles selle raamatu põhjal koostatud kolmejutuline valik «Kümme tuhat Einsteini».

Isegi leedu keelt mitteoskav inimene peaks juba taipama, et jutt «Dešimt tūkstančių Einšteinų» on Banguolis Balaševičiuse eestikeelse valikkogu nimilugu. Minu (võibolla mitte nii täielikel andmetel) pole seda juttu ei leedu keeles ega ka tõlgetena rohkem avaldatud.

Sisu
Loo tegevuspaik on konkreetselt täpsustamata, aga aimata võib, et tegevus toimub kapitalistlikus riigis ja ilmselt Ameerika Ühendriikides. Doktor Largo on leiutanud meetodi kuidas modelleerida elusolendit... tõsi, esialgu on ta meetod üsna tundmatu ning katseid on tehtud eelkõige vähemate loomade peal.

Ühel päeval võtab doktor Largoga ühendust härra Milker, üks rikas ja mõjuvõimas mees. Härra Milker on võtnud plaani omale järglase soetamise, aga kuna ühe ta kompanjoni poeg just hiljuti n-ö ära pööras ja oma miljonäristaatust vihkama hakkas, siis tahaks härra Milker kindel olla, et tema pojast ikka tõeline Milker saaks. Doktor Largo tööks oleks modelleerida Milkeri täisealiseks saanud poeg, et siis koopia (loe: klooni) pealt härra vaatab, et kas ta pojast saaks ikka asja.

Seosed
Enne kui selle jutu tõlge eesti keeles raamatukaante vahel ilmus... enne seda loeti teksti Tõnu Aava poolt ette ka Eesti Raadio järjejutuna.

Hinnang
Ma mõtlesin pärast tänast ülelugemist, et panen jutule nelja, siis vaatasin, et olen BAASis kunagi ammu viie pannud. Mõtlesin veel ja panin ka siin viie.

Nelja oleks pannud just teatava klišeeliku kapitalistliku ühiskonna kriitika pärast. Samas mõtlesin ma pisut sellele ja leidsin, et eks see elu ise ka üks suur klišee ole, et enamus inimesi käitubki ju tüüpiliste klišeedena. Ja siis mõtlesin, et millistele tekstidele ma neljasid olen ladunud ja kui see jutt saaks nelja, et siis mingid tekstid peaks miinusega hindeid saama. Otsustavaks sai aga tõsiasi, et lugesin juttu üle raugematu huviga ning lugemisprotsess ise oli mõnus ja rahuldustpakkuv.

Viited

Ulmekirjanduse BAAS: Dešimt tukstanciu Einšteinu

Tähesõdade turismiplakatid

2011-06-23T19:31:00.002+03:00

Vihmane ja tormine ilm on mul lubanud taaskord rohkem arvuti taga istuda... sedavõrd, et olen täna isegi paar tundi wõrgus suvaliselt ringi traalinud ja kõiksugu vahvaid ja harivaid ulmeasju leidnud.

Näiteks needsamad Tähesõdade (Star Wars) maailma teemalised turismiplakatid ühest taanikeelsest blogist.

Tõstsin sealt kaks oma blogisse näidiseks ning allolevalt viitelt leiab ülejäänud. Sedasama blogi tasub ka muidu vaadata... eriti neil, keda huvitab lennundus, kosmonautika, tehnikajaburused jne.

Viited

steampunk.dk: Herlige turistplakater fra en galakse langt, langt væk

Krabi (1976)

2011-06-20T23:50:00.064+03:00

Ma ei väida, et ma tean ulmest kõike, aga tuleb tunnistada, et erilisi üllatusi (eriti vanem) ulme mulle ka ei paku... et kui polegi lugenud/näinud, siis (kasvõi poole kõrvaga) kuulnud ikka olen. Lühianimatsioon «Krabi» (1976) oli mulle küll üllatuseks ning veel paar tundi tagasi polnud mul aimugi, et selline film olemas on.

Sisu
Üks professor ja üks sõjaväelane viiakse ühele saarele, kus nad peaksid välitingimustes katsetama professori loodud tehiskrabi.

Professor ehitas selle krabi kui diversioonirelva, mis peaks tungima vaenlase territooriumile ja sealolevast metallist siis endasuguseid ehitama hakkama ning otse loomulikult suutis krabi vastavalt vajadusele ka oma konstruktsiooni muuta...

Seosed
Václav Mergli animatsiooni käsikiri põhineb Anatoli Dneprovi klassikalisel lühilool «Krabisaar» (Крабы идут по острову, 1958, ek 1976).

Ma teadsin, et kunagisel Lääne-Saksamaal on sellest jutust telefilm tehtud, aga et ka tšehhid-slovakid sama teksti põhjal midagi teinud on..?

Hinnang
Tegu on küllaltki tekstitruu ekraniseeringuga, aga kuna jutt on omas vormis löövam kui film omas, siis üle nelja ei tahaks hindeks panna.

Samas, tulemus on mõnus ning kuna tegu on tekstivaba filmiga, siis ei tohiks ka keelebarjäär kellegile takistuseks saada. Vähemasti üks kord (kasvõi sinutorust) tasub vaadata küll!

Viited

Antonio Bellomi «Mistero infinito»

2011-06-16T23:48:00.001+03:00

Peaksin alustama vast selgitusest, et Antonio Bellomi juttu «Ääretu mõistatus» hakkasin ma antoloogiast «Nekromanteion» (2011) esimesena lugema just seetõttu, et selle autor oli minu jaoks raamatu ainus tundmatu nimi.

Sisu
Ühe kosmoselaeva kaplan taotleb paavstilt audientsi. Kaplan mingeid seletusi ei anna, aga antud juhul viib visadus sihile ja jutt algabki sellest hetkest, mil kaplan Vatikanis paavsti kabineti ukse taga istub.

Kaplani kosmoselaev kohtus kosmose sügavustes munakujulise objektiga, mille ainsaks lastiks oli üks laegas... ja just sedasama laegast kaplan paavstile näidata tahabki.

Seosed
Jutt «Mistero infinito» ilmus esmakordselt 2009. aasta märtsis ja ilmus Itaalia ulmeajakirja «Urania» 1544. numbris. Füüsiliselt on «Urania» siiski raamatusari ning ajakirjaks teeb seda eelkõige kirjastaja soov, range perioodilisus ja see, et igas köites on lisaks põhiteosele ka muid tekste teistelt autoritelt. 1544. köite põhiteos oli Dario Tonani romaan «L'algoritmo bianco», millele lisaks olid siis veel sama autori samas maailmas toimuv jutt, Antonio Bellomi ja Elisabetta Vernieri lühijutud ning veerandsada lehekülge mitteilukirjanduslikke tekste.

Hinnang
Panin küll nelja, aga see neli pole just kõikse tugavamat sorti. Miks?

Miinuseks, et tekst on üsna kuiv ideesekelett. Kirjanikul sähvatas lahe mõte, ta pani selle kähku kirja ja arvas, et jutuks sellest piisab.

Plussiks, et tekst on hästi kirja pandud, on intrigeeriv ja omab ka puänti.

Isiklikult minule oleks meeldinud, kui jutu tegevust oleks näidatud mõne vähemolulise tegelase silme läbi ning siis poleks ehk ka häirinud see n-ö äravajuv lõpp. Ma saan aru, et autor tahtis miskipärast just nii seda teha, aga tulemus oli minu jaoks pigem pettumustvalmistav. Kolmest päästis see, et isegi taolisel nörritaval kujul antud tekst mulle ikkagi meeldis.

Viited

Ilmus «Nekromanteion»

2011-06-11T16:33:00.001+03:00

Suur rõõm on teatada, et on ilmunud kirjastuse Skarabeus selleaastane raamat – Euroopa ulmejuttude antoloogia «Nekromanteion».

Täpsemalt siis 12 ilukirjanduslikku teksti, ehk neli juttu saksa autoritelt, kuus juttu viielt itaalia autorilt ning üks jutt ja üks lühiromaan soome autoritelt. Eesti lugejale on need kõik enamvähem tundmatud nimed... kui mõni erand ehk välja arvata. Kirjastuse Skarabeus vahendusel on varem maakeeles ilmunud mõlemad soomlased Johanna Sinisalo ja Petri Salin ning ammusemal ajal on Eesti ajalehed avaldanud ka kaks Herbert W. Franke ulmejuttu ja ühe Lino Aldani humoristliku ulmeloo.

Tunnistan, et kuigi ma olen vähemasti lugenud paarisada saksa ulmeteksti ja vähemasti sadakonda itaalia oma, on ka mul enam kui kolmveerand selle antoloogia tekstidest lugemata. Samas vaadates autorite nimesid ja juttude pealkirju, siis võib öelda, et suured nimed ja kuulsad tekstid.

Raamat sisaldab ka koostaja ja tõlkija Arvi Nikkarevi ülevaated saksa ja itaalia ulmest ning Kaia Otstaki suurepärased illustratsioonid. Antoloogia sisukorra ja muud saatelugemist leiab kirjastuse uuelt kodulehelt ja samuti Ulmekirjanduse BAASist, kus mõned kogumiku jutud juba varasemalt ka arvustamist on leidnud.

Viited

Aarne Ruben «Häire»

2011-05-23T23:57:00.050+03:00

Peaksin vast alustama ülestunnistusega, et Aarne Rubeni isik ja teod on põhjuseks, miks ma pole eriti tahtnud antud kirjamehe tekste lugeda... ja need mõned, mis loetud, pole samuti mingit elamust pakkunud.

Antoloogias «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» ilmunud juttu «Häire» tuli aga lugeda... lubasin nimelt ühele inimesele, et loen kõik kogumiku tekstid läbi ja kirjutan neist midagi.

Sisu
Jutu tegevus toimub 1918. aasta detsembris, mil Inglise laevad tulid Tallinnasse appi noorele Eesti riigile ning peategelaseks on Tema Majesteedi laevastiku ohvitser Henry Raxworthy.

Leitnant Raxworthy majutatakse ühe baltisakslasest aadlikku majja... härra ise eriti kodus ei viibi ja leitnant suhtleb rohkem teenijatega... selles toas, kus leitnant magab... selles toas aga kummitab...

Seosed
Jutus esineb reaalseid ajaloolisi isikuid, aga sellega vist seosed ka piirduvad.

Hinnang
Mainisin juba eespool minu suhtumist Aarne Rubenisse ja tema loomingusse. Üllatav oli aga, et jutt «Häire» läks üsna hästi käima ja jupp aega lugesin ma seda täitsa huviga. Hoolimata isegi sellest, et minus tekitas kahtlusi Briti meremeeste komme mere sügavust meetrites mõõta ja husaarinalju teha.

Mingil hetkel hakkas aga jutt jaburaks kiskuma. Tõeline jaburus algas aga siis, kui ohvitser kummituse eest riidekappi peitu puges! Umbes sellest kohast hakkas jutt ka maha käima: algas kirjandusliku soga ja banaalsete käikude kohmakas paraad.

Muljeid kokku võttes ei oskagi ma öelda, et mida Aarne Ruben selle jutuga öelda tahtis, kui tahtis. Naudingut tappis ta igatahes kenasti ja lugemisjärgselt ütlen, et üks tüüpiline Rubeni kirjatükk see on... et vana ajakirjandust ja arhiivimaterjale on rohkesti läbi töötatud, kuid mingiks kompaktseks tulemuseks see materjalilasu vormunud pole.

Viited

Beyond the Black Rainbow (2011)

2011-05-07T23:58:00.050+03:00

Eks tegelikult oleks pidanud võtma tõsiselt seda hoiatust, et absoluutselt sõltumatult valminud film... et oleks pidanud kohe kiirelt ka saalist lahkuma... aga kuna päev alles algas ja vaim oli värske, siis jäin vaatama... kodus oleks sellise filmi DVD tõenäoliselt juba kümnendal minutil mängijast eemaldanud.

«Teispool musta vikerkaart» oli käesoleva aasta HÕFF-il minu kõikse kurnavam filmikogemus.

Sisu
Igasugune sisututvustus selle filmi puhul on ääretult tänamatu ettevõtmine, sest mul on tõsiseid kahtlusi, et isegi lavastaja ei tea selle filmi sisust suurt midagi...

On miski uurimislabor. Laboris on miski mittekontaktne tütarlaps, keda miski tüüp teispool klaasi uurib. Midagi muud toimub veel... ja hiljem toimub midagi rohkematki...

Seosed
Eks see ole üks suur segapudru käsikirja autori ja filmi lavastaja Panos Cosmatose peas toimuvast ning mehe poolt nähtud filmidest...

Igal pool seostatakse seda filmi kõigepealt Tarkovski «Solarisega», aga minuarust tehakse seda alusetult. Andrei Tarkovski oli küll üks küllaltki vaatajavaenulik lavastaja, aga tema «Solaris» on selle vikerkaare-filmiga võrreldes suisa hoogne seiklusfilm.

Hinnang
Hindeks kaks, sest olen nüüd ühe jama võrra targem, aga üldiselt ei kahetse, sest ka negatiivne kogemus on kogemus.

Filmi kõikse positiivsem moment oli seotud meespeategelasega, õigemini teda mänginud Michael Rogersi rollisooritusega... mulle see tüüp meeldis, mees oli otsekui tuntud filminäitleja mr Walkeni ja mitte vähemtuntud kodumaise poeedi fs-i lähisugulane – stiilne ja veenev! Halb polnud ka katsealust mängiv Eva Allan, aga sellega filmi plussid üldiselt piirduvad.

Loogika oli filmis puudulik, et kui tüdruk suutis mõttejõul telekanaleid vahetada, siis miks ta ei suutnud elektroonilisi ukselukke avada? Filmi kompositsioon logises... noh, et sinnamaani, kus tüdruk põgenemiskatse järel kambrisse tagasi viidi, sinnamaani oli veel enam-vähem, edasi läks kompositsioon täitsa rappa. Milleks oli vaja sisse tuua president Reaganit ja diktaator Noriegat, et kas seda filmi tehti sedavõrd kaua või toimuski filmi tegevus 1983. aastal? Küsimusi ja küsitavusi oli veel ja veel, aga kahtlen, et kas isegi tegijad oskaks neile vastata...

