KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



28.2.13

Igakuine annus kiiritust

Veebruar on küll lühike kuu, aga pisut rohkem kui pisut ulmet kulub ikka ära...


Tahtsingi öelda, et uus «Reaktor» on ilmunud ja ka seda, et seekord kirjutasin ma seal ajakirjast, mida kunagi tunti nimega «Astounding ...» ja mida praegu teatakse nimega «Analog».


Viited

18.2.13

Kristjan Sander «Punksi metamorfoos»

Teate, mõnikord olen ma suisa hämmingus, et kuivõrd pinnapealsed on lugejad.


Sisu
On miski tegelane, kes otsib vanu nõidumise ja maagia teemalisi ürikuid ning tundub, et antud tegelase huvi pole pelgalt akadeemiline...


Seosed
Kui tulla tagasi alguses öeldud pinnapealsuse juurde, siis mind suisa lummab, et BAASis olevast kuuest arvustusest, sai vaid ühe autor aru, et jutu «Punksi metamorfoos» üks tegelasi oli Indrek Hargla loodud pan Grpowski. Olgu, võib-olla sai üks arvustaja veel aru? Või peeti seda infot puändiks, mida ei ei tohi välja lobiseda? Olgu, mõned wõrguajakirja «Algernon» lugejad märkasid kah.


Hinnang
Suurepärane jutt ja kogumikus «Õhtu rannal» ka esimene tekst, millele kõhkluseta viie panen. Kristjan Sander on siin saanud hakkama nii mõnegi asjaga, mis paljudel kirjanikel saavutamata jäävadki. Ta kirjeldab juttu kurja silme läbi, ta praktiliselt ei kirjelda kurja kuritegusid ning ta kirjeldab nõnda, et kurjast on lõpus isegi kahju.


Suurepärane töö pooltoonide ja meeleoludega. Lisaks veel maailm kuulsa poolaka vastase silme läbi. Ja eriti hea on, et juttu saab nautida ka lugeja, kes pole sellest poolakast kunagi midagi kuulnud.


Viited

15.2.13

Kivirüüt ja Wolf ungarlaste ulmeajakirjas

Kirjanduse teed on imelikud, ehk ma avastasin, et ungarlaste ulmeajakirjas «Galaktika» ilmus eelmisel aastal kolm eesti ulmejuttu.


Aprillinumbris ilmusid Kersti Kivirüüdi «A tizenharmadik kenderáztató» (Kolmeteistkümnes linaleoauk; 2011) ja Craig Wolfi «Követ, mint az árnyék» (Jälitaja; 1999) ning juuninumbris taas Kersti Kivirüüt ja tema jutt «Szent Iván-éj a Rablóhegyen» (Jaaniöö Röövlimäel; 2010). Kõik tekstid on tõlkinud Nóra Rácz.


Miks just Kersti Kivirüüt ja Craig Wolf? Eelmisel aastal ilmus Nóra Ráczi tõlgituna ungari keeles Kersti Kivirüüdi romaan «Okkultisták klubja» (Okultismiklubi; 2009). Raamatu avaldas kirjastus Metropolis Media, mis annab välja ka ulmeajakirja «Galaktika» ning kultuurmaailmale kohaselt toetasid nad romaani ilmumist paari jutuga ajakirjas. Kersti Kivirüüdi romaani promoti Ungaris ikka üsna korralikult, tõestuseks ksavõi raamatufestivali video, kus kirjastuse toimetaja Attila Németh seda tutvustab... ja veel millises seltskonnas.



Craig Wolfi jutu ilmumine oli ilmselt boonuseks ja laiema pildi andmiseks, kuigi mind omajagu hämmastab, et kuskohast nad selle jutu leidsid ja kuidas nad veel autoriga suutsid kontakti leida. Olen ka poole kõrvaga kuulnud, et ajakirjal «Galaktika» on varsti taas plaanis eesti ulmejuttu avaldada, sest ühe teise eesti autori romaan on madjaritemaal Metropolis Media vahendusel ilmumas.


Viited

9.2.13

Alexander Huiskes «Trommeln in der Tiefe...»

Raamatus on autori nimeks märgitud küll Alexander A. Huiskes, aga see näikse olevat mingi ühekordne juhtum... mehe arvukate romaanide kaantel seda initsiaali eesnime ja perenime vahel pole.


Sisu
Jutt, mille pealkiri maakeeles oleks «Trummid sügavikus...», on lahendatud kui ajakirjaniku intervjuu rockstaariga. Staariks on mingi balrog, kes pajatab oma loo...


Seosed
Tekst ilmus esmatrükis Stefan Baueri koostatud antoloogias «Das Vermächtnis des Rings: Neue fantastische Geschichten J. R. R. Tolkien zu Ehren» (2001) ning eks see anna vihje, et millest see tekst tegelikult on...


