KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



28.7.10

Post Impact (2004)

Tegelikult ei tohiks ma üldse enam imestada selle üle, et millist saasta meie (ja mitte ainult meie) telekanalid ulme pähe näitavad.



Ei tohiks, aga aegajalt järjekordset ilgust nähes ikka imestad. Käesolev postitus on siis eelkõige hoiatuspostitus.


Sisu
On 18. oktoober 2010 ning Maale läheneb hukatuslik asteroid. Satelliidiga püütakse asteroidi tolmuks lasta, aga kahjuks läheb asteroid ainult pooleks ja kukub ikkagi Maale. Algab uus jääaeg...


Mõned aastad hiljem on inimkond üsna karmis seisus. Ellujäänud eurooplased on ümberasustatud Põhja-Aafrikasse, kus on moodustatud riik nimega United Northern States. Ei saaks öelda, et elu oleks normaliseerunud, aga siis hakkab taas tööle see asteroidi pooleks lasknud satelliit ja kukub kõmmutama Põhja-Aafrikat. UNS-i juhtfiguurid panevad kokku eriüksuse, mis peab minema Berliini, kus asub teadusinstituut ja milles omakorda asub antud satelliidi juhtimiskeskus.


Satelliit aga laseb eriüksuse lennuki alla. Õnneks kaks hõljukitäit tegelasi pääseb, aga siis hävib üks hõljuk ning Berliinis satuvad eriüksuslased tundmatute isikute tule alla ning hävib ka teine hõljuk...


Tegelikult ei viitsi ma siin rohkem sisu seletada: lugege Wikipediat ja vaadake reklaamrulli postituse alguses.


Seosed
Telefilm põhineb Torsten Dewi käsikirjal ning algselt pidi olema rohkem selline jäätunud Berliini apokalüpsis.


Postitusele pildimaterjali otsides sattusin ma lugema Torsten Dewi blogi, kus ta siis üsna värvikalt jutustab, et mida tema käsikirjaga tehti ning kuidas USA osapool neile n-ö mütsi pähe tõmbas ja mõnuga üle nurga lasi.


Hinnang
Teades filmi olematut eelarvet ja lugenud stsenaristi põhjendusi, peaksin ma justkui leebuma, aga filmi vaadanuna ei suuda ma seda mitte. Pealegi, loeb vaid tulemus!

Bettina Zimmermann ja Hanns Zischler – kaks,
kelle sooritusi antud filmis võis nimetada näitlejatöödeks.

Filmis oli praktiliselt kõik halb: näitlejatööd, sisu, eriefektid, idee. Ma saan aru, et Joanna Taylor pole miski eriline näitleja, aga Dean Cain ja Nigel Bennett omavad pagasis ikka hulga töid. Samas, just see Dean Cain tegi kogu filmi jooksul pidevalt miskeid ebakohasid muigeid ja ilmeid, et kogu aeg oli tahtmine hüüda: «Ei usu!»


Olgu, näitlejate tsunftiau päästsid kaks sakslast, aga millised õigustused on kehvale lavastajatööle, seosetule sisule ja ajuvabale märulile? Kõikse kummalisem, et lavastaja Christoph Schrewe on teinud täitsa head tööd kultussarja «Lexx» juures..? Igatahes oma nime kaasstsenaristina ta häbenes ning esines tiitrite sel real kui Carlos Maria Sanchez.

Ja kui kõik lollused on ära proovitud,
siis tuleb näidata paljaid tisse ja lavastada dušistseen.

Saksa keeles on filmi pealkiri «Apokalypse Eis: Der Tag, an dem die Welt erfriert» ning ilmselt sealt tuleb ka otsida eestikeelse pealkirja «Jäine apokalüpsis» juuri.


Viited

27.7.10

Перевал: Приключения на планете динозавров

Olen siin blogis juba kirjutanud Kir Bulõtšovi lühiromaanist «Mäekuru» (Перевал, 1980) ning kes tahab, see võib lugeda seda vana postitust (viide allpool), mida ma mõned päevad tagasi ka pisut tuunisin.


Nüüdseks juba maakeeleski ilmunud lühiromaanist on ka koomiks (või kaks) tehtud. Koomiksi(te) autoriks on Pjotr Severtsov. Ülalolev kaanepilt on koomiksiajakirja «Blaster» oma ning just selle ajakirja 1995. aasta esimeses numbris ilmus koomiks «Перевал: Приключения на планете динозавров».


Ühes venekeelses foorumis oli sellel teemal ka juttu ning sealsed koomksifriigid väitsid, et see number jäi ka selle ajakirja ainukeseks numbriks.


Sisu
Ma ei hakka oma lühiromaani-teemalist postitust üle kordama, mainiks vaid seda, et hoolimata alapealkirjast on ka koomiks tähelaeva «Poolus» meeskonna robinsonaadi lugu.


