KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.7.12

Kümnes tuumahiid

Tubli tuumahiid ehk ulmeajakiri «Reaktor» jõudis täna oma kümnenda numbrini.


Ei hakka suuri sõnu tegema ja pidulikke kõnesid pidama – ajakirja jaoks on kõige parem õnnesoov, kui ta levib ja kui seda loetakse.

Võimast levikut ja rohkelt lugemisväärset materjali!


Viited

23.7.12

Jaagup Mahkra «Väike täpp horisondil»

Kolme mehe kogus on järg jõudnud järgmise autorini, ehk siis Jaagup Mahkra ainsa tekstini selles raamatus...


Sisu
Jutu tegevus toimub Eesti ja Vene piiril, kus meie snaiper kõmmutab üle jõe hiilivaid punaste androide.


Seosed
«Väike täpp horisondil» näitab olukorda Maal, kus tähelaevad on lahkunud ning allesjäänud peavad elama orbiidil tiirleva Ippoliti valvsa ja karmi pilgu all.


Hinnang
Tõttöelda, kartsin hullemat... lugesin kogemata teiste arvustusi ja sealt jäi mulje, et otsekui oleks tegu miski nõrga jutujubinaga. Ei olnud nõrk, pigem suisa hea jutt. Isegi muhe puänt oli! Viriseda ju võiks, aga enne raamatu lõpetamist oleks see vist tänamatu tegevus, sest ilmselgelt tuleb neid jutte vaadelda üheskoos ja kogumiku kontekstis.


Viited

22.7.12

2011. aasta parim ulmeraamatu kaas

Eesti Ulmeühing otsustas koos Stalkeri-hääletusega läbi viia ka küsitluse parima eestikeelse ulmeraamatu kaane asjus. Igaüks, kes osales Stalkeri hääletusel, võis kirja panna tema arvates parima 2011. aastal eesti keeles ilmunud ulmeraamatu kaane. Hinnata võis ainult kaanepilti, aga võis hinnata ka üldmuljet tervikuna.

Võiks öelda, et küsitlus erilist vastukaja ei saavutanud, aga võimalik, et me reklaamisime seda ka vähe... igatahes väitsid mitu inimest, et nad ei teadnudki sellest. Napid tulemused leiab ULME.EE lehelt (viide allpool).

Ise ma küsitluses ei osalenud, aga kuna see teema on juba mitu päeva kirgi kütnud, siis ma leidsin, et arukam oleks oma valik siia panna, et siis on mul lihtsam seletamise asemel lingiga vehkida.

Kaks n-ö enam äramärkimist leidnud kaanepilti Pierre Péveli «Kardinali Mõõgad» (Varrak) ja Maniakkide Tänava «Euromant» (Fantaasia) minus suuri ja sügavaid tundeid ei tekitanud.

Ma pole Péveli romaani veel lugenud, aga see, mida ma teose kohta tean, ei lähe just kokku selle kaanepildiga. Samas, pilt on kena! Kuid need praktiliselt nähtamatud kuldsed kirjad!? Ma võin olla puudega, aga ma tahaks siiski teada, et mis raamat see on ja kes on autor.

Maniakkide Tänava jutukogule on etteheited praktiliselt samad. Pilt on hea, aga kirjad on taas peaaegu loetamatud... vabandust, raamatu pealkiri on siiski loetav, kuigi seda lahendust just heaks ei nimetaks.

Ma panen muideks teadlikult selle postituse juurde kaanepildid üsna pisikestena, et näidata, kuivõrd hämar puder kodumaise ulmeraamatu kaanel valitseb...

Allpool siis kolm minu arvates parimat eestikeelse ulmeraamatu kaant möödunud aastast...