Hinnang
Minu kui lugeja probleem on selles, et ma pole sedavõrd kursis J. R. R. Tolkieni loominguga, et ma suudaksin nautida kõiki neid vihjeid, mida see jutt pakub või ei paku. Jah, kõik neli raamatut on mul loetud, aga ega ma detaile eriti ei mäleta.

Tunnistan, et ma ei suutnud heldida ka jutukese keelekasutusest – selline omapoisilik laheda semu släng oli üsna tüütu lugeda. Alguses arvasin, et ehk on vene tõlkija enesele liigseid vabadusi lubanud, aga saksakeelne originaal oli niisama tüütu.


Hinne kaks tuleb keelekasutuse ja sisukuse eest. See, kas autor pilastas J. R. R. Tolkieni mälestust või ei pilastanud, see ei läinud mulle korda ja see ei mõjutanud ka hinnet. Jutt on lihtsalt nõrk ja tüütu!


Viited

8.2.13

Kristjan Sander «Rulett»

Kui ilmus antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» (2005), siis kõige suuremat hämmingut tekitas minus see, et kõrvuti vanade ja mitte nii vanade õuduslugudega olid antoloogias tekstid, mis olid kirjutatud just selle antoloogia tarbeks... või polnud need lihtselt varem ilmunud.

Laias laastus jagunevad antoloogiad kaheks: originaallugude kogumikud ja sellised, mis koondavad juba varem ilmunud tekste. «Õudne Eesti» oli hübriidantoloogia, mis pole ju midagi uut, kuid küsimusi tekitas, et miks just neilt autoritelt telliti uued lood. Iseäranis kerkis see küsimus muidugi Kristjan Sanderi puhul, kes polnud varasemalt erilise õuduslembusega silma paistnud. Jah, õõvatekste oli ilmunud, aga kui ütled «Õudne Eesti», siis Kristjan Sander pole küll see autor, kes esimese paarikümne nime seas meelde tuleks.


Sisu
Jutu peategelasel on surmatõbi ning kauaks tal enam päevi pole. Kus häda kõige suurem, seal... noh, et soovitatakse kohta, kust saaks abi...


Seosed
Nagu öeldud, ilmus jutt esmakordselt antoloogias «Õudne Eesti» ning eks esmatrüki koht annab ka aimu, et midagi müstilist peab juhtuma ja kröömike õõva oleks ka teretulnud.


Hinnang
On müstikat ja on õõva, aga vaat põnevust ei ole. Ei ole ka midagi eriti originaalset: jutu idee on ilmselt sadu kordi läbi mängitud ja kindlasti on ka Kristjan Sander mõnda sedalaadi teksti lugenud, suure lugemusega nagu ta on.

Ei, ma pole taoline turakas, kes nõuab igalt jutult uut ideed. Kuid mingi uus jõnks võiks ju olla, mis annaks õigustuse, et miks oli vaja taaskord esitada taolist küllaltki kulunud skeemi!? Kuna mingit jõnksu või uut tõlgendust polnud, siis tulebki hindeks neli – tehniliselt veatu, kuid ettearvatav ja seeläbi pisut tüütu lugeda.

Väga ehedad on Tartu Supilinna kirjeldused ning mulle tundus lugedes korduvalt, et see osa läks ka autorile kõige enam korda. Jah, Supilinna kirjeldus võib olla ka see, mille pärast seda juttu kunagi aastate pärast meelde tuletakse. Aga kas ulmejutu jaoks sellest pisut väheks ei jää?


Viited

5.2.13

Naljakad tunnimehed

Taaskord pean blogima raamatust, mida ma lugenud pole ja ilmselt ka ei loe...


Lihtsalt, et kui täna mulle see kaanepilt ette juhtus, siis esimese asjana turtsatasin naerma. Äh, mis ma seletan: klõpsake pilt suuremaks ja veenduge ise!


Viited

3.2.13

Oless Berdnik «Серце Всесвіту»

Paar päeva tagasi oli sotsiaalvõrgus nimega Facebook juttu laulust, kus Marsil õunapuud õitsevad ning ma viisin muuhulgas korra jutu ka filmile, mille tarbeks see laul tehti.

Ajendatuna just sellest vestlusest lugesin ma eile öösel läbi ukraina ulmekirjaniku Oless Berdniku lühiromaani «Серце Всесвіту».


Sisu
Teos algab vägagi maiselt – noored on Musta mere ääres ja üks noormees püüab tütarlapsele innukalt tõestada, milleks ta kõik võimeline on, et pälvida neiu armastust. Pikalt see vestlus ei kesta, sest mingil hetkel näevad kõik taevas mingit tulekera, mil suitsusaba järel ning tekib isegi mõõdukas paanika...