Viited

Amphibious 3D (2010)

2011-05-06T23:55:00.068+03:00

Selle filmi vaatamine oli paras piin! Ei, film ise polnud kuigi kurnav, vaid just vaatamise protsess ja koht ise – HÕFF-i esimese päeva hilisõhtul Haapsalu ordulinnuse varemetes. Ilm oli küllaltki külm ja tuuline ning filmielamust tuli jagada soenduseks kaasa võetud kangema kraadiga joogiga.

Erilise mõnitusena mõjus muidugi tiitrites olev märgistus 3D ... eriti hästi mõjus see pimedates varemetes külma tuule käes väriseval kinolinal.

Sisu
Filmi peategelaseks võiks nimetada noort ... st noorukest Tamali, kes filmi alguses sai enesele olulise müstilise talismani ja esivanema tarkusesõnad. Edasine elu orvustunud Tamalil enam sedavõrd hästi ei läinud ning ta müüdi mingisse kahtlasesse kalapüügiartelli, mis tegelikult on miski vaiadel seisev veepealne pilpaküla.

Tamali elu seal veepealses kalatööstuses on kõike muud kui kerge ja meeldiv... pigem ikka mõnitused, peks ja raske töö. Kalapüügiartelli juhiks on boss Harris, kes näeb välja otsekui Elvise tugevalt ülekaaluline asiaadist vend. Võrdlus Elvisega polegi nii kohatu, sest boss armastab vabal ajal ka ise elektrikitarri sõrmitseda.

Filmi teiseks peategelaseks võiks pidada merebioloogi Skylar Shane'i, kes mingil ajal kaotas ekspeditsioonil oma väikese tütre ning kellele seepeale igal pool viirastus ta surnud tütar. Punapäise ja troopilistel vetel kindlasti eksootiliselt mõjuva naisterahva on oma hoole alla võtnud keegi Jack Bowman – mees, kes tegeleb mitme ja sageli ebaseadusliku asjaga ning kes nii mõnelegi suuremale tegijale võlgu on.

Jack Bowman on võlgu ka boss Harrisele ning seetõttu kohtuvad ka Tamal ja Skylar ning filmis käivitub tõeline tegevus...

Seosed
Tegu on üksikfilmiga ja ma tõesti loodan, et sellele ei tehta järgesid «Amphibious 3D – Reborn» ja «Amphibious vs Non-Amphibious» jne.

Hinnang
Kuigi filmi käsikirja autoriks on rahvusvaheliselt kõige tuntum Tai ulmekirjanik Somtow Sucharitkul ja lavastajaks kultuslik Brian Yuzna, on tegu üsna üsna kehva filmiga. Ausaltöelda oli vaadates korduvalt tunne, et ma näen miskit 80ndate filmi, mis küllaltki mõistetavatel põhjustel seni nägemata on jäänud.

Küsisin filmi vaadates endalt korduvalt, et kas selle tõesti on teinud ikka seesama Yuzna, kes tegi fimi «Society» (1989)? Tõttöelda, hakkasin ma merekoletise filmi edenedes selles üha enam ja enam kahtlema...

Ei, filmis oli häid kohti! Näiteks kui koletis tuli ja ühe poiskluti läbi peldikupõranda tõmbas... või siis boss Harrise kangelaslik lõpp... või...

Enamuse aega oli aga piinlik, igav ja tüütu. Eriti käis mulle närvidele merebioloog Skyleri tegelaskuju, sest see naine oskas käituda kui kõige tüütum 80ndate filmi kisakuninganna. Palju ta just ei kisanud, aga seda enam tegi ta lollusi ja paistis silma ääretu abituse ja tölplusega.

Ma ei saa väita, et ma selle filmi vaatamist kahetseks, kuid kindel on, et ma kunagi seda enam ei vaata. Tõttöelda imestan ma pisut endapandud hinnet, aga selle peamine õigustus on vast see, et mul tekkis ajuti kahtlus/kõhklus, et kas pole see mitte mingi abitu austusavaldus 80ndate õudusfilmidele. Brian Yuzna nime taha tekkis minu mõtteis igatahes rammus miinus, kuna mul puudub organ, mis lubaks lollust nalja(ka)na võtta.

Viited

HÕFF 2011 reklaamrull

2011-04-28T18:21:00.001+03:00

Reklaamrulli lavastajaks ja idee autoriks on Rasmus Merivoo, peaosas Pääru Oja.

Viited

Jüri Andrejev «Humaanne õhtusöök»

2011-04-25T23:24:00.001+03:00

Kuna ma juba olen käeoleval aastal ilmunud (algupärase) ulme lainel, siis...

Sisu
Istuvad mees ja nooruk ühes söögikohas ning kelner askeldab nende laua ümber. Lugejal on kohe selge, et midagi ulmelist on toimumas, aga mis täpsemalt..?

Noormees viibib selles kohas esmakordselt, ta ei oska eriti käituda, tunneb end ebamugavalt... ja tal on oma vanema kaaslase ees ka saladusi...

Seosed
Ajakirjas «Algernon» väidetakse, et tegu on debüütjutuga, aga üks Jüri Andrejev on Martin Palangu nime all juba vähemasti ühe jutu juba avaldanud. Iseküsimus, et kas see ulmejutt oli?

Hinnang
Eks see lugemine rohkem kohusetundest oli. Samas, polnud ju halb olupilt, lõpp oli isegi pisut ootamatu. Algaja autor oskas arukalt napisõnaline olla, et kui olekski tekkinudki vastuolulisi mõtteid, siis jutt sai enne õnneks otsa! Kirjanduslukku see jutt ei lähe, aga autorit maha kanda ka ei tahaks... pigem julgustaks!

Viited

Siim Veskimees «Sõda kosmose rannavetes»

2011-04-24T21:13:00.002+03:00

Mul tuli antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» lugemises paras vahe sisse ja põhjuseks oli just raamatule nime andnud Siim Veskimehe lühiromaan. Kaks korda alustasin ja jätsin pooleli ning alles täna hommikul ja kolmandal katsel jõudsin algusest edasi ja lugesin lõpuni.

Kehva mineku põhjustasid nii antoloogia (väsinud silmi sööv) küljendus, kui ka lühiromaani piisavalt lugejavaenulik algus.

Sisu
«Sõda kosmose rannavetes» pajatab lugejale ühe episoodi Kuu Ordu alguspäevilt, sellest ajast, mil Maa püüdis esimest korda Kuu Ordut sõjaliselt n-ö paika panna. Peamiselt on aga tekst Judge'i ja Longhorni ülesanne ja sellele järgnev.

Judge on mingi kolakas neeger ja Longhorni ristinimi on Ago ning ülesandeks oli neil maalaste kahtlased satelliidid orbiidilt n-ö ära noppida. Peamiselt selleks, et takistada maalaste sõjapidamist. Sõjategevus kogub tuure ja lõpuks ei jäägi Judge'il ja Longhornil muud üle, kui kõik ettesattuvad satelliidid lihtsalt puruks lasta...

Seosed
Lühiromaan kuulub Siim Veskimehe Kuu Ordu sarja, mis minuarust on ka parim, mida autoril on ette näidata ning tõttöelda tekkis mul tahtmine seda sarja sisaldav jutukogu taaskord üle lugeda.

«Sõda kosmose rannavetes» sisaldab viiteid Robert A. Heinleini teostele ja Arthur C. Clarke'i elule ning kuigi pealkiri lubaks, pole sel tekstil mingeid seoseid Boris Kaburi ainukese ulmeromaaniga.

Hinnang
Hinde põhjendamist alustaksin ma konstruktiivse virinaga toimetamise teemadel. Kirjanik ei pruugi teada, et taigen kerkib, mitte ei kasva ... toimetaja peab seda teadma! SF kirjanik peaks aga kindlasti teadma sõna «planetoplaan» õigekirja! Esines veel ka suvalisi näpukaid ja pisiprahti...

Aga olgu, toimetamine on alati pisut vaieldav teema ning sellepärast ma autorit nuhelda ei tahaks. Küll aga võiks autor mõelda võimalikule lugejale ja järgmise lühiromaani algusesse mitte kirjutada 10–12 lehekülge tühja ja tüütut mula. Kui Judge ja Longhorn lendu läksid, siis läks asjaks ja siis oli huvitav lugeda. Huvitav oli lugeda ka Maal toimuvat, aga algus oli tüütus ise.

Jah, ma saan aru, et mingit sissejuhatust oli ju vaja, aga paarist leheküljest oleks tõesti küll olnud. Äpardunud algus just hinde alla veabki! Tunnistan ausalt, et sellise algusega teksti võõras keeles poleks ma ilmselt nii pikalt lugeda viitsinud. Eks kohaliku autori puhul pingutad rohkem ning kuna mulle Veskimehe ulme (ja Kuu Ordu sari iseäranis) meeldib, siis pingutasin mitu korda ning pingutus sai ka vääriliselt tasutud. Aga arvan siiski, et hea ajaviitekirjandus võiks kuidagi väiksema vaevaga end kätte anda..?

Viited

John Brunner «Into the Slave Nebula»

2011-04-23T22:23:00.002+03:00

John Brunner oli inglise kirjanik, kes kirjutas palju ning selle kirjutatu hulga ja ebaühtlase taseme tõttu ei saavutanud sellist tuntust, mida oleks ehk väärinud. On üsna raske öelda, et milline on tüüpiline John Brunneri teos... jah, ma võin nimetada kuulsamaid, paremaid ja kehvemaid... kuid tüüpilist ei oska.

Romaan «Into the Slave Nebula» (1968) kuulub hoolimata ilmumisaastast John Brunneri n-ö varasesse loomingusse, sest esmakordselt ilmus see juba 1960. aastal. Tõsi, siis oli teose pealkirjaks «Slavers of Space».

Sisu
Inimkond on kosmosesse laiali valgunud, Maa on jõukas ja omajagu endassesulgunud metropol ning reaalne elu toimub kolooniates.

Maalased on parajad hellikud, kes ise ei tõsta isegi oma kohvrit ning miks seda tehagi, kui kõikjal on teenistusvalmid androidid. Tõttöelda seisabki kogu elu Maal androidide sinistel õlgadel. Need androidid (korrektsem oleks öelda homunkulused) on täpselt nagu inimesed, ainult nahk on sinine ja olemus lihtsam.

Romaan saab alguse sellest, kui Maale saabub keegi Lars Talibrand, kes raamatu esimesel leheküljel kohe ka mõrvatakse. Samuti peatub samas hotellis nooruke töösturivõsu Derry Horn, kes oma õnnetuseks leiabki Lars Talibrandi ja ühe androidi surnukehad.

Algamas on nn karnevalinädal ning mõrv näikse politseile vähe korda minevat. Otsekui moepärast noort Horni ja hotelli androide siiski küsitletakse, aga isegi (topelt)mõrvast vapustatud noormehele jätab see pisut veidra mulje.

Derry Horn läheb õhtul siiski linna pidutsema ning öö edenedes õnnestub tal hotellis toimunu peaaegu unustada. Vastu hommikut kohtub ta aga tühjenenud linnatänavail ühe inimrühmaga, kelle eestvedaja annab noorel Hornil valida, et kas ta tapab noormehe niisama või langeb ta väärika duelli käigus. Loomulikult valib Derry Horn duelli ja õnneks oskab noormees mõõka käes hoida ning tapab oma elu kallale kippuja. Kelleks osutub seesama politseinik, kes Derryt hotellis mõrva asjus küsitles...

Segaduses Derry Horn läheb tagasi hotelli ja avastab, et keegi on ta toas käinud. Hotelli peaandroid Dordy jagab pisut selgitusi, aga on ilmselge, et ta teab rohkem kui räägib. Selgub et Lars Talibrand oli nn galaktika kodanik ning seda tiitlit juba igaühele ei anta. Igatahes jõuab Derry Horn veendumusele, et see mõrv ei tohi jääda karistamata ja Lars Talibrandi tegemised tuleb lõpule viia. Kui vaid keegi teaks, et mis need olid..?

Seosed
Nagu eespool öeldud, on «Into the Slave Nebula» uustrükk romaanist «Slavers of Space». Minu poolt loetud kirjastuse Lancer 1968. aasta väljaanne (see ülalpoololev ilusa, kuid seosetu kaanepildiga) vaidab, et «completely revised by the author».

Pisut jabur, aga kui ma ligi paarikümme aasta eest lugesin seda romaani vene keeles ning vene tõlge kandis pealkirja «Работорговцы космоса» ja minu mäletamisel ei erinenud oluliselt sellest, mida ma täna hommikul lugesin.

Hinnang
Mälestused esimesest lugemiskorrast olid tänaseks üsna uduseks muutunud, aga ma poleks seda romaani vist lugema hakanud, kuid see märkus autoripoolsete paranduste asjus kuidagi ajendas. Takkajärgi targana võin öelda, et siiski asjata! Kolm on aus ja õiglane hinne sellisele vanale ja ilmselgelt ajale jalgu jäänud romaanile.

Romaan algab kui krimilugu ja pöörab üsna kähku kosmoseooperiks. On seiklusi, on põnevust, on intriigi... kuid see kõik on kuidagi hakitud ja töötab tühikäigul. Romaan mõjub ajuti suisa toimetamata toorikuna, kus ebavajalikes kohtades on pikalt puiseid kirjeldusi ja tühja lobisemist ning olulistes kohtades hüpatakse võtmemomentidest hoolimatult üle. Kangelaste käitumisloogika ja motivatsioon on kah enmajaolt selline, et kuna autor just nii tahtis. Äramärkimist väärivad mitmed leidlikud detailid ja vanale ulmele iseomane võlu. Mõtlesin isegi korraks kahe panna, aga see oleks autori ja romaani suhtes ilmne ebaõiglus olnud.

