KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.12.10

Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja katustel tantsija»

Alustama peaksin vast ülestunnistusest: ma pole Indrek Hargla romaane apteeker Melchiorist lugenud... veel pole lugenud... kuigi signeeritud eksemplarid kodus kenasti ootamas... lihtsalt erinevate asjaolude halvad kokkusattumused...


Sisu
Jutt on pajatus keskaegsest ja jõulusest Tallinnast, kus apteeker Melchior jutustab taaskord oma pojale lugu katustel tantsijast.


Seosed
Jutt on siis teatavaks täienduseks apteeker Melchiori romaanidele. Kui romaanidel siia blogisse asja pole, siis jutt on selleks küll piisavalt ulmeline.


Hinnang
Loomulikult Indrek Hargla oskab ja oskab hästi ning ka mõistatus ja selle lahendus olid head. Probleem pigem selles, et ma ei suuda maksimumhinde vääriliselt heldida, kui jutu esimene pool on lihtsalt üks heietav kirjeldus keskaegsest linnast. Selline isiklik neli siis...


Viited

Banguolis Balaševičius «Netikras milijonierius»

Leedu ühe kuulsaima ulmeautori enam kui meeldejääv ulmejutt.


Sisu
Jutu peategelaseks on ühe USA linnakese ainus kerjus Jim Bronder. Kunagi töötas Jim kohalikus tehases, kuid kaotas tööõnnetuse tõttu mõlemad käelabad ning tehase omanik viskas mehe päevapealt tänavale.

Jutu teine plaan toimub tulevikus, kus üks tudeng valib oma kursusetöö materjaliks just Jim Bronderi, kellele eksperimendi nimel mängitakse kätte poole miljardi suurune n-ö pärandus.

Tuleviku tudeng on nimelt veendunud, et kui Jimi-sugune kerjus saaks palju raha, siis hakkaks ta tõenäoliselt suureks filantroobiks ning püüaks ka teiste viletsal järjel olevate inimeste elujärge parandada.


Seosed
Minu andmetel ilmus Banguolis Balaševičiuse jutt «Netikras milijonierius» esmakordselt mehe autorikogus «Žemiškos istorijos» (1979).

Minu (võibolla mitte nii täielikel andmetel) pole seda juttu leedu keeles rohkem avaldatud. Üsna kindel olen ma aga selles, et eesti tõlge «Ebamiljonär» on ka selle jutu ainus tõlge maailmas.


Hinnang
Jutu muudab oma hinde vääriliseks just tervik, mis on kindlasti parem kui selle osad. Kui tekst pulkadeks lahti võtta, siis on siin üks üsna banaalne ajaränd ja mineviku muutmine, on kergelt satiiriline kapitalistliku lääne kirjeldus, on pisut klišeelik põnevuslugu. Kõik kokku on kirjutatud aga selliseks mõnusaks puntraks, millele ootamatu ja irooniline puänt veel ka krooni paneb.

Kindlasti tuleb kiita ka Banguolis Balaševičiuse oskust panna kirja üsna nappidel lehekülgedel psühholoogiliselt enam kui usutavad tüübid. Ehk siis olukord, kus hea tegija muudab üsna tavalise materjali väärt kraamiks.

Kõrvalkvaliteedina mainiks, et enne raamatukaante vahele saamist loeti seda juttu ette ka Eesti Raadio järjejutuna ning isegi aastakümneid hiljem juttu taaskord lugedes kujutasin ma Jim Bronderit ikka Tõnu Aavana.


Viited

29.12.10

Nancy A. Collins «Aphra»

Nancy A. Collinsi jutt «Aphra» ilmus esmakordselt 1993. aastal ja antoloogias «Shudder Again». Seda Michele Slungi koostatud köidet on raamatukaanel iseloomustatud kui «22 Tales of Sex and Horror» ning see on mõtteliseks järjeks samateemalisele antoloogiale «I Shudder at Your Touch» (1991).

Köited sisaldasid uusi ja vanu tekste ning isegi originaallugusid, näiteks seesama «Aphra».


Sisu
Jutt on ühe noormehe minavormis pihtimus suhetest naistega ja sellest, kuidas temas võttis võimust kirg Aphra üle. Noormehe jaoks on vastikud vähegi kurvikamad naised ning iga elatud aastaga hakkab talle enam ja enam tunduma, et kõik naised on liialt paksud. Õnneks viib saatus ta kokku Aphraga...


Seosed
Minuteada puuduvad.


Hinnang
Kindlasti on tegu hea jutuga, mille peamiseks miinuseks peaksin just seda, et jutt kipub lugemisjärgselt väga kiirelt ununema... selline tekst peaks minuarust kuidagi meeldejäävam olema.


Jutu peamiseteks plussideks oleks just veenvus ja sugestiivsus. Veenvus just noormehe ja tema kire kirjeldamisel: ei mingeid hinnanguid, vaid kiretu/kirglik pihtimus. Äh, mis ma ikka seletan, jutt ju eesti keeles ilmunud ning igaüks võib ise üles otsida antoloogia «Aphra» (2005) ja lugeda.


Viited

28.12.10

Rafał A. Ziemkiewicz «Pieśń koronacyjna»

Rafał A. Ziemkiewicz on poola ajakirjanik ja ulmekirjanik, kelle kirjanduslik looming on reeglina kas fantasy või siis ühiskonnakriitiline sotsiaalne SF.

