KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



31.12.12

Kristjan Sander «Õhtu rannal»

Mu õde rääkis mulle kunagi, mingist ägedast loetud jutust ja Ulmekirjanduse BAASi abil tuvastasin ma, et see pidi seesama jutt olema...


Sisu
Loo sisu on intrigeeriv ja samas lihtne: mingid tegelased on paaneelmaja katusel lõksus, sest on toimunud mingi katastroof ja veetase on kõvasti tõusnud. Sügav vesi loksub ka ümber sellesama paneelmaja.

Autor annab küll mõista, et kusagil mägedes võibolla läheb elu vanamoodi edasi, aga mitte lauskmaal ja rannikualadel. Mis juhtus, see saab jutu kulgedes küll pisitasa selgemaks, aga täit tõde me teada ei saa, sest seda ei tea ka jutu tegelased. Lugeja saab aga meeleoluka pildi tegelaste ellujäämispüüdlustest ja sellega seonduvatest mitte eriti humaansetest seikadest.


Seosed
Kuna mul tükk aega almanahhi «Täheaeg» seda köidet polnud, siis sain ma juttu lugeda alles nüüd, kui see ilmus Kristjan Sanderi autorikogus.


Hinnang
Nagu juba mainitud, on tekst meeleolukas... ka on seda lugedes tunda, et autor on küps kirjanik, kes valdab sõna ja süžeekerimisoskust enam kui vabalt. Kuni jutu lõpuni olin ma veendunud, et siit tuleb maksimumhinne, aga tuleb hoopis väga nõrk neli, sest lõpp on pettumus. Õigem oleks vast öelda, et lõpu puudumine valmistab suure pettumuse. Jah, mõistusega saan ma aru, et ka nii võib, aga emotsionaalselt pole ma pakutuga rahul, sest autor läks taaskord kergema vastupanu teed. Ja seda ütlen mina, kes ma üldiselt olen napimate kirjanduslike vormide austaja...


Viited

30.12.12

Maria Galina «Сержант Ее Величества»

Vaatasin taaskord selle uue Holmesi-sarja kordusi ning millegipärast sattus näppu Maria Galina jutt Tema Majesteedi seersandist.


Sisu
Teksti sisu keerleb Arthur Conan Doyle isiku ümber. Tuntud kirjanik, sõjaväearst ja spiritist ning jutu põhiline raskus on just sel viimatimainitud tegevusel. Jutt koosneb dateeritud lõikudest, mis haaravad ajavahemiku 24. aprill 1900 – 10. november 1918, ehk siis Buuri sõjast kuni esimese ilmasõja lõpuni.

Lugu esitatakse kuues pildis, mille kaudu avatakse Arthur Conan Doyle spiritistliku tegevuse pöördepunkte: spiritismihuvilisest sõjaväearstist meheni, kes toob maailmale rahu. Sest surma ju pole!


Seosed
«Сержант Ее Величества» ilmus esmakordselt müstilise ulme antoloogias «Новые легенды - 2» (2005) ning hiljem on see leidnud taastrükkimist autorikogudes «Берег ночью» (2007) ja «Красные волки, красные гуси» (2010).

Jutu peategelane on Arthur Conan Doyle, kuid tegelaste hulgas on ka Rudyard Kipling... tõsi, vaid eesnimega. Osa tegevust toimub neis paigus, kus Sherlock Holmes ajas taga ühte kuulsat musta koera ning eks seoseid ole teisigi.


Hinnang
Tunnistan ausalt, et ma pole väga põhjalikult uurinud, et kas Arthur Conan Doyle oli spiritismist huvitatud ka varem, või sai see huvi algtõuke poja, venna ja kahe nõo surmast esimeses ilmasõjas. Mul on siiski jäänud mulje, et päris tühja koha peale see huvi ei tekkinud.

Tunnistan ka, et ma ei ole üldse spiritismi või muu taolise mumbo-jumbo austaja, aga kirjanduses ei eksisteeri minu jaoks tabuteemasid või -ideid... kui autor tahab ja suudab, siis andku minna!

Jutt on pisut hüplik ja pisut ka sogane, vähemasti minu jaoks, aga eks teema ole ka vastav. Samas, Maria Galina kirjanduslik võimekus ja töö valitud materjaliga on tekitanud olukorra, et see jutt kerib juba kolmandat päeva mu peas ringiratast. Ehk on sellest arvustusest abi ning ma saan lahti teatavast painavast meeleolust?


Viited

10.12.12

Kristjan Sander «Kolmevalitsus»

Käesolev tekst peaks andma märku, et ma olen alustanud Kristjan Sanderi jutukogu «Õhtu rannal» lugemise ja arvustamisega.


Sisu
On maailm, kus inimkonna üldiseks hüvanguks on igast isikust kolm saanud... et kuidagi optimaalsem ja jätkusuutlikum...


Seosed
Pealkiri «Kolmevalitsus» annab üsna hästi edasi jutu mõtet, kuid miskipärast kahtlustan ma selles ka teatavat torget nende n-ö toredate inimeste suunal, kes ikka ja mõnuga seletavad, kuidas nende kõige kohutavam lugemiselamus oli miski hiinlase romaan «Kolmevalitsus».


Hinnang
Jutt on hea ja mulle meeldis... kohe päris lõpuni meeldis, aga lõpus endas ma pisut pettusin. Autor mõtles välja intrigeeriva (ja üsna originaalse) maailma, käivitas ka sündmused ja siis üsna kohe ka lõpetas. Lõpp ei ole ju otseselt halb, aga eelnevat arvesse võttes mannetu. Otsekui ei oleks osanud autor enam midagi edasi teha ja siis sõlmis kiirelt ja üsna banaalselt otsad kokku. Sellest siis neli.


Viited