Viited

Kuuenda HÕFFi kava teada

2011-04-18T13:46:00.000+03:00

Selge see, et mingeid muutusi võib ette tulla, aga praeguse seisuga on see selline nagu postituse lõpus olevast viitest avaneb.

Tundub, et filme on igale maitsele... vähemasti saame nüüd kaasaga hakata vaidlema, et mida vaadata ja mida mitte...

Viited

Тайна третьей планеты (1981)

2011-04-17T23:31:00.000+03:00

Ilmselt võiks selle blogipostituse puhul piirduda pealkirja, ühe pildi ja hindega... ning kõigil oleks asi selge?

Kirjutad «Kolmanda planeedi saladus» ja kõik teavad, et millest juttu tuleb...

Sisu
Filmi tegevus saab alguse 2181. aasta juunis, mil professor Seleznjov ja kapten Zeljonõi lendavad kosmosesse, et tuua Moskva loomaaiale uusi ja haruldasi loomi. Tähelaeval Pegasus lendab nendega kaasa ka Igor Seleznjovi tütar Alissa.

Meie kolmik elab läbi üsna mitu seiklust, nad kohtuvad vanade sõpradega ja leiavad hulgaliselt uusi, võideldakse kosmosepiraatidega jne. Vaid ekspedtsiooni eesmärk – haruldased loomad Moskva loomaaiale – jääb täitmata.

Seosed
Selle täispika multifilmi kirjanduslikuks alusmaterjaliks on Kir Bulõtšovi romaan «Путешествие Алисы» (1974).

Küllaltki tekstiruu ekraniseeringu käsikirja kirjutas Kir Bulõtšov ise ning erinevused on pigem pisiasjades: Jutulinnu ja Müraka välimus erineb raamatu omadest, mõned nimed on teised ning mõned tegelased ja situatsioonid on samuti välja jäetud.

Ilmselt väärib mainimist, et kapten Zeljonõi on multifilmis kirjaniku Kir Bulõtšovi nägu.

Hinnang
Eks hinne ütleb kõik... või siis tõsiasi, et kipun seda animafilmi vaatama suisa igal võimalusel.

Kuigi see film on mul nii eestikeelse videokassetina ja ka venekeelse DVD-na, siis paar päeva tagasi vaatasin ma seda ikkagi mingilt multifilmikanalilt. Noh, et klõpsutasin pulti ja sattusin peale ja jäin vaatama... mõne aja pärast kuulis kallis kaasa kah maja teisest otsast tuttavaid repliike ja tuli samuti vaatama...

Jah, tänapäeval võib nii mõnegi asja peale filmis muiata ja küüniliselt seda ka kritiseerida, aga miskipärast ei taha ma seda teha. Nostalgia, aga mitte ainult... Arvan, et lavastaja Roman Katšanov ja kogu ülejäänud võttemeeskond said (võibolla suisa tahtmatult) hakkama millegi unikaalsega. Eraldi tahaks veel ära märkida Aleksandr Zatsepini kirjutatud muusika.

Viited

Käesoleva aasta esimene «Algernon»

2011-04-14T14:51:00.001+03:00

Taaskord on ootamatult ilmunud Eesti ainukese ulmeajakirja «Algernon» uus number.

Sedapuhku näib, et pikem ootamine on end ka ära tasunud. Ajakirjas on üllatavalt palju materjali: Jüri Andrejevi ja Rein Kulli debüütjutud, Taivo Risti ja Silver Sära artiklid ning Juhan Habichti tõlgituna Steve Stantoni jutt «Metsalise märk» (Mark of the Beast, 2011).

Viited

Ulmeajakiri «Algernon»

Svjatoslav Loginov «Спасёныш»

2011-04-13T13:09:00.000+03:00

Svjatoslav Loginov on selline autor, et kui ma ta teksti ajakirjas või kogumikus näen, siis läbi ka loen... elamus... jah, sellega on asi tihti segasem...

Kui ilmus ajakirja «Mir fantastiki» käesoleva aasta märtsinumber ja ma sellest Loginovi jutu «Спасёныш» leidsin, siis oli mul üldiselt hea meel. Loginov on meister ning isegi tema kehva jutu lugemine pole reeglina mahavisatud aeg ning selle jutu ilmumine annab ka lootust, et antud ajakiri ilukirjandusest lõplikult ei loobu, kuigi toimetus eelmine aasta midagi taolist väitis.

Ajakiri «Mir fantastiki» on just selline moodsama põlvkonna ulmeajakiri, kus ulmetekste endid polegi (või siis on vaid üks jutt numbri peale), aga kogu ilusa ja värvilise ja reeglina tüseda ajakirjanumbri täidavad intervjuud ja artiklid ulmefilmidest, -mängudest, -kunstist, -koomiksitest ja -kirjandusest. Pean selliseid väljaandeid moodsa ja (praktiliselt) mittelugeva ajastu üliehedaks sümboliks.

Sisu
Lühijutu sisuks on kahe konkureeriva ametkonna töötajate vaidlus ühe surija hinge asjus. Eks juuresolevatelt illustratsioonidelt ole juba näha, et mis ametkonnad ja millised töötajad.

Seosed
Minu andmetel pole see jutt ühegi Svjatoslav Loginovi sarja osa.

Hinnang
Arukas inimene sai ilmselt juba mu teksti alguses aru, et eriliseks elamuseks ma seda juttu ei pea ning pisut vähemarukas näeb seda vähemasti hindest...

Hinne on üsna aritmeetiline: banaalne ja nõme lugu, hea keelekasutus ja kirjeldused, leidlik puänt. Emotsionaalselt ütleks, et ei lähe mulle see temaatika korda... vähemasti sellise ateistlik-skemaatilise humoreskina... ei läinud ka konkreetselt see jutt. Madalamast hindest päästab vaid Svjatoslav Loginovi meisterlikkus, mis on võimaldanud isegi taolise mõttetu jutujubina (ajuti suisa mõnuga) loetavalt kirja panna.

Viited

Kui Manija mehed Tallinnas käisid

2011-04-05T14:30:00.000+03:00

Paari nädala eest mandril käies sai mingi hetk ka kamraad (:)kivisildnikuga maha istutud ja mitmel-setmel teemal juttu vestetud. Teadsin ammu, et mees ulmekirjandusest lugu peab ja olin ka mehe arvukaid ulmeriiuleid korduvalt kadedusega vaadanud, seekord üllatas aga (:)kivisildnik mindki. Selgus, et ta on Eesti uue ulmesarja käsikirja autor.

Meeldetuletuseks, et Eestis on varemgi ulmesarja püütud teha. Meenub ülimalt ebaõnnestunud ja ammune «Armastuse kahur» ning meenub ka mitte oluliselt rohkem õnnestunud ja verivärske «IT-planeet».

Uus sari, mil pealkirjaks «Manija mehed» tundub olevat teisest puust. Ütlen kohe ausalt ära, et ma olen näinud vaid pooleteise tunni jagu toorest materjali, aga isegi sellisel kujul oli aru saada, et sarjast saab kõva saavutus siinsel telemaastikul. Ka on see sari vaba kahest Eesti filmi peamisest puudusest.

Esimene ja kõige peamisem Eesti filmi puudus on teadupoolest ebausutavus. Noh, et vaatad ja kogu aeg pobised omaette, et ei usu. Hämmastav küll, aga ulmesarjas on loogikat ja usutavust rohkem kui enamikes n-ö realistlikes filmides. Usutavad on inimesed ning usutavad on situatsioonid ja ka maailm. Sari on vaba ka teisest Eesti filmi suurest puudusest, et kui ideed otsa saavad, siis hakatakse lolli naljaga filmi päästma. «Manija meeste» tegijatel ideid näikse jaguvat ning lolli nalja filmis samuti ei kohta. Mis muidugi ei tähenda, et sari ise sünkmorn on.

Kordan veelkord, et ma olen näinud vaid toorest materjali ning seetõttu ei saa ma kindlalt garanteerida, et lõplikult see kõik ka just niimoodi välja kukub. Õnneks on tegijad samuti uued ja noored mehed ning (:)kivisildnik ütles, et lolli nalja need mehed ei mõista.

Telesarja tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus, kus teoks on saanud Jüri Mõisa ideaal-Eesti, st praktiliselt kõik Eesti elanikud elavad Tallinnas. Jah, säilinud on Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve ja veel mõned linnad… isegi Kuressaare on alles. Kuid kõik need linnad on kängunud asula mõõtu asumiteks ning praktiliselt on minetanud reaalse tähenduse riigi elus. Kõige täpsem võrdlus oleks vast omaaegsete kindlusasulatega, sest neis «linnades» väljaspool Tallinna elavad peamiselt vaid riigiametnikud, kes peavad jälgima, et Tallinna seadusi ka Eesti Vabariigi ülejäänud territooriumil täidetakse ning paar korda aastas ka maarahvalt makse sisse nõudma.

Tallinna elu on otsekui tehnokraadi unelm: e-riik kogu oma ilus, kõik toimub arvutite kaudu ning isegi id-kaardiga ei pea pusima, sest igal kodanikul on naha alla siirdatud kiip ja selle abil ta end kõikjal identifitseerib. On toimunud ka pankade ja valitsuse lõplik kokkusulamine ning piltlikult öeldes ongi Tallinn üks suur pangahoone. Väljaspool Tallinna inimesi siiski elab, isegi maal ja metsades elab ning maarahvast käivituvad ka sündmused.

Kui Hollywoodi õudusfilmis on sageli sisuks, kuidas kamp linnanoori satub kuhugi kolkasse ja kuidas loomastunud maakad progressiivset noorust siis taga ajavad ja kõikmõeldavail viisidel tapavad, siis laias laastus on «Manija mehed» selle skeemi peegelpilt – sedapuhku lähevad maanoored linna, täpsemalt Tallinnasse. Üsna filmi alguses selgub, et maal ja metsades elab kõvasti rohkem inimesi, kui riiklik statistika väidab ning mingil hetkel maakate kannatus katkeb.

Jah, rappimist on vähem, sest tegu siiski telesarjaga, aga meeleolukat vägivalda on ka «Manija meestes». Ma suisa huilgasin rõõmust, kui kamp maanoori Viru tänaval poliitikut taga ajas ja kätte saades mehe eluküünla käepäraste vahenditega piisavalt valulikul moel kustutasid. Eks madinat ja mürtsu on veelgi, sest tegu on siiski mässu- ja sõjafilmiga.

Filmil on seoseid ka Saaremaaga, näiteks kasvõi see pildil olev maameeste auto, mis on kohaliku mehe tuunitud. Ka on saarlastel pöördeline roll sündmustes… nagu Eesti ajaloos ikka – kõvad sõjamehed ja ikka vastuvoolu!

Telesari hiilgab korralike trikkvõtete ja arvutigraafikaga, viies selle väidetavalt Eestis täiesti uuele tasemele. Paar klippi, mida ma näinud olen, igatahes seda kinnitasid. Näiteks pangahoone õhkimine nägi küll välja otsekui päris ning täitis mu sisemuse siira rõõmu ja rahuloluga.

Kus ja millal seda telesarja siis näha saab. Kõigepealt vähem kui kuu aja pärast Haapsalus algaval HÕFF-il, kus publikule näidatakse pilootosa ja kohal on ka lavastajad. Sügisest aga ilmselt ühel kommertskanalil, sest riigitelevisioon lõi põnnama ja keeldus sedasorti sarja näitamast. Ilmselt kardeti «Pehmete ja karvaste» juhtumi kordumist.

* * *

See tekst ilmus reedel ajalehes «Nädalalõpp», mis on Saare maakonna päevalehe «Meie Maa» vastav lisa.

Ultramarines: A Warhammer 40,000 Movie (2010)

2011-04-04T23:50:00.003+03:00

Pealkiri «Ultramarines: A Warhammer 40,000 Movie» peaks asjatundjale palju ütlema, et millises maailmas toimub filmi tegevus ja kes on tegelased...

Võhikutel pole samuti põhjust põdeda, sest see animatsioon on ilma igasuguse eelinfota samuti vaadatav...

Sisu
Suur osa filmi tegevusest toimub planeedil Mithron, kust tuleva appikutse peale tõttab kohale kümnemeheline ülisõdalaste (nemad ongi ultramarines) rühm kapten Severuse juhtimisel.

Ülejäänud rühmast eristub mõneti vend Proteus, keda võibki ilmselt pidada filmi peategelaseks. Proteus on kuidagi värskema pilgu ja teravama tajuga, mis samas toob jällegi kaasa kamraadide pilkeid, sest selliste sõdalaste maailmas pole tunded eriti au sees...

Planeedil Mithron asub Impeeriumi pühamu ning sealt see appikutse ka tuleb. Film ongi siis rühma teekond pühamusse ja tagasi ning see on verine teekond...

Seosed
Filmi tegevus toimub mängumaailmas Warhammer 40,000 ning on suisa üllatav, et selle mängumaailma enam kui paarikümneaastase ajaloo jooksul on see alles esimene film.

Käsikirja autor on Dan Abnett, kes on kirjutanud paraja portsu selle maailma-teemalisi romaane ning seetõttu kindlasti ka üsna õige mees stsenaristiks.

Kuivõrd aga lavastaja Martyn Pick selle maailmaga sina peal on, seda ma ei tea.

Hinnang
Hindeks olev kolm on ilmselt omajagu erapoolik, sest mulle meeldivad Warhammeri morbiidsed maailmad. Filmis osati seda morbiidsust ja suurejoonelisust ka kaunilt näidata.

Miinuseks oli eelkõige lugu ise, mis tõesti oli vaid tatsamine sinna ja tagasi ning meeleolukat kõmmutamist kah vahele. Samuti kippusid tegelased tuimad olema... noh, et eeldaks supersõdalastelt ajuti siiski nutikamat käitumist.

Kõige ausam hinnag oleks, et pisut asjaarmastajalik animatsioon fännidele. Soovitada ei julge, aga kui eelnev intrigeeris, siis vähemasti korra tasub vaadata küll. Miski toores ilu selles on.