Minuarust kõige parem eestikeelse ulmeraamatu kaas oli Guy Gavriel Kay «Tigana» (Varrak). Jah, kui norida, siis tõstatub taas küsimus, et miks maakeelne ulmekas on sinise kaanega... ei meeldi mulle ka pealkirja poolitamine, aga siin ma suisa lepin sellega. Suurimaks miinus on pigem, et kaanepilt viitab antiigile ning ega väheminformeeritud lugeja ei saagi aru, et tegu on fantasyromaaniga.

Siiski tuleb nõustuda ühe ulmefänni öelduga: «Toomas Niklus on parim raamatukujundaja Eestis!»

China Miéville «Linn ja linn» (Varrak) saaks minult siis n-ö teise koha. Kujundanud Jüri Jegorov. Eks ta pisut sinna fotokaane nurka läheb ning fotokaasi ma jälestan... kuid tulemus loeb ja tulemus mulle meeldib. Eks raamatu puhul olegi oluline, et kutsuks kätte võtma, oleks meeldiv käes hoida ning lugemisjärgselt kah tõrget ei tekitaks.

Olen kunagi ammu isegi ühele kunstnikule seletanud, et suurt kunsti võid sa teha ateljees ja kunstisaalis, raamatukaas peab aitama raamatut müüa. Või siis vähemasti ei tohiks võimalikku ostjat/lugejat peletada...

Kolmanda koha annaks ma H. P. Lovecrafti romaani «Hullumeelsuse mägedes» (Fantaasia) kaanele.

Ma ei ütle, et kõik «Orpheuse Raamatukogu» vihikud oleks ühtemoodi head. Mihkel Laari üldkujundus pole just 100% mu lemmik ning ka kaanepildid on teinekord pannud õlgu kehitama. Kui sarja esimene köide pani laksu ära küll: seekord sobis nii üldkujundus, kui ka Aleksander Rostovi kaanepilt.

Jah, paar-kolm head kaanepilti leiaks ma veel... ning siis ongi kõik!? Masendav, eksole!? Ma ei saa öelda, et kaaned poleks profilt tehtud, aga kui kõik muu on isegi enam-vähem korras, siis kindlasti osatakse kaanele panna mõni loetamatu font, teha see imepisikeseks, või panna vale värviga ebasobivale taustale. Esineb ka abituid joonistusi ning mõttetuid fotosid odavatest pildipankadest. Eestikeelse (ulme)raamatu kaane(pildi) puhul pole isegi mõtet arutleda, et kas see on moodne ja ajaga kaasaskäiv – pigem võib arutleda teemal, et kas õnnestus, või siis mitte.


Viited

21.7.12

Maniakkide Tänav «Robonaut»

Jätkan taas nn kolme mehe kogu arvustamist... sedapuhku siis lühijutt «Robonaut».


Sisu
Estronaut Jaak on oma tegemistega Kuule jõudnud ning oma eelnevate tegemiste tõttu pole ta seal just eriline rahva lemmik.

Ühel kenal päeval läheb Jaagul oma järjekordse paarimehega sõneluseks ning tüli tulemusena tuleb Jaagul üksinda tööle minna ning loomulikult just sel päeval juhtubki...


Seosed
Jutu peategelane Jaak on seesama mees, kes oli ka jutus «Lahkumiskink»... tõsi, vahepeal on vähemasti paarkümmend aastat mööda läinud... «Robonaut» mõjub ajuti kui jutu «Lahkumiskink» seletus...


Hinnang
See lugu avab üsna palju raamatu «Saladuslik tsaar» maailma, lugu on ka meeleolukas ja isegi põnev. Samas on selles loos kompositsioonialaseid eksimusi ning ütleme ausalt, et tegu on ju mõneti mõttetu tekstiga. Samas, see SF gore oli ju mõnus! Nõrk neli tuleb siiski ära, aga see on tõesti nõrk neli...


Viited

19.7.12

Stalker 2012

Et mitte siin blogis üheülbaliseks minna, teen ma kolme mehe ühiskogu juttude arvustamisele vahe sisse ja vahendanud ühe mitte enam kõige värskema uudise.

