KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



31.3.11

Kuues Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival

Kuues HÕFF leiab aset 29. aprillist – 1. maini, kolme päeva vältel linastub festivalil kokku orienteeruvalt 19 täispikka linateost värsketest kassahittidest kinoajaloo kullafondi kuuluvate rämpsfilmideni välja.


Peale kolmeaastast vaheaega toimub Eesti ainukene õudus- fantaasia- ja trashfilmi žanrile pühendatud filmifestival taas Haapsalu Kultuurikeskuse vastselt renoveeritud ja kaasaegse kinotehnikaga varustatud 400-kohalises peasaalis. Lisaks annavad festivalile värvi teemakohased peod ja eriüritused, volbriöö pidustused, ning Haapsallu kohale sõitnud põnevad väliskülalised.


Viited

30.3.11

Alastair Reynolds «Pandora's Box»

Jutt «Pandora's Box» on tekst, mille puhul jutuga kaasas käiv kõmu kipub ilmselgelt varjutama teksti ennast.

Teadupoolest ilmus jutt esmatrükis Soome ulmeajakirja «Tähtivaeltaja» 2009. aasta teises numbris ning Alastair Reynolds peab ajakirja toimetaja Toni Jerrmani tehtud soome tõlget «Pandoran lipas» kanooniliseks ning võimalikud järgnevad tõlked tuleb teha just soome keelest.


Sisu
Jutu peategelaseks on ajakirjanik Magee, kes peab Saturni kuul Titaanil kokku saama oma allikaga, kel ilmselt on ajakirjanikule miskit paljastavat infot jagada. Kohtumine saab ka teoks, aga suurkorporatsiooni siseringi tegemisi puudutavate paljastuste asemel saab ajakirjanik hoopis märksa suurema loo. Võõras artefakt, mis juba on mõjutanud inimkonna elu ja mõjutab lähitulevikus seda veelgi kardinaalsemalt.


Seosed
Kõige õigem oleks mul siinkohal tsiteerida Alastair Reynoldsit ennast:
I've always been fascinated by the texture of translated prose, especially that cool, icy detachment that seems to hover around prose that's been translated from a genuinely foreign language such as Japanese. I used to fantasize about paying someone to translate my stuff into Chinese or Russian, then paying someone else to translate it back again, just so that I could obtain some objective detachment on my prose, in the hope that it would turn out to read like the work of Lem or some other brilliant foreign-language SF writer. I also used to wonder if it was possible to be hypnotized into forgetting your own work, so that you could read it afresh. (I don't need to do that now – I get the same affect just by being 43 and reading stuff I wrote 10 or 20 years ago).



Anyway, a long time ago – 2004 at the latest – after several pints too many in a Helsinki bar, Toni and I came up with the idea of translating a story of mine into his native language, and then destroying all copies of the original english-language version – including mine. /.../ So I'll have a story that exists in Finnish, and Finnish only, and if I want to read it again, I'll need to pay someone to translate it back into English. Of course the fact that it's Finnish, not exactly a language everyone can dip into with the greatest of ease, only adds to the fun.

Nagu ülalolevast videost näha, tegigi Reynolds oma idee teoks ning hävitas jutu «Pandora's Box» kõik inglisekeelsed koopiad.


Hinnang
Ma juba kirjutasin, et juttu ümbritsev jauramine (mida ma samas ka ise siin taastoodan) kipub matma juttu ennast, sest olgem ausad, tegu pole ju mingi absoluutse tipplooga ja seda isegi mitte kirjaniku enda skaalal. Ei, jutt on hea, aga tekstil on mitu puudust, mis nõrgast neljast enamat panna ei luba. Esiteks on jutu algus tüütu, pean silmas seda tehnoloogilist reisikirja, mille tõttu pidin ma jutu lugemist kaks korda alustama... teiseks järgneb reisikirjale tuimavõitu vestlus, mille käigus lugejale kõik oluline ette vuristatakse... ning jutu kolmandaks ja viimaseks osaks olev eetilis-moraalne kaeblemine on lihtsalt hale.

Väga palju päästis Veiko Belialsi hurmav tõlge, mis (vähemasti eesti lugeja jaoks) seda juttu ümbritsevat kõmutaaka veelgi suurendab, sest Veiko Belials, kes koolis õppis saksa keelt ja inglise keelt ei oska, sai nüüd täitsa ametlikult Alastair Reynoldsit tõlkida!