Viited

... ja hulga lühijutte

2011-04-02T09:54:00.005+03:00

Maailmas ilmub palju häid raamatuid, härjalt rohkem kui neid kunagi eesti keelde tõlkida jõutakse. Kurb reaalsus on aga see, et maakeeles ilmub ridamisi kõiksugu saasta ja olulised (ja samas head) autorid jäävad põlvkondade kaupa eesti lugejale teadmata.

Samas on rõõm tõdeda, et teinekord saavad ka Eesti kirjastused asjale pihta. Näiteks ilmub kirjastuse Varrak vahendusel varsti (kuulujutud väidavad, et suisa aprillis) maakeeles Guy Gavriel Kay romaan «Tigana» (Tigana, 1990).

Kahjuks on taaskord olemas ka tilk tõrva meepotis. Osundan:

Ta on kirjutanud kümme romaani ja hulga lühijutte

Tegelikult on Guy Gavriel Kay avaldanud juba 11 romaani, aga see pole see tõrvatilk, sest võibolla polnud kirjastus Varrak selle teksti kirjutamise ajal teadlik eelmise aasta aprillis ilmunud romaanist. Rammus tõrvatilk on hoopis see lühijuttude värk, sest minu andmetel pole mees avaldanud MITTE ÜHTEGI lühijuttu, saati siis veel hulka. Et kui kellegil on infot kirjaniku lühijuttude kohta, siis oleksin ääretult tänulik, kui mulle antaks teada mõni pealkiri ja ilmumiskoht, sest alati eksisteerib õhkõrn võimalus, et ma eksin...

Romaani on tõlkinud Juhan Habicht ning seetõttu olen ma tõlke küsimuses täiesti rahulik. Küll teeb pisut ettevaatlikuks, et maakeelne raamat on kõigest 632 lehekülge, et kas taaskord poolitatud raamat? Minu pingviinikirjastuse pehmekaaneline (jah seesama siin, Mel Odomi kaanepildiga) on 690 lehekülge ning teadupoolest tekst ju tõlkides pikeneb. (Meilivahetusest tõlkijaga selgus siiski, et romaan peaks üheköitelisena ilmuma.)

Aga romaan on väga hea ning seda ütlen mina, kes ma eelistan alati lühijutte romaanile ja õhukesi romaane paksudele.

Viited

Kuues Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival

2011-03-31T10:42:00.000+03:00

Kuues HÕFF leiab aset 29. aprillist – 1. maini, kolme päeva vältel linastub festivalil kokku orienteeruvalt 19 täispikka linateost värsketest kassahittidest kinoajaloo kullafondi kuuluvate rämpsfilmideni välja.

Peale kolmeaastast vaheaega toimub Eesti ainukene õudus- fantaasia- ja trashfilmi žanrile pühendatud filmifestival taas Haapsalu Kultuurikeskuse vastselt renoveeritud ja kaasaegse kinotehnikaga varustatud 400-kohalises peasaalis. Lisaks annavad festivalile värvi teemakohased peod ja eriüritused, volbriöö pidustused, ning Haapsallu kohale sõitnud põnevad väliskülalised.

Viited

Alastair Reynolds «Pandora's Box»

2011-03-30T11:02:00.003+03:00

Jutt «Pandora's Box» on tekst, mille puhul jutuga kaasas käiv kõmu kipub ilmselgelt varjutama teksti ennast.

Teadupoolest ilmus jutt esmatrükis Soome ulmeajakirja «Tähtivaeltaja» 2009. aasta teises numbris ning Alastair Reynolds peab ajakirja toimetaja Toni Jerrmani tehtud soome tõlget «Pandoran lipas» kanooniliseks ning võimalikud järgnevad tõlked tuleb teha just soome keelest.

Sisu
Jutu peategelaseks on ajakirjanik Magee, kes peab Saturni kuul Titaanil kokku saama oma allikaga, kel ilmselt on ajakirjanikule miskit paljastavat infot jagada. Kohtumine saab ka teoks, aga suurkorporatsiooni siseringi tegemisi puudutavate paljastuste asemel saab ajakirjanik hoopis märksa suurema loo. Võõras artefakt, mis juba on mõjutanud inimkonna elu ja mõjutab lähitulevikus seda veelgi kardinaalsemalt.

Seosed
Kõige õigem oleks mul siinkohal tsiteerida Alastair Reynoldsit ennast:

I've always been fascinated by the texture of translated prose, especially that cool, icy detachment that seems to hover around prose that's been translated from a genuinely foreign language such as Japanese. I used to fantasize about paying someone to translate my stuff into Chinese or Russian, then paying someone else to translate it back again, just so that I could obtain some objective detachment on my prose, in the hope that it would turn out to read like the work of Lem or some other brilliant foreign-language SF writer. I also used to wonder if it was possible to be hypnotized into forgetting your own work, so that you could read it afresh. (I don't need to do that now – I get the same affect just by being 43 and reading stuff I wrote 10 or 20 years ago).

Anyway, a long time ago – 2004 at the latest – after several pints too many in a Helsinki bar, Toni and I came up with the idea of translating a story of mine into his native language, and then destroying all copies of the original english-language version – including mine. /.../ So I'll have a story that exists in Finnish, and Finnish only, and if I want to read it again, I'll need to pay someone to translate it back into English. Of course the fact that it's Finnish, not exactly a language everyone can dip into with the greatest of ease, only adds to the fun.

Nagu ülalolevast videost näha, tegigi Reynolds oma idee teoks ning hävitas jutu «Pandora's Box» kõik inglisekeelsed koopiad.

Hinnang
Ma juba kirjutasin, et juttu ümbritsev jauramine (mida ma samas ka ise siin taastoodan) kipub matma juttu ennast, sest olgem ausad, tegu pole ju mingi absoluutse tipplooga ja seda isegi mitte kirjaniku enda skaalal. Ei, jutt on hea, aga tekstil on mitu puudust, mis nõrgast neljast enamat panna ei luba. Esiteks on jutu algus tüütu, pean silmas seda tehnoloogilist reisikirja, mille tõttu pidin ma jutu lugemist kaks korda alustama... teiseks järgneb reisikirjale tuimavõitu vestlus, mille käigus lugejale kõik oluline ette vuristatakse... ning jutu kolmandaks ja viimaseks osaks olev eetilis-moraalne kaeblemine on lihtsalt hale.

Väga palju päästis Veiko Belialsi hurmav tõlge, mis (vähemasti eesti lugeja jaoks) seda juttu ümbritsevat kõmutaaka veelgi suurendab, sest Veiko Belials, kes koolis õppis saksa keelt ja inglise keelt ei oska, sai nüüd täitsa ametlikult Alastair Reynoldsit tõlkida!

Viited

Juhani Püttsepp «Sõnumid varjudeta maalt»

2011-03-27T22:48:00.000+03:00

Antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» (2011) eelreklaamis väideti, et jutt «Sõnumid varjudeta maalt» on laste- ja looduskirjaniku Juhani Püttseppa ulmedebüüdiks. Mulle oleks justkui meelde jäänud, et mehe paaris lasteloos esineb samuti üleloomulikke kreatuure, aga ma ei viitsinud kontrollima hakata ning see pole tegelikult ka oluline.

Sisu
Jutt on tegelikult paar-kolm kokkuköidetud meeleolupilti, mis lahkavad n-ö külastuse ja UFO-de teemat.

Seosed
Kui esimene ulmejutt, siis kuskohast need seosedki...

Hinnang
Ulmes võib ju Püttsepp debütant olla, aga raamatuid on mees avaldanud juba kümmekond aastat ning tundub, et kirjutamise on ta küll omandanud ja sõna valdamine probleemiks pole. Kompositsioon on samuti käpas, küsitavusi tekitab aga sisu, sest sellise jutu saab kirjutada vaid üsna ulmekauge inimene. Teate ju küll: UFO-d ja hele valgus ja kõik see muu!

Viited

Lasteromaan – 1908. aasta kaanon

2011-03-27T10:50:00.001+03:00

Alustama peaks vast klassikaliselt – et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et Sash Uusjärv viitas eile Facebookis asjalikule artiklile «An introduction to pulp fiction in Europe before 1914». Üks teoseid, mida selles artiklis mainiti, oli prantslase Pierre Giffardi romaan «La guerre infernale», mis juhtumisi oli ka ainus seal mainitud teostest, mida mina lugenud olen.

Romaan «La guerre infernale» ilmus esmakordselt 1908. aastal ja ilmus 30-leheküljeliste vihikutena. Tuntud kunstnik ja kirjamees Albert Robida, kellest tuleks kunagi kindlasti eraldi kirjutada, tegi sellele romaanile üle viiesaja illustratsiooni ning arvan, et just need pildid on suuresti põhjuseks, miks sellest romaanist tänapäeval räägitakse...

Aga selle romaani ja nende illustratsioonide väärtus pole põhjus, miks ma käesoleva postituse tegin. Põhjuseks on tõsiasi, et mitmel pool wõrgus nimetatakse romaani «La guerre infernale» laste- või noorsooromaaniks.

Jah, Wikipedias on see «roman d'aventures pour la jeunesse» või «adventure novel for children» ning samasuguseid vanusemääratlusi olen ma kohanud mujalgi. Täitsa huvitav oleks lugeda, et mis teeb kellegi arvates sellest teosest lasteromaani..?

Jah, tänapäevane «young-adult fiction» on tegelikult ju lastekirjandus ning eks ühiskond titestub kah usinas tempos, aga siiski ei arva ma, et 1908. aastal olidki uljad piinamisstseenid ja BDSM-illustratsioonid lastekirjanduse lahutamatuks osaks. Wikipedia eksib ning ilmselt pole wikiartiklite autorid seda romaani lihtsalt lugenud. Huvitav, et kas wikipedistid ise lasksid antud lolluse ringlema, või korjasid nad selle lihtsalt heas usus üles..?

Viited

Tolkieni lugemise päev

2011-03-25T13:54:00.000+02:00

25. märts on rahvusvaheline Tolkieni lugemise päev ning sestap toimub täna kell 19.00 Apollo Solarise raamatukaupluses ka vastav üritus.

Kui midagi segaseks jäi, siis lugege plakatilt juurde... või klõpsige allpoololeval viitel...

Viited

Keskmaa Ordu

Maniakkide Tänav «Tolmunud soldatid»

2011-03-22T18:22:00.003+02:00

Ootamatult ilmus meie majapidamisse raamat «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» (2011). Kuna nende kaante vahel on ka Eesti hetke ühe olulisema ulmeautori Maniakkide Tänava uus jutt, siis loomulikult alustasin ma lugemist sellest.

Sisu
Jutu tegevus toimub miskis Eestis asuvas laboris, mille olemasolust väga palju rääkida ei taheta... jutustajarollis on labori koristaja (ühtlasi ka päevane turvamees), kes ilmselgelt pole kõige säravama mõistuse kandja...

Seosed
Minuteada pole.

Hinnang
Jutu lugemine on nauding, sest Maniakkide Tänav on selle kirja pannud lõdva ja nõtke randmega. Miinuseks on aga sisu... ei, jutus toimub üht ja teist ning on ka lahedat ulmet... kuid kahjuks tekkisid juttu lõpetades küsimused, et kas see ongi kõik, et mis toimus ja et mida autor kõige sellega öelda tahtis. Võimalik, et postmodernsel ajastul on sellised küsimused kohatud, kuna ma vist aga olen vana ja vanamoodne, siis...

Viited

Туманность Андромеды (1967)

2011-03-22T01:01:00.000+02:00

Peaksin alustama vast ülestunnistusest, et ma olen kogu oma teadliku elu tahtnud seda filmi näha. Nõuka-ajal oli ulmefilme vähe ning kuna romaan mulle üldiselt meeldis, siis huvi oli... kahjuks mäletan ma oma teadlikust elust vaid ühte korda, mil mul oleks olnud võimalus seda filmi näha... ja just sel päeval pidin ma sõitma teise Eesti otsa... ja videomakke siis veel polnud...

Hiljem muidugi huvi langes, sest lugesin selle filmi kohta põhiliselt vaid hävitavaid hinnaguid ning piirid läksid lahti ja maailm avardus. Kui ma lõpuks läinud aastal miskis venekeelses torrentifoorumis selle filmi DVD-le komistasin, siis suhtusin filmi juba rahulikult ja kui võtsin selle leidmist, kui asjade loomulikku käiku...

Sisu
Filmis on kaks n-ö samaaegset ja paralleelselt toimuvat süžeeliini: elu-olu tuleviku kommunistlikul Maal ja tähelaeva «Tantra» retk kaugkosmoses.

Elu tuleviku Maal on ühteviisi nii monumentaalne, kui ka abstraktne ning ega filmi vaataja sellest eriti sotti ei saa, sest meile näidatakse mingeid seosetuid lõike teadlastest/ametnikest ja miskeid pateetilisi kaadreid küpsusvandest igavese tule paistel.

Kosmoselend ja tähelaev «Tantra» on pisut konkreetsemad asjad, aga eks teatav sumbuursus valitseb ka selles osas... vähemasti on Raudtähe süsteemis toimuv üsna põnev...

Seosed
Ilmselt oleks see film minu jaoks veelgi segasemaks jäänud, kui mul poleks olnud korduvalt loetud filmi algallikas – Ivan Jefremovi romaan «Andromeeda udukogu» (Туманность Андромеды, 1957, ek 1962).

Tegelikult on selle filmi pealkiri «Туманность Андромеды: Часть 1. Пленники железной звезды», ehk siis meile teada olev film on kõigest esimene pool plaanitust. Ametlik põhjendus teise osa mittefilmimiseks oli, et Dar Veterit mänginud Sergei Stoljarov suri... kahtlustan, et põhjusi oli teisigi... nii rahalisi, kui ka kunstilisi...