14. juuli õhtupoolikul kuulutati Estcon 2012 raames välja selleaastased Eesti ulmeauhinna Stalker võitjad.

Parim tõlkeromaan
George R. R. Martin
Mõõkade maru
A Storm of Swords
2000
kirjastus Varrak
tõlkis Mario Kivistik

Parim antoloogia või kogumik
Indrek Hargla
Suudlevad vampiirid
kirjastus Fantaasia

Parim tõlkejutt
Paolo Bacigalupi
Liiva ja räbu rahvas
The People of Sand and Slag
2004
antoloogias «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes»
kirjastus Fantaasia
tõlkis Eva Luts

Parim eesti autori romaan
Indrek Hargla
Suudlevad vampiirid
autorikogus «Suudlevad vampiirid»
kirjastus Fantaasia

Parim eesti autori lühiromaan või jutustus
Indrek Hargla
Jõgeva elavad surnud
autorikogus «Suudlevad vampiirid»
kirjastus Fantaasia

Parim eesti autori lühijutt
Maniakkide Tänav
Euromant
autorikogus «Euromant»
kirjastus Fantaasia

Indrek Hargla on nüüd kokku võitnud 17 Stalkerit, George R. R. Martinile oli seekordne võit aga kolmas – nemad ongi selle ulmeauhinnaga enimpärjatud autorid Eestist ja mujalt. Paolo Bacigalupile oli see teine võit ja Maniakkide Tänavale esmakordne.

Viisakas inimene lõpetab sellega, millega alustas. Nii minagi ja vahendan ühe kirjaniku pisut sapise ütluse, et järgmine aasta tuleb postituse alguses mainitud kolmele mehele teha omad auhinnakategooriad ning igaühele eraldi.


Viited

17.7.12

Maniakkide Tänav «Lahkumiskink»

Kunagi ammu ilkusin ma ulmelistis, et kodumaine lähituleviku kosmoseulme oleks ilmselt miski «Jüri ja Mari kosmoses» laadi jura.

Tundub, et asjata ilkusin...


Sisu
Jutu peategelaseks on estronaut Jaak, kes koos Madis-Jacques-Keviniga istub kosmosejaamas ja tegeleb kõikvõimaliku kosmoseprahi hävitamisega.


Seosed
Ippoliti sarjas on see esimene tekst estronaut Jaagust ning vähemasti üks tekst on sellest mehest veel. Samuti kirjeldatakse selles jutus pisut Ippoliti ja seda, kuidas Ippolit alustas.


Hinnang
Lugu on pisut hüplik ning ilmselt saab raamatu lõpuni lugenuna sellest parema elamuse. Küll tahaks aga ära märkida mõnusa keelekasutuse ja lahedad viited, mis pisut teistsuguses taustsüsteemis...


Viited

16.7.12

Maniakkide Tänav «Ja rongid peatusid»

Mõneti on tore, et mu kallil kaasal on sünnipäev Estconiga ühel ajal. See tekitab alati enne üritust küünilisevõitu ennustusvõistluse, et kes ja millise raamatu kingib. Taiplik lugeja ilmselt aimab, et kolme mehe ühiskogu «Saladuslik tsaar» oli üks selleaastase Estconi kingitusi...


Sisu
Jutu «Ja rongid peatusid» pikkuseks on kaks lehekülge ja see tekst annab eeldatavasti pigem avatakti järgnevatele juttudele.


Seosed
Kogumik «Saladuslik tsaar» kirjeldab orbitaalkaitsekompleksi Ippolit poolt valvatavat maailma ning avatekst annab aimu, et hästi sel maailmal ei tohiks minna.


Hinnang
Sedavõrd lühikeste tekstide puhul määrab hinde reeglina see, et kas kolksatas või mitte. Minul kolksatas ja viis tuleb ludinal.