Viited

27.3.11

Juhani Püttsepp «Sõnumid varjudeta maalt»

Antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» (2011) eelreklaamis väideti, et jutt «Sõnumid varjudeta maalt» on laste- ja looduskirjaniku Juhani Püttseppa ulmedebüüdiks. Mulle oleks justkui meelde jäänud, et mehe paaris lasteloos esineb samuti üleloomulikke kreatuure, aga ma ei viitsinud kontrollima hakata ning see pole tegelikult ka oluline.


Sisu
Jutt on tegelikult paar-kolm kokkuköidetud meeleolupilti, mis lahkavad n-ö külastuse ja UFO-de teemat.


Seosed
Kui esimene ulmejutt, siis kuskohast need seosedki...


Hinnang
Ulmes võib ju Püttsepp debütant olla, aga raamatuid on mees avaldanud juba kümmekond aastat ning tundub, et kirjutamise on ta küll omandanud ja sõna valdamine probleemiks pole. Kompositsioon on samuti käpas, küsitavusi tekitab aga sisu, sest sellise jutu saab kirjutada vaid üsna ulmekauge inimene. Teate ju küll: UFO-d ja hele valgus ja kõik see muu!


Viited

Lasteromaan – 1908. aasta kaanon

Alustama peaks vast klassikaliselt – et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et Sash Uusjärv viitas eile Facebookis asjalikule artiklile «An introduction to pulp fiction in Europe before 1914». Üks teoseid, mida selles artiklis mainiti, oli prantslase Pierre Giffardi romaan «La guerre infernale», mis juhtumisi oli ka ainus seal mainitud teostest, mida mina lugenud olen.


Romaan «La guerre infernale» ilmus esmakordselt 1908. aastal ja ilmus 30-leheküljeliste vihikutena. Tuntud kunstnik ja kirjamees Albert Robida, kellest tuleks kunagi kindlasti eraldi kirjutada, tegi sellele romaanile üle viiesaja illustratsiooni ning arvan, et just need pildid on suuresti põhjuseks, miks sellest romaanist tänapäeval räägitakse...


Aga selle romaani ja nende illustratsioonide väärtus pole põhjus, miks ma käesoleva postituse tegin. Põhjuseks on tõsiasi, et mitmel pool wõrgus nimetatakse romaani «La guerre infernale» laste- või noorsooromaaniks.


Jah, Wikipedias on see «roman d'aventures pour la jeunesse» või «adventure novel for children» ning samasuguseid vanusemääratlusi olen ma kohanud mujalgi. Täitsa huvitav oleks lugeda, et mis teeb kellegi arvates sellest teosest lasteromaani..?


Jah, tänapäevane «young-adult fiction» on tegelikult ju lastekirjandus ning eks ühiskond titestub kah usinas tempos, aga siiski ei arva ma, et 1908. aastal olidki uljad piinamisstseenid ja BDSM-illustratsioonid lastekirjanduse lahutamatuks osaks. Wikipedia eksib ning ilmselt pole wikiartiklite autorid seda romaani lihtsalt lugenud. Huvitav, et kas wikipedistid ise lasksid antud lolluse ringlema, või korjasid nad selle lihtsalt heas usus üles..?


Viited

25.3.11

Tolkieni lugemise päev

25. märts on rahvusvaheline Tolkieni lugemise päev ning sestap toimub täna kell 19.00 Apollo Solarise raamatukaupluses ka vastav üritus.


Kui midagi segaseks jäi, siis lugege plakatilt juurde... või klõpsige allpoololeval viitel...

Viited

22.3.11

Maniakkide Tänav «Tolmunud soldatid»

Ootamatult ilmus meie majapidamisse raamat «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» (2011). Kuna nende kaante vahel on ka Eesti hetke ühe olulisema ulmeautori Maniakkide Tänava uus jutt, siis loomulikult alustasin ma lugemist sellest.


Sisu
Jutu tegevus toimub miskis Eestis asuvas laboris, mille olemasolust väga palju rääkida ei taheta... jutustajarollis on labori koristaja (ühtlasi ka päevane turvamees), kes ilmselgelt pole kõige säravama mõistuse kandja...


Seosed
Minuteada pole.