Hinnang
Väga raske on hinnata poolikut filmi, aga kahtlustan, et veel teist samapalju taolist filmi oleks hinde poole madalamaks langetanud. Jah, film on ilmne ebaõnnestumine. Tegelikult on üsna keeruline ette kujutada, et kuidas sellest romaanist üldse vähegi vaadatavat filmi teha, sest tüüpilise utoopiana on romaan üks panoraamne piltide jada, et pigem reisiraamat kui romaan.

Kõige ausam hinnang oleks, et film on seosetu pildirida, illustreerimaks romaani. Madalaimast hindest päästab see, et see pildirida on ajuti üsna uljas ja ületab ilmselgelt omaaegse nõukogude kinokunsti taset. Tõttöelda, oleks täitsa huvitav vaadata, et kuidas saab sellest filmist aru inimene, kes romaani pole lugenud... iseküsimus, et kust selline inimene leida... ja kui leiakski, et miks ta peaks tahtma seda filmi vaadata..?

Viited

Paraulme

2011-03-20T23:59:00.003+02:00

Käesoleva postituse põhjustas ühes eesti nädalalehes läinud nädala avaldatud kirjatükk. Kuigi ma pooldan sõnavabadust ja muud taolist, leian ma siiski, et Eesti meedia pühendab liialt aega ja resurssi kõiksugu nõidade, posijate, pendeldajate ja muude taoliste sogade jaoks. Konkreetselt käesoleva postituse põhjustasid aga selle nädalalehes avaldatud loo kommentaarid eestikeelses sotsiaalmeedias, kus enamjaolt leiti, et kuigi need ennustused paika ei pea, aga lahe ulme ikkagi. Ei ole lahe ja ei ole ulme... iga sogane sonimine pole ulme, ammugi siis lahe!

Jah, ulmet on püütud žanri algusest alates kõiksugu väärakustega siduda ja seostada ning kõiksugu parasogad pole selles tegevuses sugugi viimased tegijad. Kõige kuulsam, ehk suisa õpikunäide on keegi Richard S. Shaver, kes avaldas ulmeajakirjas «Amazing Stories» laadungi ulmetekste, mida ta väitis põhinevat reaalsetel faktidel.

Algas see kõik ühest Shaveri lugejakirjast, aga tõeline hullus algas siiski 1945. aastal, mil ajakirja märstinumbris (Robert Gibson Jonesi kaanepildiga) ilmus Richard S. Shaveri lühiromaan «I Remember Lemuria!». Ilukirjanduslikku teksti saatis n-ö teaduslik kirjatükk, mis avas loo taustu ja andis asjale otsekui realistlikuma ja suurema tähenduse.

Mingile osale lugejaskonnast selline kompott meeldis ning ajakirja tiraaž tegi paraja hüppe ülespoole... samas leidsid paljud ulmefännid ja -kirjanikud, et sedasorti «looming» hoopis solgib ulmet.

Loomulikult ei arva ma, et ulme ei võiks olla iidsetest tehnoloogilistest rassidest, ennustamistest ja kasvõi UFOdest... kõigest võib, aga küsimus selles, et kuidas... kui ikkagi püütakse ulmevormis vassida teadusega või tõestada miskit jaburat teooriat, siis leidub kindlasti suur hulk ulmefänne, kes sellise teose igal juhul jampsiks või sonimiseks kuulutavad. Mina samuti!

Viited

Paul McAuley «All Tomorrow's Parties»

2011-03-05T00:10:00.004+02:00

Paul McAuley jutt «All Tomorrow's Parties» on tekst, mis on mulle end väga raskelt kätte andnud.

Hakkasin seda kunagi lugema uhke nimega antoloogias «The Good New Stuff: Adventure SF in the Grand Tradition» (1999) ning esmalugemisel jäi see üsna ruttu pooleli... teisel katsel samuti... siis sikutasin enesele venekeelse audioraamatu ning jäin esmakuulamisel magama... möödunud sügisel, kui kuivi lehti põletasin, siis lõkkevalves olles kuulasin hambad tangis selle audioraamatu ka lõpuni...

«All Tomorrow's Parties» ilmus esamkordselt 1997. aasta mais, ajakirja «Interzone» 119. numbris ning seda on taastrükitud kolmes antoloogias ja ühes autorikogus. Päris hea tulemus ning jutust võiks eeldada mingitki lugemiselamust... eriti kui arvestada veel ka autori nime ja positsiooni moodsas ulmes...

Sisu
Jutu sisust vähegi kobedama ülevaate andmine valmistab mulle aga tõsiseid raskusi: esiteks tarbisin ma seda teksti umbes poole aasta eest ja teiseks pole ka autor ise lugemisnaudingu saamist eriti kergeks teinud, sest esimene pool jutust on parajalt segane verbaalne puder.

On keegi, kelle kohta öeldakse Ingel (või on ta hoopis Angel) ning kelle kohta kasutatakse asesõna «she». See n-ö naisterahvas veedab oma aega Maal, erinevates kohtades ja erinevates ajastutes ning kaaslaseks on tal miski n-ö meesarmuke.

Jutu peale selgub, et n-ö naine on osa miskist posthumanistist hulkorganismist, kelle erinevad osad on tulnud Maale miskile kokkusaamisele ning n-ö mees on lihtsalt miski küberindiviid. Või midagi muud taolist, sest ega eriti enam ei mäleta...

Seosed
Jutt kuulub Paul McAuley sarja Confluence, kuhu see sarjas täpsemalt asetub, seda ma ei tea.

Hinnang
Eks mul oli pisuke salaplaan, et loen lühijutu läbi ja siis selle pealt vaatan, et kas tasub hakata lugema sama sarja romaane? Juttu lugenuna ei tahaks ma enam kunagi ühtegi rida Paul McAuleylt lugeda. (Õnneks ma tean, et mees oskab ka paremini.) Samas, ega ma nüüd Confluence'i sarja teemadel oluliselt targem pole... vähemasti ei julge ma küll ühe õnnetu juturäbala tõttu tuhandeleheküljelise triloogia lugemismõttele kriipsu peale tõmmata...

Viited

Ondřej Neff «Konec dobrý, všechno dobré!»

2011-03-03T23:55:00.002+02:00

«Konec dobrý, všechno dobré!» on selline omapärane tekst, et kuigi seda üldiselt jutuks peetakse, on tegu siiski pigem draamatekstiga... mitte küll päris näidend, aga miski raadio- või teledialoog küll. Tekstis pole nimelt ühtegi kirjeldavat lõiku... vaid puhas dialoog ning sulgudes mõned tegevust markeerivad repliigid.

«Konec dobrý, všechno dobré!» ilmus esmakordselt tšehhide ulmeajakirja «Ikarie» 2000. aasta juuninumbris ning see naeratav mees ajakirja kaanel on muideks Ondřej Neff ise.

Sisu
Antud «jutu» tegevus toimub telestuudios, kus vestlevad saatejuht ja fotograaf Paul Smeley, kelle ajalooline fotoreportaaž «Tee» on tunnistatud omas kategoorias maailma parimaks. Saatejuht siis ääri-veeri uuribki, et kuidas Paul Smeley sellise vapustava idee peale tuli...

Fotograaf jutustab oma õpinguaastatest ja sellest, kuidas ta leidis raudtee, mis kuhugi ei viinud... sest ajaloost on teada, et sealt tulid rongid tühjalt tagasi... et lõppjaamaks oli Oświęcimi koonduslaager...

Paul räägib siis televaatajatele, et kuidas ta valis välja ajarännuks sobiva isiku... (ajaränd on võimalik nõnda, et teadvus siirdatakse n-ö peremeesisikusse...) et kuidas alguses oli tal plaan kasutada mõnda juuti, aga hiljem taipas ta, et laagri valveülem pääseb igale poole ligi...

Seejärel kirjeldab Paul Smeley televaatajatele, kuidas saabus järjekordne rong juutidega, kuidas tema siis n-ö valveülemana oma tööd tegi. Samaaegselt tegi ta ka salaja pilte, aga tundis, et see pole ikka see. Siis märkas ta juudinaist laps süles ning võttis naise käest lapse. Naine tänas teda pilguga, sest niimoodi oli ehk lapsel lootust gaasikambrist pääseda... naine enda saatuse teemal illusioone ei omanud.

Ja vaat nüüd tundis Paul, et see on see õige asi, et seda naist ta pildistama peabki, et tema teekonda surma. Aga ikka oleks justkui midagi puudu ning kui naine juba gaasikambris olles ukseaknast tagasi vaatab, et veel viimast korda oma last vaadata, siis viskab Paul lapse valvekoerte kätte puremiseks, ise veel nalja heites, et tatikas tahtis põgeneda. Ja vaat see foto juudinaise ahastavast pilgust ongi see, mis Paulile võidu tõi.

Võidutöö taustad on televaatajatele lahti seletatud ja tundub, et saade hakkab ühele poole saama, aga selgub, et ka saatejuhil on oma lugu rääkida. Et mis toimus siis, kui Paul lahkus peremeesisiku teadvusest, et kuidas valveülem siis poisikese koerte käest päästis ja doktor Mengele kätte viis... ja ka sellest, et saatejuht Carla on koerte ette heidetud juudi poisikese lapselaps...

Seosed
Kui kellegile on eelnevast jäänud mulje, et tegu on miski traagilise ja popikal teemal halamisega, siis see keegi eksib rängalt...

Tegu on tšehhi huumori paremates traditsioonides looga, ehk küünilisemaga, kui tavaliselt harjutud ollakse... ja huumor on samuti kõvasti tumedamates toonides...

Hinnang
Saatejuht sai oma saate eest aga Pulitzeri ning eks ütleb ju loo pealkirigi «Lõpp hea, kõik hea!» Iseküsimus, et kas fotograaf Paul või saatejuht Carla kuigivõrd erinesid oma meetodite ja moraali poolest.

Ja hakkadki mõtlema kõikidele neile veristele ja vägivaldsetele pressifotodele ning paljastavatele reportaažidele... ja vaatad ilmselt pärast seda neid hoopis teise pilguga. Rääkimata sellest, et kui mingi sündmus oli vanaisa jaoks isiklik tragöödia, siis lapselapsele on see lihtsalt üks lugu... ehk karm, aga siiski vaid lugu...

Viited

Ingar Knudtsen «Tunnelen»

2011-02-21T18:11:00.002+02:00

Ingar Knudtsen, kes varasemalt avaldas omi tekste nime Ingar Knudtsen jr. all, on hinnatud ja auhinnatud Norra ulmekirjanik. Kas just kõige olulisem, aga sealmail kindlasti üks tähtsamaid. 1975. aastal ilmus mehe esimene raamat, jutukogu «Dimensjon S».

Raamatu paksuseks oli 140 lk ning sisaldas see 28 lühikest ja väga lühikest ulmejuttu. «Tunnelen» on üks selle kogumiku lugudest.

Sisu
Pere sõidab autoga, sisenevad tunnelisse... ja kummaline küll, tunnel on täitsa tühi, ühtegi autot vastu ei tule ning mingil hetkel jõuab autosolijatele pärale teadmine, et tee läheb ainult allamäge. Keeratakse auto ringi, aga tee läheb ikka ainult allamäge...

Seosed
Autor ise on kommenteerinud, et «Tunnelen» on tekst, mis talle kõige rohkem tagasisidet on toonud. Mis pole ka üllatav, sest Norras ju tunneleid jagub. Ingar Knudtseni sõnul on see jutt on ilmunud ka koolilugemikus ning mingis teede ja maanteede ajakirjas.

Hinnang
Eks sedasorti laastu puhul on olulised eelkõige kaks asja: kirjutaja oskused ja lugeja vastuvõtt. Ingar Knudtsen oskab küll ning minul tekitavad kõiksugu tunnelid ja koopad kah ebamugavust, kui mitte enamat...

Viited

Andrija Lavrek «Nemačka 1942.»

2011-02-03T23:57:00.026+02:00

Andrija Lavrek on serbia kirjanik ja tõlkija, kelle tekst «Nemačka 1942.» võitis parima kodumaise jutuna Serbia kõige olulisema ulmeauhinna Lazar Komarčić.

Auhind on saanud nime serbia kirjanduse klassiku ja esimese serbia ulmeromaani autori Lazar Komarčići (1839–1909) järgi ning seda annab välja kirjaniku nime kandev ulmeklubi.

Jutt «Nemačka 1942.» (kirillitsas «Немачка 1942.») ilmus esmakordselt 1984. aasta jaanuaris, ajakirja «Sirius» 91. numbris.

Sisu
Nagu jutu pealkiri viitab, toimub tegevus 1942. aasta Saksamaal. Algab lugu pisut loiult, kirjeldades minategelase probleeme unega ja koera, kelle haukumine need probleemid on põhjustanud. Minategelane näikse intelligentne inimene olevat, kuid uni on püha ning nii leiabki minategelane end järgmisel hommikul juttu tegemast parun Mogeliga ja ääri-veeri kurtmast, et paruni koer ei lase tal magada. Parun Mogel osutub aga väga mõistvaks inimeseks ning pakub seda koera minategelasele, et las ta siis ise kantseldab...

Otsekui tutvuse jätkuks saadab parun Mogel paar päeva hiljem minategelasele auto järele ja kutsub mehe omale külla. Parun asub üsna otsekoheselt asja kallale ja tunnistab, et kutsus mehe kindla eesmärgiga... et teab, et millega mees on tegelenud ja et parunil on ka selline aparaat ja parun vajab mehe abi.

Selle aparaadiga saab võtta ühendust maailma erinevate variantide vahel ning parun on leidnud haruldase, kuid talle meeldiva variandi. Sellise, kus Hitlerile 1938. aastal atendaati ei tehtud ja kus natsid on veel isegi 1942. aastal võimul.

Seosed
Alternatiivajalugu, mis muud!

Hinnang
Kui ma oleks seda juttu saanud lugeda umbes ilmumisajal või kasvõi pooltosinat aastat hiljem, siis oleks kindlasti maksimumhinde pannud. Endises Nõukogude Liidus aga selline võimalus puudus, sest omaaegne Jugoslaavia polnud just nõukariigi suurim sõber.

