KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



20.12.13

Katustel tantsija Ungari ulmeajakirjas

Kirjutasin käesoleva aasta veebruaris siinsamas: «Olen ka poole kõrvaga kuulnud, et ajakirjal «Galaktika» on varsti taas plaanis eesti ulmejuttu avaldada, sest ühe teise eesti autori romaan on madjaritemaal Metropolis Media vahendusel ilmumas.» Eks ma pisut hämasin, sest ma teadsin küll, et millise autori...


Kui kellegil oli veel kahtlusi, siis ülalolev pilt ütleb selgelt, et Indrek Hargla ja «Melchior, a patikárius és a tetőkön táncoló»... ehk siis maakeeli «Apteeker Melchior ja katustel tantsija». Pärineb see pilt aga ajakirja «Galaktika» 285. numbrist, ehk siis lõppeva aasta detsembrinumbrist.


Jutu on tõlkinud Nóra Rácz, kes on ungari keelede tõlkinud ka käesoleval aastal ilmunud Indrek Hargla romaani «Melchior, a patikárius és a Szent Olaf-Templom rejtélye» (Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus; 2010).


Kuigi Melchiori-romaanid pole ulme, ilmus see reklaam korduvalt sel aastal ulmeajakirjas «Galaktika». Põhjus proosaline: romaani ja ajakirja annab välja sama kirjastus.


Viited

8.12.13

George R. R. Martin «The Princess and The Queen, or The Blacks and The Greens»

Hoolimata pikast ja kaheosaliselt pealkirjast on lühiromaanil veel üks pikem alapealkiri.

Being A History of the Causes, Origins, Battles, and Betrayals of that Most Tragic Bloodletting Known as the Dance of the Dragons, as set down by Archmaester Gyldayn of the Citadel of Oldtown (here transcribed by George R. R. Martin)


Sisu
Eks see pikk alapealkiri ütleb sisu ja kirjutamislaadi kohta ka kõik ära – tegu on kroonikalaadse pajatusega nn lohede tantsust, ehk siis sõjast, mille järel Westeroses enam ühtegi lohet polnud.


Seosed
Lühiromaan ilmus antoloogias «Dangerous Women», mille koostasid George R. R. Martin ja Gardner Dozois ning mis ilmus müüki käesoleva nädala teisipäeval. Teksti tegevus toimub 169–171 aastat enne romaanisarja «Jää ja tule laul» algust ning seega peaks teos olema lugemiskõlbulik ka neile, kes romaanisarja lugenud pole.


Hinnang
Pean tunnistama, et ma polnud alguses üldse veendunud, et ma selle lühiromaani lõpuni loen – see isiku- ja kohanimede laviin, mille autor lugeja peale paiskab, oli ikka täiesti talumatu. Kuid eks ma harjusin ning õppisin neid tüütuid nimedejorusid diagonaalis lugema.

Õnneks ei hakanud George R. R. Martin oma kroonikat mingis veidras vanaaegses keeles kirja panema... ei, ikka selline kena ja klaar keel, mis antud autorit positiivselt iseloomustab. Ka oli tekstis piisavalt meeleolukaid kohti, kus kroonikast sai täieõiguslik kirjandusteos. Eriti meeldejäävatena mainiks palgamõrtsukate Veri ja Juust printsitappu ning märatseva pööbli lohepogrommi, kuid need polnud ainukesed.

Kokkuvõtteks selline tugev neli. Lühiromaani laad oli vale, aga kui nimederäga kõrvale jäi ja kroonik hakkas keskenduma konkreetsetele seikadele, siis oli enam kui nauditav lugemine, sest Martin oskab.


Viited