Hinnang
Jutu lugemine on nauding, sest Maniakkide Tänav on selle kirja pannud lõdva ja nõtke randmega. Miinuseks on aga sisu... ei, jutus toimub üht ja teist ning on ka lahedat ulmet... kuid kahjuks tekkisid juttu lõpetades küsimused, et kas see ongi kõik, et mis toimus ja et mida autor kõige sellega öelda tahtis. Võimalik, et postmodernsel ajastul on sellised küsimused kohatud, kuna ma vist aga olen vana ja vanamoodne, siis...


Viited

Туманность Андромеды (1967)

Peaksin alustama vast ülestunnistusest, et ma olen kogu oma teadliku elu tahtnud seda filmi näha. Nõuka-ajal oli ulmefilme vähe ning kuna romaan mulle üldiselt meeldis, siis huvi oli... kahjuks mäletan ma oma teadlikust elust vaid ühte korda, mil mul oleks olnud võimalus seda filmi näha... ja just sel päeval pidin ma sõitma teise Eesti otsa... ja videomakke siis veel polnud...


Hiljem muidugi huvi langes, sest lugesin selle filmi kohta põhiliselt vaid hävitavaid hinnaguid ning piirid läksid lahti ja maailm avardus. Kui ma lõpuks läinud aastal miskis venekeelses torrentifoorumis selle filmi DVD-le komistasin, siis suhtusin filmi juba rahulikult ja kui võtsin selle leidmist, kui asjade loomulikku käiku...


Sisu
Filmis on kaks n-ö samaaegset ja paralleelselt toimuvat süžeeliini: elu-olu tuleviku kommunistlikul Maal ja tähelaeva «Tantra» retk kaugkosmoses.


Elu tuleviku Maal on ühteviisi nii monumentaalne, kui ka abstraktne ning ega filmi vaataja sellest eriti sotti ei saa, sest meile näidatakse mingeid seosetuid lõike teadlastest/ametnikest ja miskeid pateetilisi kaadreid küpsusvandest igavese tule paistel.


Kosmoselend ja tähelaev «Tantra» on pisut konkreetsemad asjad, aga eks teatav sumbuursus valitseb ka selles osas... vähemasti on Raudtähe süsteemis toimuv üsna põnev...


Seosed
Ilmselt oleks see film minu jaoks veelgi segasemaks jäänud, kui mul poleks olnud korduvalt loetud filmi algallikas – Ivan Jefremovi romaan «Andromeeda udukogu» (Туманность Андромеды, 1957, ek 1962).


Tegelikult on selle filmi pealkiri «Туманность Андромеды: Часть 1. Пленники железной звезды», ehk siis meile teada olev film on kõigest esimene pool plaanitust. Ametlik põhjendus teise osa mittefilmimiseks oli, et Dar Veterit mänginud Sergei Stoljarov suri... kahtlustan, et põhjusi oli teisigi... nii rahalisi, kui ka kunstilisi...


Hinnang
Väga raske on hinnata poolikut filmi, aga kahtlustan, et veel teist samapalju taolist filmi oleks hinde poole madalamaks langetanud. Jah, film on ilmne ebaõnnestumine. Tegelikult on üsna keeruline ette kujutada, et kuidas sellest romaanist üldse vähegi vaadatavat filmi teha, sest tüüpilise utoopiana on romaan üks panoraamne piltide jada, et pigem reisiraamat kui romaan.


Kõige ausam hinnang oleks, et film on seosetu pildirida, illustreerimaks romaani. Madalaimast hindest päästab see, et see pildirida on ajuti üsna uljas ja ületab ilmselgelt omaaegse nõukogude kinokunsti taset. Tõttöelda, oleks täitsa huvitav vaadata, et kuidas saab sellest filmist aru inimene, kes romaani pole lugenud... iseküsimus, et kust selline inimene leida... ja kui leiakski, et miks ta peaks tahtma seda filmi vaadata..?


Viited

20.3.11

Paraulme

Käesoleva postituse põhjustas ühes eesti nädalalehes läinud nädala avaldatud kirjatükk. Kuigi ma pooldan sõnavabadust ja muud taolist, leian ma siiski, et Eesti meedia pühendab liialt aega ja resurssi kõiksugu nõidade, posijate, pendeldajate ja muude taoliste sogade jaoks. Konkreetselt käesoleva postituse põhjustasid aga selle nädalalehes avaldatud loo kommentaarid eestikeelses sotsiaalmeedias, kus enamjaolt leiti, et kuigi need ennustused paika ei pea, aga lahe ulme ikkagi. Ei ole lahe ja ei ole ulme... iga sogane sonimine pole ulme, ammugi siis lahe!