Tänapäeval on selle teksti võlu eelkõige üsna hästi timmitud tehnikas. Autor kasutab julgelt pooltoone ja varjundeid, ei lobise kohe kõike välja ning isegi tehnoloogiline mumbo-jumbo on päris omanäoline. Miinuseks aga teatav hüplikkus jutu erinevate osade vahel. Kokku saab hindeks üsna tugeva nelja ja kindlasti loen ma Andrija Lavreki kirjutatud ulmet veel.

Viited

Ulmekirjanduse BAAS: Nemachka 1942.

David A. Simons «Dr. Skenner's Special Animals»

2011-02-01T12:29:00.004+02:00

Kuna ma olen viimasel ajal paljude nimekate autorite tekstides pettunud, siis eneselegi ootamatult olen lugenud üsna palju algajaid ja tundmatuid autoreid... et säiliks mingi tasakaal jne.

Ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 2010. aasta märtsinumbris ilmunud David A. Simonsi lühijutt «Dr. Skenner's Special Animals» on suure tõenäosusega esimene antud autori paberil ilmunud ulmetekst.

Sisu
Pealkirjas mainitud dr Skenner on loomaarst, kes tahaks eelkõige hobuseid ravida, aga miskipärast tuuakse talle pidevalt ravimiseks igasugu erilisi loomi.

Kloonimine on saanud kättesaadavaks laiadele rahvahulkadele ning kehvade bioloogia-alaste teadmistega tegelased siis muudkui solberdavad kõikvõimaliku geneetilise materjaliga ning loovad näkineide, ükssarvikuid, minotaurusi, kentaure ja teisi erilisi loomi.

Jutt saab alguse päeval, mil doktor Skennerile tuuakse ravile tuldsülgav draakon. Punakaeltest kloonijad olid võtnud aluseks koera geenid ja siis sinna muu vajaliku juurde toppinud. Kõik näeb uhke välja, aga isehakanud loojad ei mõelnud selle peale, et draakoni suuõõs ja silmad võiks kah tulekindlad olla. Ja nii ulubki vaene loom pärast iga tulesülgamist valust...

Usinale kloonimisele on muidugi olemas ka vastased: tõrvikutega matsid ning miski riiklik organisatsioon. Just seetõttu on ka doktor Skenner sunnitud oma kliinikut poolsalaja pidama. Noh, et näkineid, kentaur, minotaurus ja kolm ükssarvikut on laudas ning tavaloomad kliinikus. Ja kuna autor vastasrinnet mainib, siis ilmselt ka vastasseisuks läheb...

Seosed
Selge on see, et autori ainus ilmunud tekst ei kuulu ühtegi sarja. Samas on mul üsna suur kahtlus, et sellele loole võib veel ka järg (või mitu) ilmuda.

Tegelikult olekski sigadus, kui David A. Simons sellele jutule järge ei kirjuta, sest praegune lõpp seda suisa nõuab. Ka on loodud maailm ja tegelased hea kommertsliku algega, sest kellele ei meeldiks erilised loomad ja hakkaja südamlik loomaarst.

Hinnang

Jutu peamiseks miinuseks olekski lõpp, mis saabub üsna ootamatus kohas, et otsekui oleks autorile üeldud: «Stopp! Aitab!!!» Just selle lõpu pärast ma jutule nelja panengi, sest üksikteksti puhul on selline lõpp minuarust lubamatu.

Kui aga unustada olematu lõpp, siis ülejäänud jutt on lähedal täiusele. Algab intrigeerivalt, muhe jutustamislaad, terased tähelepanekud, huvitav maailm jne.

Ma täitsa mõistan, et miks vene ulmeajakiri «Jesli» selle avaldas. Tegelikult saigi ilmumine «Jesli» tänavuses avanumbris põhjuseks, et miks mul oli julgust seda lühijuttu ajakirjast «Analog» lugeda. Noh, et ehk siiski on selles midagi, kui juba tõlkimisväärseks peeti... alati pole selline mõttekäik abiks, aga seekord läks õnneks.

Viited

Valeri Gvozdei «Контролировать процесс»

2011-01-30T23:57:00.082+02:00

Üldiselt ma juhulugemist ei harrasta, aga teinekord ikka juhtub. Nii ka seekord: vaatasin ajakirja «Tehnika – molodjoži» käesoleva aasta jaanuarinumbri sisukorda ning avastasin sealt kolm ulmejuttu. Ühe jutu autoreid ma teadsin, teise omasid mitte ning kolmas Valeri Gvozdei oli mulle justkui tuttav. Valisin siis selle justkui tuttava autori.

Sisu
Lühiloo tegelasteks on algaja ulmekirjanik ja tema sõber. Algajal fantastil on taaskord üks jutt tagasi lükatud ning pettunud sõber teeb ettepaneku ise toimetusse kohale minna, et asju näost-näkku selgitada.

Semud hiilivad valvurist mööda ja jõuavad lõpuks peatoimetaja ukseni, avavad selle vaikselt ning nähtu mõju all põgenevad kiirelt.

Seosed
Õnneks vist mitte.

Hinnang
Ääretult loll jutt. No ei pea nali olema totter ja ka naljaloos võiks mõningane sisu esineda. Jutu lugemise järel uurisin, et kust see nimi võis mulle meelde jääda ning avastasin, et ainuüksi eelmisel aastal on Valeri Gvozdei avaldanud sessamas ajakirjas kümmekond ulmejuttu. Juba sellise hulga peale võiks mõningane kirjaoskus tekkida. Pisut edasi uurides sain teada, et tegu on filoloogiakandidaadi ja õppejõuga, kes on hoolega Tšehhovit uurinud ja novellimeistrist ka hulga töid kirjutanud. Teoreetiliselt peaks ju mees teadma, et mis on hea kirjandus...

Eraldi peaks aga «tunnustama» ajakirja «Tehnika – molodjoži» toimetust, kes sellise abitu teksti avaldasid ja kes panid teksti juurde illustratsiooni, mis lobises välja enamuse puändist.

Viited

Ulmekirjanduse BAAS: Kontrolirovat protsess

Fred Chappell «Dance of Shadows»

2011-01-29T23:43:00.002+02:00

Fred Chappell on minu jaoks kogu aeg olnud pigem õuduskirjanik ja konkreetselt just Cthulhu-mees. Paar aastat tagasi avastasin aga, et Fred Chappell kirjutab ka täitsa kobedat fantasyt.

Jutt «Dance of Shadows» ilmus esmakordselt kuukirja «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2007. aasta märtsinumbris ning oli ühtlasi minu esmatutvuseks Fred Chappelli kui fantasyautoriga. Ajakirja toimetus pidas ka jutu ilmumist oluliseks, sest autor ja teose pealkiri leidsid kaanel äramärkimist... tõsi, kaanepilt telliti siiski ühele teisele tekstile.

Sisu
Jutu minategelane Falco on õpipoisiks olulise varjukaupleja Astolfo juures. Falco on nagu õpipoiss ikka: mõõdukalt laisk ning tegeleks aiva kõige muu ja väheolulisega. Siiski on Falcol omad helged hetked ja Astolfo aimab, et noormehest võib kunagi asja saada. Aga selleks kulub hulk aega ja kannatust...

Falco ja Astolfo maailmas kollektsioneeritakse muuhulgas ka inimeste varje. Enamus varje saadakse surijatelt ning Astolfo on omal alal tegija, sest on kunagi miskil kuulsal kurjategijal hukkamise hetkel varju küljest lõiganud...

Ühel ilusal päeval saab Astolfo aga kutse külastada ühte ilmatuma rikast ülikut, kes härrasmehele kohaselt ka varje kollektsioneerib. Selgub, et härrasmees on omandanud ühe eriti suurepärase varju, aga kahjuks on härrasmees sellest noore neiu varjust sedavõrd sisse võetud, et temas on maad võtnud kirg teada saada, kes on varju omanik. Ka on härrasmees veendunud, et vari pärineb elavalt inimeselt. Astolfo peab välja selgitama varju omaniku...

Seosed
«Dance of Shadows» on ilmselt esimene tekst Astolfo ja Falco sarjas. Ebalev olen ma seetõttu, et ühes teises ajakirjas pidi samal ajal (2007. aasta algus) ilmuma ka üks selle sarja jutt. Fakt on aga see, et väidetud ajakirjas ei ilmunud paari aasta jooksul mitte ühtegi Fred Chappelli teksti ning hiljem ongi juttu «Dance of Shadows» hakatud sarja avalooks pidama.

Hinnang
Kuigi jutt tõlgiti kiirelt vene ja tšehhi keelde ning taastrükiti ka ühes aasta parimate fantasylugude antoloogias, ei taha ma tekstile siiski maksimumhinnet panna.

Jah, maailm on põnev ja see varjukaubandus on samuti leidlik idee, aga toimuv fantasykriminull on samas üsna rohmakas. Loed läbi, saad sellise päris mõnusa elamuse ning samas unustad selle teksti ka küllaltki kiirelt.

Viited

Lazy Teenage Superheroes (2010)

2011-01-28T23:54:00.025+02:00

Wõrgus sobrades satub teinekord üsna naljakaid asju näppu. Näiteks kellegi Michael Ashtoni tehtud lühifilm «Lazy Teenage Superheroes».

Sisu pole just suurem asi, aga väike huumor on ja täitsa lahedad eriefektid samuti... n-ö näitlejate mäng on muidugi kohutav, aga ega selliselt filmilt ju eriti ei oota ju kah...

Viited

Lazy Teenage Superheroes

Ljuben Dilov «Новогодишна трагедия»

2011-01-27T20:34:00.002+02:00

Ljuben Dilov, kes nüüdseks juba manalamees, oli oma eluajal üks Bulgaaria tuntumaid ulmekirjanikke. Mis seal salata, üks paremaid samuti.

Lühijutt «Новогодишна трагедия» ilmus esmakordselt nädalalehe «Anteni» 1978. aasta viimases numbris ja sai ka üsna ruttu menukaks tekstiks ning ainuüksi bulgaaria keeles on seda veel viies erinevas raamatus taastrükitud.

Sisu
Jutu peategelane töötab Saturni suurimal kaaslasel Titaanil ja pajatab lugejatele pisut jabura loo, mis juhtus tema sõbra Ivaniga.

Ivan armastas oma naist Yvonne'i ning tahtis vana-aasta õhtu kindlasti Titaanil veeta. Kahjuks pidi Ivan tööasjus Maale lendama ning tagasi Titaanile poleks ta aastavahetuseks enam saanud, sest turistid olid kõik raketipiletid ära ostnud. Kahtlaselt lahke robot soovitas Ivanile aga teleportatsiooni. Uus ja veel riskantne reisimismoodus, aga ega armastus küsi...

Õnnetuseks juhtuski äpardus ning kui Ivan Titaanil teleportatsiooni lõpetas, siis oli ta ainult poolenisti Ivan... vööst allapoole oli mehel hoopis tundmatu noore naise alakeha...

Seosed

Jutt «Новогодишна трагедия» ei kuulu küll ühtegi sarja, aga hiljem liitis autor selle oma romaani «Пропуснатият шанс: Из съчиненията на моя компютър» (1981).

Romaaniks võib antud köidet vaid tinglikult lugeda. Eks ütleb ka selle nn romaani alapealkiri, et tegu on kirjaniku arvuti loominguga ja seda see raamat täpselt ongi: igavavõitu raamlugu kirjanikust ja tema arvutist ning paremad ja halvemad vahenovellid. «Новогодишна трагедия» on neist juttudest üks parimaid.

Hinnang
Aga see jutt pole tugev tükk ainult antud libaromaani kontekstis, ka Ljuben Dilovi loomingus üldiselt on tegu väärika ja tänapäevalgi mõnuga loetava tekstiga. Jutt on pealkirjaga «Новогодняя трагедия» neli korda vene keeles ilmunud ja lisaks veel ka tšehhi, poola ja ungari keeles.

Jah, on küll pajatuslik lugu, ehk siis selline mis mulle sageli ei meeldi, aga sedapuhku on mõnus ja omajagu tiirane pajatus. Enne korduslugemist mõtlesin isegi nelja panna, aga ei saa... autor lüpsab jaburat situatsiooni kenasti ja kuigi naljalugu seda ei nõuaks, austab autor ka loogikat ja läbimõeldust.

Viited

Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja katustel tantsija»

2010-12-30T18:08:00.001+02:00

Alustama peaksin vast ülestunnistusest: ma pole Indrek Hargla romaane apteeker Melchiorist lugenud... veel pole lugenud... kuigi signeeritud eksemplarid kodus kenasti ootamas... lihtsalt erinevate asjaolude halvad kokkusattumused...

Sisu
Jutt on pajatus keskaegsest ja jõulusest Tallinnast, kus apteeker Melchior jutustab taaskord oma pojale lugu katustel tantsijast.

Seosed
Jutt on siis teatavaks täienduseks apteeker Melchiori romaanidele. Kui romaanidel siia blogisse asja pole, siis jutt on selleks küll piisavalt ulmeline.

Hinnang
Loomulikult Indrek Hargla oskab ja oskab hästi ning ka mõistatus ja selle lahendus olid head. Probleem pigem selles, et ma ei suuda maksimumhinde vääriliselt heldida, kui jutu esimene pool on lihtsalt üks heietav kirjeldus keskaegsest linnast. Selline isiklik neli siis...

Viited

Banguolis Balaševičius «Netikras milijonierius»

2010-12-30T11:58:00.003+02:00

Minu andmetel ilmus Banguolis Balaševičiuse jutt «Netikras milijonierius» esmakordselt mehe autorikogus «Žemiškos istorijos» (1979).

Minu (võibolla mitte nii täielikel andmetel) pole seda juttu leedu keeles rohkem avaldatud. Üsna kindel olen ma aga selles, et eesti tõlge «Ebamiljonär» on ka selle jutu ainus tõlge maailmas.