Õnneks langeb tulekera merre ning rahvas rannas rahuneb, mitte aga armunud noormehe ihade objektiks olev tütarlaps, kes toob kohe akvalangi ja käsutab noormehe paati otsima. Leiab noormees siis paadi ja sõuab paadiga sündmuskohale ning tütarlaps sukeldub. Selgub, et tegu on Nõukogude Liidu kosmosesondiga Saturn-1, mis mitu head aastat tagasi rõngaga planeedi kandis kadunuks jäi...

Siis selgub, et maalaste kosmosesondile on külge haagitud ka mingi mittemaine mehhanism. Nõukogude teadlased uurivad sondi ja maavälist mehhanismi ning teevad kindlaks, et tegu on aparaadiga, mis edastab võõrtsivilisatsiooni appikutset... et tulnukate laev on Saturni ühel kaaslasel avarii teinud.

Maalased (loe: nõukogude inimesed) muidugi pikalt ei mõtle: lend Marsile oli niikuinii kohe-kohe toimumas. Kosmoselaev ehitatakse pisut ringi ja seesama laev lendab hoopis Saturni suunas minema, päästmaks meie mõistusega vendasid ja õdesid.


Seosed
Lühiromaan «Universumi süda» ilmus esmakordselt ajakirja «Україна» 1961. aasta detsembrinumbrites ja 1962. aasta jaanuari ja veebruarinumbrites... tegu oli kaks korda kuus ilmuva üldhuviajakirjaga ning lühiromaan ilmus läbi viie numbri. Siis ilmus see tekst kahest lühiromaanist koosnevas autorikogus «Серце Всесвіту», kust minagi seda lugesin ning kust pärinevad ka siinses postituses olevad Jossip Jutsevitši mustvalged illustratsioonid. Selsamal 1962. aastal ilmus tekst ka järjejutuna ajalehes «Молода гвардія» ning 1964. aastal vene keeles autorikogus «Сердце Вселенной», mis erinevalt samanimelisest ukrainakeelsest kogumikust sisaldas kolmanda tekstina veel ühe jutustuse.

Teatmeteosed väidavad, et vene tõlge on autoriseeritud... teisisõnu, et autor on teksti tõlke tarbeks muutnud. Libistasin silmad sellest vene tõlkest üle, aga olulisi muutusi küll silma ei hakanud. Kui vaid see, et tõlge oli lihtsalt nõrguke. Põgusalt vaatasin ka 2004. aastal ilmunud kogutud teoste köidet «Серце Всесвіту» ning ka seal ei märganud ma erilisi tekstierinevusi.

Lühiromaani «Серце Всесвіту» ainetel tehti ulmefilm «Мечте навстречу» (1963). Ja just selle filmi tarbeks valmiski laul Marsil õitsevatest õunapuudest. Oless Berdnik oli filmi käsikirja üks autoritest ja ta tütre Miroslava väitel ka filmi originaallaulude tekstide autor, kuigi filmi tiitrites on hoopis ühe teise mehe nimi.


Hinnang
Lühiromaan «Серце Всесвіту» on väga keeruline tekst hindamiseks. Selles tekstis on kõike justkui ülearu. On üsna pulplikku kosmoseiklust, on pisut pateetilist Suure Isamaasõja meenutamist, on üsna kohatuid olmelisi kirjeldusi, on kosmistlikke loenguid, on naeruväärsena mõjuvaid kolhoosikorra ja nõukogude teadlaste kirjeldusi jne. Ja siiski on sellel tekstil mingi võlu! On tunda, et autor on mõelnud ja on tahtnud teha midagi, mis oleks realistlik ja fantastiline ning ka pisut teistmoodi. Fantaasiat mehel on, aga tulemus on kuidagi rabe, hüplik ja mõjub kui peotäis katkendeid suuremast romaanist.


Lugedes tabasin mitu korda end mõttelt, et mingi 300–500-leheküljelise romaanina oleks see kõik ehk märksa loetavam olnud. Tänapäeval oleks autor alustanud juba lennust Saturnile ja siis meenutustena andnud kõik eelneva, kuid sel ajal oli kombeks, et kõik peab õiges järjekorras juhtuma ning juhtuski õiges järjekorras ja aegamööda. Ka häiris, et kirjeldustele eelistas Oless Berdnik pigem ühe tegelase loenguid teisele.


Ma olen Oless Berdniku teoseid väga vähe lugenud ning kuigi meest on püütud näidata kui ukraina ulmekirjanduse messiast ja suurkannatajat, siis seniloetu pole seda arvamust mitte kuidagi toetanud. Oletasin, et järsku on viga vene tõlgetes, mis peaaegu alati on kas lühendatud või autoriseeritud, kuid nüüd meest esmakordselt originaalis lugedes ma küll olulist vahet ei täheldanud. Just teksti hüplikus ja rabedus tekitas tahtmise võrrelda, et kas hilisemad tõlked ja väljaanded on paremad? Ei olnud.


Viited