Jah, ulmet on püütud žanri algusest alates kõiksugu väärakustega siduda ja seostada ning kõiksugu parasogad pole selles tegevuses sugugi viimased tegijad. Kõige kuulsam, ehk suisa õpikunäide on keegi Richard S. Shaver, kes avaldas ulmeajakirjas «Amazing Stories» laadungi ulmetekste, mida ta väitis põhinevat reaalsetel faktidel.

Algas see kõik ühest Shaveri lugejakirjast, aga tõeline hullus algas siiski 1945. aastal, mil ajakirja märstinumbris (Robert Gibson Jonesi kaanepildiga) ilmus Richard S. Shaveri lühiromaan «I Remember Lemuria!». Ilukirjanduslikku teksti saatis n-ö teaduslik kirjatükk, mis avas loo taustu ja andis asjale otsekui realistlikuma ja suurema tähenduse.

Mingile osale lugejaskonnast selline kompott meeldis ning ajakirja tiraaž tegi paraja hüppe ülespoole... samas leidsid paljud ulmefännid ja -kirjanikud, et sedasorti «looming» hoopis solgib ulmet.

Loomulikult ei arva ma, et ulme ei võiks olla iidsetest tehnoloogilistest rassidest, ennustamistest ja kasvõi UFOdest... kõigest võib, aga küsimus selles, et kuidas... kui ikkagi püütakse ulmevormis vassida teadusega või tõestada miskit jaburat teooriat, siis leidub kindlasti suur hulk ulmefänne, kes sellise teose igal juhul jampsiks või sonimiseks kuulutavad. Mina samuti!


Viited

5.3.11

Paul McAuley «All Tomorrow's Parties»

Paul McAuley jutt «All Tomorrow's Parties» on tekst, mis on mulle end väga raskelt kätte andnud.

Hakkasin seda kunagi lugema uhke nimega antoloogias «The Good New Stuff: Adventure SF in the Grand Tradition» (1999) ning esmalugemisel jäi see üsna ruttu pooleli... teisel katsel samuti... siis sikutasin enesele venekeelse audioraamatu ning jäin esmakuulamisel magama... möödunud sügisel, kui kuivi lehti põletasin, siis lõkkevalves olles kuulasin hambad tangis selle audioraamatu ka lõpuni...

«All Tomorrow's Parties» ilmus esamkordselt 1997. aasta mais, ajakirja «Interzone» 119. numbris ning seda on taastrükitud kolmes antoloogias ja ühes autorikogus. Päris hea tulemus ning jutust võiks eeldada mingitki lugemiselamust... eriti kui arvestada veel ka autori nime ja positsiooni moodsas ulmes...


Sisu
Jutu sisust vähegi kobedama ülevaate andmine valmistab mulle aga tõsiseid raskusi: esiteks tarbisin ma seda teksti umbes poole aasta eest ja teiseks pole ka autor ise lugemisnaudingu saamist eriti kergeks teinud, sest esimene pool jutust on parajalt segane verbaalne puder.


On keegi, kelle kohta öeldakse Ingel (või on ta hoopis Angel) ning kelle kohta kasutatakse asesõna «she». See n-ö naisterahvas veedab oma aega Maal, erinevates kohtades ja erinevates ajastutes ning kaaslaseks on tal miski n-ö meesarmuke.

Jutu peale selgub, et n-ö naine on osa miskist posthumanistist hulkorganismist, kelle erinevad osad on tulnud Maale miskile kokkusaamisele ning n-ö mees on lihtsalt miski küberindiviid. Või midagi muud taolist, sest ega eriti enam ei mäleta...


Seosed
Jutt kuulub Paul McAuley sarja Confluence, kuhu see sarjas täpsemalt asetub, seda ma ei tea.


Hinnang
Eks mul oli pisuke salaplaan, et loen lühijutu läbi ja siis selle pealt vaatan, et kas tasub hakata lugema sama sarja romaane? Juttu lugenuna ei tahaks ma enam kunagi ühtegi rida Paul McAuleylt lugeda. (Õnneks ma tean, et mees oskab ka paremini.) Samas, ega ma nüüd Confluence'i sarja teemadel oluliselt targem pole... vähemasti ei julge ma küll ühe õnnetu juturäbala tõttu tuhandeleheküljelise triloogia lugemismõttele kriipsu peale tõmmata...