Sisu
Jutu peategelaseks on ühe USA linnakese ainus kerjus Jim Bronder. Kunagi töötas Jim kohalikus tehases, kuid kaotas tööõnnetuse tõttu mõlemad käelabad ning tehase omanik viskas mehe päevapealt tänavale.

Jutu teine plaan toimub tulevikus, kus üks tudeng valib oma kursusetöö materjaliks just Jim Bronderi, kellele eksperimendi nimel mängitakse kätte poole miljardi suurune n-ö pärandus.

Tuleviku tudeng on nimelt veendunud, et kui Jimi-sugune kerjus saaks palju raha, siis hakkaks ta tõenäoliselt suureks filantroobiks ning püüaks ka teiste viletsal järjel olevate inimeste elujärge parandada.

Seosed
Minu andmetel puuduvad.

Hinnang
Jutu muudab oma hinde vääriliseks just tervik, mis on kindlasti parem kui selle osad. Kui tekst pulkadeks lahti võtta, siis on siin üks üsna banaalne ajaränd ja mineviku muutmine, on kergelt satiiriline kapitalistliku lääne kirjeldus, on pisut klišeelik põnevuslugu. Kõik kokku on kirjutatud aga selliseks mõnusaks puntraks, millele ootamatu ja irooniline puänt veel ka krooni paneb.

Kindlasti tuleb kiita ka Banguolis Balaševičiuse oskust panna kirja üsna nappidel lehekülgedel psühholoogiliselt enam kui usutavad tüübid. Ehk siis olukord, kus hea tegija muudab üsna tavalise materjali väärt kraamiks.

Kõrvalkvaliteedina mainiks, et enne raamatukaante vahele saamist loeti seda juttu ette ka Eesti Raadio järjejutuna ning isegi aastakümneid hiljem juttu taaskord lugedes kujutasin ma Jim Bronderit ikka Tõnu Aavana.

Viited

Ulmekirjanduse BAAS: Netikras milijonierius

Nancy A. Collins «Aphra»

2010-12-29T23:57:00.096+02:00

Nancy A. Collinsi jutt «Aphra» ilmus esmakordselt 1993. aastal ja antoloogias «Shudder Again». Seda Michele Slungi koostatud köidet on raamatukaanel iseloomustatud kui «22 Tales of Sex and Horror» ning see on mõtteliseks järjeks samateemalisele antoloogiale «I Shudder at Your Touch» (1991).

Köited sisaldasid uusi ja vanu tekste ning isegi originaallugusid, näiteks seesama «Aphra».

Sisu
Jutt on ühe noormehe minavormis pihtimus suhetest naistega ja sellest, kuidas temas võttis võimust kirg Aphra üle. Noormehe jaoks on vastikud vähegi kurvikamad naised ning iga elatud aastaga hakkab talle enam ja enam tunduma, et kõik naised on liialt paksud. Õnneks viib saatus ta kokku Aphraga...

Seosed
Minuteada puuduvad.

Hinnang
Kindlasti on tegu hea jutuga, mille peamiseks miinuseks peaksin just seda, et jutt kipub lugemisjärgselt väga kiirelt ununema... selline tekst peaks minuarust kuidagi meeldejäävam olema.

Jutu peamiseteks plussideks oleks just veenvus ja sugestiivsus. Veenvus just noormehe ja tema kire kirjeldamisel: ei mingeid hinnanguid, vaid kiretu/kirglik pihtimus. Äh, mis ma ikka seletan, jutt ju eesti keeles ilmunud ning igaüks võib ise üles otsida antoloogia «Aphra» (2005) ja lugeda.

Viited

Rafał A. Ziemkiewicz «Pieśń koronacyjna»

2010-12-28T18:57:00.002+02:00

Rafał A. Ziemkiewicz on poola ajakirjanik ja ulmekirjanik, kelle kirjanduslik looming on reeglina kas fantasy või siis ühiskonnakriitiline sotsiaalne SF.

Jutt «Pieśń koronacyjna» on fantasytekst ning selle esmatrüki kohaks 1985. aastal oli fanzine «Feniks». Avaldamiskoht oli enam kui sobilik, sest Rafał A. Ziemkiewicz oli aktiivne ulmefänn ning sel ajal oli mees siiski vaid noor, algaja ja paljulubav autor.

Kui mõnikord on fanzine avaldamiskohana märgiks, et tegu on sellise kehvema kraamiga, siis selle aja Poolas see kindlasti nii polnud: autoreid oli palju ja avaldamiskohti vähe ning hoolimata sellest, et sõjaseisukord oli Poolas lõppenud, polnud tsensuur veel kuhugi kadunud.

Rafał A. Ziemkiewiczi jutt «Pieśń koronacyjna» on ka selline tekst, millele usinam tsensor saanuks kõiksugu asju süüks panna. Tundub siiski, et ei pandud, või ei osatud fantasytekstis lihtsalt poliitilisi allusioone näha.

Oli kuidas oli, aga juba aasta hiljem ilmus jutt kirjastuse Iskry almanahhi neljandas numbris, mis oli täielikult ulme päralt antud.

Sisu
Jutu sisust ülevaate andmine on keeruline ja samas ülilihtne. Keeruline siis, kui tahta hakata midagi täpsemalt seletama, et siis tuleks teos enam-vähem sõna-sõnalt ümber jutustada. Lihtsam ülevaade oleks, et kroonimispidustustel laulab bard lugulaulu, mille sisu moodustabki jutu ning mille abil antakse hinnag valitsejale.

Seosed
Eks lugedes tekkis kõiksugu mõtteid ja paralleele nii kirjanduse kui ka Poola elu-oluga, aga sellest saaks rääkida vaid inimesega, kes ise ka seda juttu on lugenud... kahtlen, et neid Eestis palju on.

Hinnang

Tegu on ambitsioonika tekstiga, sest noor autor on siin üksteise sisse peitnud kaks-kolm erinevat lugu ning ta hoiab kogu selle kupatuse ka kenasti koos. Tõsi, lugemine muutub vahepeal küll üsna kurnavaks, sest need fantasynimed nõuavad liigset tähelepanu ja kipuvad omavahel sassi minema.

Lugesin seda juttu venekeelsest antoloogiast «Истребитель ведьм: Польская фантастика» (1990) ning seal ilmunud tõlge «Песнь на коронации» on minu andmetel ka selle jutu kolmas ja seni viimane ilmumiskord. Õigustatult, sest hoolimata jutu headusest ja originaalsusest, on tegu siiski algaja autori loominguga.

Ei, ma ei ütle, et tegu on halva tekstiga, aga tänapäeval on seda juttu mõtet lugeda vaid neil, keda huvitavad Rafał A. Ziemkiewiczi loomekarjääri esimesed aastad, või siis konkreetne ajajärk Poola ulmes.

Viited

Detsembrikuu «Algernon» on ilmunud

2010-12-09T21:28:00.000+02:00

Selgus, et taaskord on ilmunud ulmeajakirja «Algernon» uus ... st detsembrinumber.

Sedapuhku on ajakiri puhtalt ilukirjanduslik, sisaldades kolm algupärast ja ühe tõlkejutu. Eesti ulmet esindavad Siim Veskimees jutuga «Kaugete päevade valgus» ning Kersti Kivirüüt juttudega «Jaaniöö Röövlimäel» ja «Valget Daami otsimas». Silver Sära tõlkes saab aga lugeja nautida Charles Coleman Finlay juttu «Lucy, tema hiilguses» (Lucy, In Her Splendor, 2003).

Viited

Ulmeajakiri «Algernon»

John Kippax «The Lady Was Jazz»

2010-12-06T15:41:00.003+02:00

Selle jutu ainuilmumist ajakirja «Science Fantasy» 34. numbris (aprill 1959) saatis toimetusepoolne tõdemus, et paljud ajakirja püsiautoritest on samas ka muusikud ning tegelikult saaksid mehed isegi bändi kokku. Mainiti ka jutu «The Lady Was Jazz» autori John Kippaxi kitarrimängu.

Sisu

Jutt pajatab ühe järjekordse variatsiooni loost, kus muusik kohtub muusaga, ehk siis keegi Lou Joris Seven, kes kohtab mõistatuslikku naist nimega Lee Cayou. Lee tajub väga hästi jazzi ja selle nüansse ning tema juhendamisel hakkab Loust saama juba keegi. Õnnetuseks muudab suhtlemine muusaga pingeliseks Lou suhted kõigi teistega...

Seosed
Puuduvad.

Hinnang
Eks sedasorti lool saab vaid kaks lõppu olla: kas muusik laseb muusal endast geeniuse vormida, või saadab muusik lihtsate elurõõmude nimel muusa pikalt.

Jutt «The Lady Was Jazz» on ju hästi kirja pandud, samas on autor end siiski lobisema unustanud ning kuna teema oli selline tuttav ja tavaline, siis muutus ka jutu lugemine üsna kähku kurnavaks. Otseselt ju midagi ette heita pole, aga läbi sai loetud rohkem kohusetundest, et mis jutt see siis selline on, mis ajendas Brian Lewist ajakirjale kaanepilti tegema.

Viited

John Meaney «The Swastika Bomb»

2010-11-30T18:46:00.006+02:00

Ma olen viimasel ajal mõnikord mõelnud, et kas ma hindan loetud tekste liialt karmilt, et kas minust on saanud miski virisev vanamees jne.

Võtad siis järgmise teksti (kordus)lugemisele ja algus tundub täitsa hea, et läheb hästi edasi ja siis...

Umbes sellised mõtted mul peas ringlesid, kui ma teistkordselt lugesin John Meaney lühiromaani «The Swastika Bomb».

Ei, juba esmalugemisel oli eelhäälestus hea, sest BAASis oli see tekst juba ühe viie saanud ja esmatrüki kohaks oli Lou Andersi koostatud esinduslik antoloogia «Live Without a Net» (2003), kust ma ka juba paari asist teksti olin lugenud...

Sisu
Lühiromaani tegevus toimub teise ilmasõja paiku ning peategelaseks on keegi Fleming, kes esineb ka nime James Brand all. Et siis viitaks spiooniloole, või vähemasti selle paroodiale...

Maailm ise on veelgi jaburam ning on ilmselgelt alternatiivajalooline. Miskid n-ö lohed lendavad ringi ning füüsika asemel on kogu teadusaur läinud geneetikasse.

Lühiromaan algabki meeleoluka Londoni pommitamisega ning toimuv toob Flemingile ka Kristallöö meelde. Sellise lõdva spiooniloona, mida pikivad peategelase mälestused, lühiromaan ka jätkub ning alguses on selline vormistus vägagi abiks, sest avab maailma ja taustu.

Seosed
Võiks ju öelda, et lühiromaan kuulub James Bondi nimelisse ühismaailma ning võib veel öelda...

Igasugu asju võib öelda, aga ma ei arva, et tuntud nimed mingis alternatiivajaloolises tekstis seovad ja seostavad selle teksti mõne ühismaailmaga. See Fleming ja Bond (vabandust, Brand!) on siin niisamamoodi ilusa kõla pärast nagu teisedki tuntud ajaloolised isikud.

Hinnang
Minu jaoks oligi lühiromaani «The Swastika Bomb» üks tüütumaid hetki see tuntud nimede ja situatsioonidega mängimine, sest autoril tuleb see kuidagi eriliselt punnitatuna välja.

Näiteks satub pärastpoole James Brand ka sinna Los Alamose laborisse, kus grupp teadlasi tõsist biorelva ehitavad ning selle Los Alamose elu-olu kujutamine tõi mulle kohe meelde kunagi koolipoisina loetud raamatu tuumapommi loojatest ning John Meaney on oma lühiromaanis kas siis sellestsamast raamatust või mõnest muust taolisest terveid lõike maha viksinud. Ma ei ütle, et plagiaat, aga sellises mahus neidsamu teadlaste mälestusi esitada ilukirjanduslikus tekstis... minuarust see lihtsalt tapab teksti... seda enam, et erinevad vaid dekoratsioonid...

Aga suisa eriline jaburus oli saata Fleming ja tema armastatu ühele ja samale ülesandele ning ei pea olema luureguru, et näha, et sellisest situatsioonist saab vaid häda ja läbikukkumist tulla. Lugejad saavad aga kamulaga otsitud põnevust ja punnitatud traagikat.

Selle teksti plussideks oleks lahedalt sõge maailm ja nii mõnigi efektselt kirja pandud pilt. Miinuseks aga süžee üldine lombakus, tegelaste segased motiivid ja vähene veenvus ning autor venitab teksti ka ülearu.

Jah, ma saan aru, et miks tšehhid selle lühiromaani pealkirjaga «Háková bomba» ajakirjas «Ikarie» avaldasid või miks venelased pealkirjaga «Бомба-свастика» selle ajakirjas «Jesli» avaldasid. Efektne tekst ja selline paljulubav autor jne. Minu jaoks jääb peamiseks emotsiooniks siiski paras pettumus.

Viited

Artur Räpp «Välisnõustaja»

2010-11-22T13:43:00.000+02:00

Otsisin täna hommikul unise peaga, et kas wõrku on juba ilmunud ka midagi selle Pariisis toimunud Eesti ja Soome ulmekonverentsi kohta, aga leidsin hoopis midagi muud...

Avastasin, et ajakirja «Algernon» möödundaastases detsembrinumbris ilmunud Artur Räppi jutt «Välisnõustaja» on tõlgitud prantsuse keelde. Kuna nimi Artur Räpp on hakanud mulle silma vaid Stalkeri nimekirjade koostamisel, siis tekkis loomulikult küsimus, et mis jutt see selline on?

Sisu
Miski poolkerakujuline tulnukas on Maale saabunud ja edastab tähtsal ametikohal olevale Confried Brownile oma nägemust inimkonna edasisest arengust.

Seosed

Puuduvad.

Hinnang
Tegu on üsna lühikese ja dialoogipõhise jutuga ning dialoog on tegelikult rohkem tulnuka monoloog ja see monoloog oli üsna tüütu lugeda. Tõttöelda saabki jutt kolme vaid (mitte eriti ootamatu) puändi tõttu.