Jutt «Pieśń koronacyjna» on fantasytekst ning selle esmatrüki kohaks 1985. aastal oli fanzine «Feniks». Avaldamiskoht oli enam kui sobilik, sest Rafał A. Ziemkiewicz oli aktiivne ulmefänn ning sel ajal oli mees siiski vaid noor, algaja ja paljulubav autor.

Kui mõnikord on fanzine avaldamiskohana märgiks, et tegu on sellise kehvema kraamiga, siis selle aja Poolas see kindlasti nii polnud: autoreid oli palju ja avaldamiskohti vähe ning hoolimata sellest, et sõjaseisukord oli Poolas lõppenud, polnud tsensuur veel kuhugi kadunud.

Rafał A. Ziemkiewiczi jutt «Pieśń koronacyjna» on ka selline tekst, millele usinam tsensor saanuks kõiksugu asju süüks panna. Tundub siiski, et ei pandud, või ei osatud fantasytekstis lihtsalt poliitilisi allusioone näha.

Oli kuidas oli, aga juba aasta hiljem ilmus jutt kirjastuse Iskry almanahhi neljandas numbris, mis oli täielikult ulme päralt antud.


Sisu
Jutu sisust ülevaate andmine on keeruline ja samas ülilihtne. Keeruline siis, kui tahta hakata midagi täpsemalt seletama, et siis tuleks teos enam-vähem sõna-sõnalt ümber jutustada. Lihtsam ülevaade oleks, et kroonimispidustustel laulab bard lugulaulu, mille sisu moodustabki jutu ning mille abil antakse hinnag valitsejale.


Seosed
Eks lugedes tekkis kõiksugu mõtteid ja paralleele nii kirjanduse kui ka Poola elu-oluga, aga sellest saaks rääkida vaid inimesega, kes ise ka seda juttu on lugenud... kahtlen, et neid Eestis palju on.


Hinnang
Tegu on ambitsioonika tekstiga, sest noor autor on siin üksteise sisse peitnud kaks-kolm erinevat lugu ning ta hoiab kogu selle kupatuse ka kenasti koos. Tõsi, lugemine muutub vahepeal küll üsna kurnavaks, sest need fantasynimed nõuavad liigset tähelepanu ja kipuvad omavahel sassi minema.

Lugesin seda juttu venekeelsest antoloogiast «Истребитель ведьм: Польская фантастика» (1990) ning seal ilmunud tõlge «Песнь на коронации» on minu andmetel ka selle jutu kolmas ja seni viimane ilmumiskord. Õigustatult, sest hoolimata jutu headusest ja originaalsusest, on tegu siiski algaja autori loominguga.

Ei, ma ei ütle, et tegu on halva tekstiga, aga tänapäeval on seda juttu mõtet lugeda vaid neil, keda huvitavad Rafał A. Ziemkiewiczi loomekarjääri esimesed aastad, või siis konkreetne ajajärk Poola ulmes.


Viited

9.12.10

Detsembrikuu «Algernon» on ilmunud

Selgus, et taaskord on ilmunud ulmeajakirja «Algernon» uus ... st detsembrinumber.


Sedapuhku on ajakiri puhtalt ilukirjanduslik, sisaldades kolm algupärast ja ühe tõlkejutu. Eesti ulmet esindavad Siim Veskimees jutuga «Kaugete päevade valgus» ning Kersti Kivirüüt juttudega «Jaaniöö Röövlimäel» ja «Valget Daami otsimas». Silver Sära tõlkes saab aga lugeja nautida Charles Coleman Finlay juttu «Lucy, tema hiilguses» (Lucy, In Her Splendor, 2003).


Viited

6.12.10

John Kippax «The Lady Was Jazz»

Selle jutu ainuilmumist ajakirja «Science Fantasy» 34. numbris (aprill 1959) saatis toimetusepoolne tõdemus, et paljud ajakirja püsiautoritest on samas ka muusikud ning tegelikult saaksid mehed isegi bändi kokku. Mainiti ka jutu «The Lady Was Jazz» autori John Kippaxi kitarrimängu.


Sisu
Jutt pajatab ühe järjekordse variatsiooni loost, kus muusik kohtub muusaga, ehk siis keegi Lou Joris Seven, kes kohtab mõistatuslikku naist nimega Lee Cayou. Lee tajub väga hästi jazzi ja selle nüansse ning tema juhendamisel hakkab Loust saama juba keegi. Õnnetuseks muudab suhtlemine muusaga pingeliseks Lou suhted kõigi teistega...


Seosed
Puuduvad.


Hinnang
Eks sedasorti lool saab vaid kaks lõppu olla: kas muusik laseb muusal endast geeniuse vormida, või saadab muusik lihtsate elurõõmude nimel muusa pikalt.

Jutt «The Lady Was Jazz» on ju hästi kirja pandud, samas on autor end siiski lobisema unustanud ning kuna teema oli selline tuttav ja tavaline, siis muutus ka jutu lugemine üsna kähku kurnavaks. Otseselt ju midagi ette heita pole, aga läbi sai loetud rohkem kohusetundest, et mis jutt see siis selline on, mis ajendas Brian Lewist ajakirjale kaanepilti tegema.


Viited