Viited

3.3.11

Ondřej Neff «Konec dobrý, všechno dobré!»

«Konec dobrý, všechno dobré!» on selline omapärane tekst, et kuigi seda üldiselt jutuks peetakse, on tegu siiski pigem draamatekstiga... mitte küll päris näidend, aga miski raadio- või teledialoog küll. Tekstis pole nimelt ühtegi kirjeldavat lõiku... vaid puhas dialoog ning sulgudes mõned tegevust markeerivad repliigid.

«Konec dobrý, všechno dobré!» ilmus esmakordselt tšehhide ulmeajakirja «Ikarie» 2000. aasta juuninumbris ning see naeratav mees ajakirja kaanel on muideks Ondřej Neff ise.


Sisu
Antud «jutu» tegevus toimub telestuudios, kus vestlevad saatejuht ja fotograaf Paul Smeley, kelle ajalooline fotoreportaaž «Tee» on tunnistatud omas kategoorias maailma parimaks. Saatejuht siis ääri-veeri uuribki, et kuidas Paul Smeley sellise vapustava idee peale tuli...

Fotograaf jutustab oma õpinguaastatest ja sellest, kuidas ta leidis raudtee, mis kuhugi ei viinud... sest ajaloost on teada, et sealt tulid rongid tühjalt tagasi... et lõppjaamaks oli Oświęcimi koonduslaager...

Paul räägib siis televaatajatele, et kuidas ta valis välja ajarännuks sobiva isiku... (ajaränd on võimalik nõnda, et teadvus siirdatakse n-ö peremeesisikusse...) et kuidas alguses oli tal plaan kasutada mõnda juuti, aga hiljem taipas ta, et laagri valveülem pääseb igale poole ligi...


Seejärel kirjeldab Paul Smeley televaatajatele, kuidas saabus järjekordne rong juutidega, kuidas tema siis n-ö valveülemana oma tööd tegi. Samaaegselt tegi ta ka salaja pilte, aga tundis, et see pole ikka see. Siis märkas ta juudinaist laps süles ning võttis naise käest lapse. Naine tänas teda pilguga, sest niimoodi oli ehk lapsel lootust gaasikambrist pääseda... naine enda saatuse teemal illusioone ei omanud.

Ja vaat nüüd tundis Paul, et see on see õige asi, et seda naist ta pildistama peabki, et tema teekonda surma. Aga ikka oleks justkui midagi puudu ning kui naine juba gaasikambris olles ukseaknast tagasi vaatab, et veel viimast korda oma last vaadata, siis viskab Paul lapse valvekoerte kätte puremiseks, ise veel nalja heites, et tatikas tahtis põgeneda. Ja vaat see foto juudinaise ahastavast pilgust ongi see, mis Paulile võidu tõi.

Võidutöö taustad on televaatajatele lahti seletatud ja tundub, et saade hakkab ühele poole saama, aga selgub, et ka saatejuhil on oma lugu rääkida. Et mis toimus siis, kui Paul lahkus peremeesisiku teadvusest, et kuidas valveülem siis poisikese koerte käest päästis ja doktor Mengele kätte viis... ja ka sellest, et saatejuht Carla on koerte ette heidetud juudi poisikese lapselaps...


Seosed
Kui kellegile on eelnevast jäänud mulje, et tegu on miski traagilise ja popikal teemal halamisega, siis see keegi eksib rängalt...

Tegu on tšehhi huumori paremates traditsioonides looga, ehk küünilisemaga, kui tavaliselt harjutud ollakse... ja huumor on samuti kõvasti tumedamates toonides...


Hinnang
Saatejuht sai oma saate eest aga Pulitzeri ning eks ütleb ju loo pealkirigi «Lõpp hea, kõik hea!» Iseküsimus, et kas fotograaf Paul või saatejuht Carla kuigivõrd erinesid oma meetodite ja moraali poolest.

Ja hakkadki mõtlema kõikidele neile veristele ja vägivaldsetele pressifotodele ning paljastavatele reportaažidele... ja vaatad ilmselt pärast seda neid hoopis teise pilguga. Rääkimata sellest, et kui mingi sündmus oli vanaisa jaoks isiklik tragöödia, siis lapselapsele on see lihtsalt üks lugu... ehk karm, aga siiski vaid lugu...


Viited