Küll aga tõstatub küsimus, et mis ajendas Martin Carayoli üsna keskpärast juttu tõlkima ja ajakirja «Galaxies» seda avaldama. Tegelikult mind täitsa huvitaks tõlkija selleteemaline kommentaar.

Loo tõlke «Le consultant extérieur» avaldas Prantsusmaa üks olulisemaid ulmeajakirju «Galaxies» ning ilmus see ajakirja teise inkarnatsiooni üheksandas numbris ehk siis juulis 2010. Juttu saatis ka tõlkija Martin Carayoli artikkel «La science-fiction en Estonie».

Nii jabur kui see ka pole, on «Välisnõustaja» esimene eesti ulmetekst, mis ilmus välismaises ulmeajakirjas!

Viited

Eesti ja Soome ulme Pariisis

2010-11-16T16:11:00.004+02:00

Ilmselt ei ole info enam kellegile vajalik, et asjaosalised teavad niigi jne. Aga järsku...

Noh, et kui kellegil 19.–20. novembril Pariisi asja, siis tasuks läbi astuda Soome instituudist, kus toimub Eesti ja Soome ulme teemaline kollokvium «Le fantastique et la science-fiction en France, en Estonie et en Finlande».

Allpoololev viide juhatab ürituse programmi juurde, aga mainiks kohe, et esinejate valik enam kui esinduslik, lisaks kirjandusteadlastele ka mõlema rahva nimekaimad ulmeautorid Johanna Sinisalo ja Indrek Hargla.

PS. Plakati autoriks on Peeter Paasmäe.

Viited

Institut Finlandais: Le fantastique et la science-fiction en France, en Estonie et en Finlande

«Realms of Fantasy» lõpetas ... ja alustab

2010-11-14T23:57:00.000+02:00

Ma olen siinsamas blogis juba kirjutanud sellest, et kuidas ajakiri «Realms of Fantasy» lõpetab ilmumise ... ja siis olen kirjutanud ka sellest, et kuidas ajakiri «Realms of Fantasy» hakkab taas ilmuma jne.

Kui ma oktoobris lugesin uudist, et ajakiri «Realms of Fantasy» lõpetab ilmumise, siis kehitasin ma lihtsalt õlgu. Tõsi, seekord oli uudiste toon morbiidsem ning uudistele lisandusid toimetajate ja kirjastaja järelhüüded. Wõrku pandi tasuta allalaadimsieks (viide allpool) isegi viimane number, sest paberil see ei ilmunu.

Möödus kuu ja ajakirjal «Realms of Fantasy» on taaskord uus kirjastaja, kes lubas selle viimase numbri ikkagi ka paberil välja anda ning alates 2011. aasta veebruarist uute numbritega jätkata. Elame-näeme!

Kogu selle jutu lühike kokkuvõte oleks, et kel huvi, see sikutab nüüd pdf-ina enesele ajakirja «Realms of Fantasy» detsembrinumbri, sest mingil hetkel ei pruugi see enam tasuta saadaval olla...

Viited

The Addams Family

2010-11-12T00:53:00.002+02:00

Vaatasin hiljaaegu uuesti üle mõlemad Addamsite perest pajatavad filmid ning mõtlesin, et enne kui neist kirjutan, et tasuks ka allgallikaga tutvust teha.

Hakkasingi siis wõrgust Charles Addamsi tehtud pilapilte otsima ja üllatusin, et kuivõrd vähe neid kiire otsinguga näppu jäi? Ei, ma ei saaks öelda, et ma poleks leidnud, aga sellise kultuskraami kohta oli seda ikka näruselt vähe. Olgu, ma saan aru, et piira otsingut kuidas tahad, et ikka lipsavad ka filmide ja telesarjade pildid sekka, aga pilapilte endid oli ikkagi näruselt vähe ja siis kordusid ka puha ühed ja samad. Hiljem muidugi selgus, et pärijad on rajult vastu, et need pildid wõrku jõuaksid, aga see on juba omaette teema.

Leitud piltidest valisin oma blogisse selle keeva õli pildi just seepärast, et sama stseen oli ka filmis ... et kena võimalus võrdlemiseks!

Viited

Jack McDevitt «Valkyrie»

2010-11-10T20:35:00.002+02:00

Eile õhtul oli tunne, et silmad suudavad enne und veel mõned leheküljed lugeda: ega's midagi, haarasin riiulist miski lühilugude antoloogia, vaatasin mõne lühema jutu ja tuntuma nime ning asusin lugema.

Raamatuks oli sõjavastase ulme antoloogia «There Won't Be War» (1991) ja tekstiks Jack McDevitti lühijutt «Valkyrie».

Sisu
Istuvad mingid sõjaveteranid kõrtsus ja meenutavad omi sõdimisi Vietnamis ja arutlevad, et tänapäeva noortel ikka seda õiget sisu pole. Et kui nüüd asjaks läheks, et siis peaks ikka nemad vanamehed ise kõik ära tegema.

See võimaliku tulevase sõja teemal praalimine viib minategelase mõtted taaskord Vietnami ja mehel tuleb taaskord meelde üks kummaline episood sellest sõjast. Sellest kuidas taevast pudenes üks põlev naisterahvas, et välimuselt justkui asiaat, aga kasvult isegi valge naise kohta mehine. Kuidas minategelane vietkongide tule all naisele miskipärast ennastunustavalt appi ruttas jne.

Eks arukas lugeja vaatab jutu pealkirja ja talle saab üsna ruttu selgeks, et kes see naine oli. Igatahes rutem jõuab pärale, kui jutu minategelasele...

Seosed
Kui valküüri-teema välja jätta, siis pole.

Hinnang
Minategelase põgenemine koos valküüritariga on liialt detailselt kirja pandud. Autorile võis ju see oluline saavutus olla, aga mina hakkasin mingil hetkel igavlema.

Olengi hindamisega pisut raskustes ja paneks isegi kolme, aga olevikus toimuv lõpulõik, kus minategelane arutleb tulevikus kindlasti asetleidva sõja ja iseenda teemadel... see lõpulõik sunnib ikkagi nõrga nelja panema. Võimalik, et olen liialt leebes meeleolus, aga siiski...

Viited

Vassili Midjanin «Московские джедаи»

2010-11-09T23:55:00.002+02:00

Vassili Midjanin on Vassili Melniku pseudonüüm. Kodanikunime all tegutseb mees eelkõige toimetajana, Vassili Orehhovi nime all avaldab ta rohkem sellist märuliulmet ning Vassili Midjanini nime all esteediulmet. Vähemasti selline mulje on mulle neist kolmest autorist jäänud.

Lühiromaan «Московские джедаи» ilmus esmakordselt n-ö linnaulme antoloogias «Мифы мегаполиса» (2007).

Sisu
Teksti sisu on esmapilgul lihtne: miski noor jedi-rüütel koos oma õpetajaga täitmas miskit ülesannet. Tekst kirjeldab siis kogu seda teekonda, aga seiklusloo asemel saab lugeja postmodernse teksti, mis on reostatud kõikvõimalike viidete ja seostega.

Seosed
Eks pealkiri otsekui viitaks Tähesõdade maailmale, aga see jedindus on vaid raam. Ma ei viitsinud hakata kokku lugema kõikvõimalikke viiteid ja vihjeid, aga neid on tekstis sadu, kui mitte tuhandeid. Mütoloogia, poppkultuur, reaalsed isikud jne.

Vassili Midjanin on avaldanud ka lühiromaani «Московские големы» (2005), kuid kas sel on mingeid seoseid lühiromaaniga «Московские джедаи», seda ma ei tea... ilmselt siiski mitte.

Hinnang
Lühiromaan «Moskva jedid» on postmodernse ulmekirjanduse ehedamaid tekstinäiteid ... ja seda kahjuks negatiivsema poole pealt. Isiklikult mina küll ei suuda hoomata säherduse teksti kirjutamise vajadust või mõtet.

Autor pillub kamulaga nimesid ja viiteid, aga miks ta seda teeb, see jääbki segaseks, sest mingi mõtestatud tegevus see pole. Olgu autorile võis kõik see ju midagigi tähendada, aga minule kui lugejale see küll mingit seost ei loonud. Loomulikult välistan ma võimaluse, et ma lihtsalt ei suutnud hoomata autori diipi mõtet.

Viited

Ulmeguru ja Facebook

2010-11-09T17:37:00.003+02:00

Olen tegelikult pikka aega mõelnud, et kas teha Facebooki lisaks isikukontole ka Ulmeguru konto ning jõudsin lõpuks järeldusele, et ju ikka peab...

Põhjusi on mitmeid ning püüan need siis suvalises järjekorras üles lugeda:

Minu jaoks on ulme ja sellega seonduv oluline, kindlasti kõige olulisem mu tegemistest.
Isikukontol hakkas see ulmekraam kõige muu hulka ära lahustuma, ehk siis sama ajend, miks omal ajal see blogi siin sai tehtud.
Tahaks omi ulmetegemisi kompaktsemalt promoda.

Kindlasti oli teisigi põhjusi, aga need olid vast kõikse peamisemad...

Negatiivsematest ajenditest võiks märkida n-ö elava surnu Blog.tr.ee, mis oma tähenduse on enamjaolt minetanud ning toob mu blogi(de)sse eelkõige vaid suvalist publikut. (Mitte et mul suvalise publiku vastu miskit oleks.)

Kui kellegil tekib küsimus, et kas ta peab nüüd kindlasti Facebookiga liituma, siis lohutan, et ei pea. Ulmeguru Facebookis koondab pigem mu ulmealaseid tegemisi erinevates kohtades ning olen avastanud, et Facebooki kaudu satuvad mu blogisid lugema sageli need, kes muidu ei käiks.

Et eelkõige siiski üks uus reklaamikanal, kus esialgu pole eksklusiivset sisu plaanis. Nänni ka ei kavatse jagada. Esialgu. Võibolla edaspidi hakkan jagama, aga siis mitte kindlasti sellega n-ö hingi püüdma... võimalik nännijagamine saab siiski toimuda vaid juba olemasolevate fännide vahel.

Ulmeguru konto loomise üks ajendeid oli ka tõsisasi, et mu isikukontoga on liitunud üsna mitu inimest, kes on maininud, et nad liituvad just ulme pärast... arvestades eestlaste tagasihoidlikkust, siis võib oletada, et kui palju neid on liitumata jäänud... ehk nüüd siis liituvad, sest Ulmeguru on ikkagi vähem isikulisem kui Jüri Kallas.

Viited

Hojiakbar Shayxov «Darxon qo'shig'i»

2010-11-08T23:53:00.003+02:00

Kui inimesed kuulevad, et ma loen väga palju väikerahvaste ulmet, siis üsna sageli järgneb küsimus kõige eksootilisema ulmejutu kohta. Usbeki ulme on siinmail kindlasti eksootiline, aga mitte minu jaoks: olen seda vene keeles omajagu lugenud.

Samas, usbeki keelt ma ei oska ning otsingud usbekikeelses wõrgus pole ka eriti viljakad olnud ning seega puuduvad mul tegelikult põhjalikumad teadmised usbeki ulmest. Seetõttu näiteks ei tea ma isegi jutu «Darxon qo'shig'i» esmailmumise aega ja kohta ning kõige ammusem mulle teadaolev ilmumiskord on 1984. aastal Toshkendis ilmunud venekeelse kirjandusalmanahhi «Molodost» 14. numbris ja pealkirjaga «Песни Дархана». Vene tõlkena on see jutt ilmunud veel ka Hojiakbar Shayxovi autorikogudes «В тот необычный день» (1985) ja «Демонстрация на орбите» (1988).

Sisu
Tegevuspaigaks on Darxon, üks kauge mägikišlakk ja tegevusajaks kevade alguse pidustused. Teate küll, see kui džigitid hobustel miskit oinast taga ajavad... või midagi sinnakanti.

Kõik on ametis pidustuste jälgimisega ning nii ei panegi keegi tähele, et taevasse on ilmunud mingi imelik pilv. Ei panda isegi tähele seda, kui see pilv maandub. Tõsi, üks poiss märkab, aga kes teda siis kuulab...

Seosed
Minu andmetel on see üksiktekst.

Hinnang
Selle teksti iseloomustuseks sobib hästi üks nõukaaegne ütlus, aga just pahupidine variant sellest. Jutt on vormilt internatsionaalne, aga sisult rahvuslik.

Vaieldamatult on ehe kõik see, mis puudutab Usbeki NSV elu-olu ja pidustusi mägikišlakis. Tulnukate ja ulmega seonduv on jällegi tavaline ja ilmetu ning sellise ulmeskeemi oleks võinud panna kirja ükskõik millise rahva esindaja. Ulmeosa on ka kohutavalt pinnapealne ja skemaatiline... ning mõjub selle tüütult detailse ja konfliktivaba etnograafilise olukirjelduse tarbetu ballastina.

Ulmeosa oli kistud ja mõttetu ning ka muu tekst ei oma sellisel tasemel kirjapanduna erilist mõtet. Hojiakbar Shayxovi võiks vaid kiita selle eest, et ta ei hakanud pooli valima ja tõde kuulutama ning jättiski justkui lahtiseks tulnukate eesmärgid, elukorralduse ning hinnagu sellele. Tulid, nägid ja läksid...

Hojiakbar Shayxov on üks kuulsamaid usbeki ulmekirjanikke... vähemasti väljaspool Usbekistani. Mehel ilmus aastail 1981–88 tõlgetena vene keeles neli kogumikku ulmejutte. Tõsi, osaliselt need kattusid, aga tekste ilmus tal ka kogumikeväliselt ning üksikuid jutte veel ka paljudes teistes keeltes.

Jutu «Darxon qo'shig'i» põhjal on küllaltki raske aru saada, et mis oli mehe omaaegse menu ja rohkearvuliste tõlgete põhjuseks.

Viited