Viited

3.7.12

Kirill Benediktov «Орихалк»

Esimest korda hakkasin ma seda lühiromaani ilmselt lugema 2004. aastal, siis kui ilmus Kirill Benediktovi esimene kogumik «Штормовое предупреждение» ja siis kui ma selle operatiivselt kohe ilmumisjärgselt ka ostsin...

Hakkasin lugema... ja takerdusin üsna esimestel lehekülgedel. (Lugesin küll selle raamatu tagaotsast mõned lühemad jutud, aga täna ei kirjuta ma neist.) Peaaegu romaani mõõtu lühiromaani «Орихалк» võtsin ma uuesti ette alles käesoleva aasta algul ja siis lugesin selle ka paari õhtuga läbi.


Sisu
Pealkirjas mainitud orihalk on mingi haruldane, ülihinnaline ja ebamaine metall, mille järele saadetaks ühele kummalisele saarele üks üsna veider ekspeditsioon.

Laev asub teele Atlantisest ning ürituse juhiks on määratud õukonnas ebasoosingusse langenud noor, aga igal alal osav aadlimees. Merekarud on küll karmid tegijad, aga sinivereline nolk paneb nemadki kiirelt paika.

Reisisihiks on mõistatuslik saar, mida ümbritseb kõrge purskaevutaoline veesein ning lugedes tundub, et ebasoosingus aadlik saadeti lihtsalt jalust ära, et las läheb ja saab otsa... ning kui tal tõesti õnnestub saarele pääseda ja orihalki tuua, et siis...

Loomulikult jõuab aadlivõsu saarele ja leiab ka kohe rannalt ühe naise ja...


Seosed
Lühiromaan ilmus esmakordselt 2003. aastal Vassili Melniku koostatud antoloogias «Фэнтези-2003». See Svjatoslav Loginovi mõttest ellukutsutud antoloogia oli esimene omataoliste seas ning eelmise aasta lõpus ilmus seda juba kümnes köide.


Hinnang
«Орихалк» oli sariantoloogia esimese köite esimene tekst ja ka autorikogus oli see esimene – selline asetus otsekui eeldaks midagi... vähemasti mina oma mõistusega eeldan, et esimene tekst peaks kiirelt käima minema ja olema mõnuga loetav, sest kui ma lugedes juba esimesega takerdun, siis tõenäoliselt jääbki see raamat lugemata. Tundub, et niimoodi mõtlen siiski vaid mina, või ei võimaldanud minu peakuju sellest tekstist köitvust leida...

Lühiromaani algus oli kohe iseäranis puine ja stamplik. Noh, et on miski laev, on mingid karmid tüübid, on mingi ränk retk jne. Kui tagasiulatuvalt Atlantise ja aadlinooruki ebasoosingusse langemise kohta vihjeid anti, siis hakkas juba minema... ka esimesed päevad saarel olid üsna head – oli mõistatust, saladust ja pinget. Kahjuks läks autor seikluste kirjeldamisega hoogu ja ühtlasi läks ta hoogu ka jaburuste kuhjamisega teksti ning tekst mattus totrusesse.

Pilt pärineb autorikogu «Штормовое предупреждение» tagakaanelt ning
siin on kunstnik Anatoli Dubovik püüdnud kujutada seda võimsat ja müstilist veeseina.

Tuleb tunnistada, et Kirill Benediktovil jutt jookseb ja fantaasia möllab, aga tervikuna kippus see lühiromaan siiski lahjaks jääma. Samuti tuleb tunnistada, et autorit huvitasid kirjutajana hoopis teised asjad, kui mind lugejana ning seetõttu jooksis see teos minust mõneti ka mööda. Veesein mulle meeldis ning cthulhoidne koobastik ja sealsed asukad samuti, aga toimuv ja eriti selle juhuslikkus ja liigne lihtsus ajasid ajuti mind suisa närvi.


Viited