Suurim erinevus lühiromaanist on vast see, et kui kirjandusliku algallika keskseks ideeks oli tegevuse taustal toimuv mõtisklus robinsonide teise põlvkonna arengusuundadest, siis koomiks keskendub üheselt tähelaeva vraki taasleidmise retkele.


Seosed
Nagu juba öeldud sai, põhineb koomiks Kir Bulõtšovi lühiromaanil «Mäekuru» (Перевал, 1980).


Kir Bulõtšovi bibliograafia annab teada, et Pjotr Severtsov on teinud selle lühiromaani ainetel kaks koomiksit: esimene ilmus 1991. aastal ajakirjas «Pioner» ja seda oli 12 lehekülge ning teine ilmus ajakirjas «Blaster» ja oli 32 lehekülge. Esimest pole ma näinud ning seetõttu saan ma kahe koomiksi omavahelisi seoseid vaid oletada...


Hinnang
Ülalpool sai juba mainitud, et lühiromaani ja koomiksi ideelised raskuspunktid ei kattu. Esineb ka sisulisi erinevusi – näiteks Thomase surm.


Tahakski kohe öelda, et koomiks labastab kirjanduslikku algallikat, aga selline ütlemine oleks lahmimine, sest antud koomiks on mõeldud märksa nooremale lugejale kui lühiromaan. Kui aga võtta arvesse vanuselist sihtgruppi, siis on koomiks enam kui tubli saavutus – on probleeme ja on ka keerukust. Täitsa tekstitruu tükk!


Miks siiski neli? Häirivad eelkõige kaks momenti, aga häirivad üsna kõvasti. Esiteks see püüdlik märulisus, ehk siis uljad pildid tapmisstseenidega, et oleks ikka nagu «välismaal». Teisena häirivad dinosaurused, sest lühiromaanis öeldi selgelt, et mingit visuaalset sarnasust Maa floora ja faunaga polnud. Ma saan aru küll, et dinosaurused on lummavad ja hästimüüvad, aga see koomiks oleks võinud neist küll vaba olla.


Viited

24.7.10

Estcon 2010

Olen väikeste variatsioonidega kirjutanud juba oma paarkümmend korda lauset «Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon toimus sel aastal 16.–18. juuli Saarjärvel.» Võib-olla tuleb seda veel mõni kord teha. Kui kristalselt aus olla, siis enamjaolt on olnud abiks nn copy-paste, aga ikkagi...

Valik ulmehuvilisi selleaastaselt Estconilt.
Foto: Tiina Sulg

Põhjus just selles, et olen pidanud kirjutama igale poole Estconist ja Stalkerist ning just seepärast pole ma veel oma blogis Estconist kirjutanudki.

Mina ja Ipp ettekannet kuulamas.
Foto: Tiina Sulg

Estcon 2010 jäi kõigepealt meelde eelkõige kahe rekordi tõttu: publikurekord ja kuumarekord. Täpset temperatuuri ma enam ei mäleta, aga üle kolmekümne see oli... osalejate arv on täpsem – tipphetkel oli kohal 82 inimest ja kaks koera.

Liisa Vesik ja üks kahest koerast.
Foto: Tiina Sulg

Tänu palavusele loobusin ma ka kõigist ettekannetest, mis toimusid siseruumides. Vabandan inimeste ees, kes tulid oma filmi näitama ning kes valmistasid animeteemalised ettekanded ette, aga ma tõesti ei suutnud minna palavasse ja umbsesse katusekambrisse. Ilmselt tuleb järgmine aasta tõesti mõelda kinotelgi peale: metsa all ruumi on ja ümberkaudu teisi majapidamisi pole.

Selline see majaesine ettekannete ajal oli.
Foto: Tiina Sulg

Enamuse Estconist hängisin ma maja ees, et siis ettekandeid kuulates või niisama lobisedes. Sealjuures oli seekordne Estcon selles mõttes unikaalne, et ma ei olnud üldse programmi kokkupanemisega seotud. Jah, Stalkeriga tegelesin küll ja vist olin ka mina see, kes käis välja mõtte filmist «Rändaja», aga see oligi vist kõik. Kohapeal siiski selgus, et nii lihtsalt ma ei pääse ning mul tuli pühapäeval ka kirjastuste plaanid ette lugeda. Aga siiski oli see minu jaoks üks kõige kohustustevabam Estcon. Vahelduseks täitsa kummaline kogemus!

Kolm graatsiat: Jaile, Muhkel ja Krafinna. Ei ole joodikud ega tüütused.
Foto: Sash Uusjärv

Seekord oli kummaline ka umbjoobes isikute vähesus. Ma ei taha nüüd väita, et Estcon oleks miski ulmetoober, aga seekord ei hakanud päris purjus tegelased üldse silma. Jah, kaks tüütut tegelast figureeris, aga nende tüütusaste oleks ka ilma alkoholita üsna kõrge. Algul arvasin, et purjutajad ei paistnud suurest massist silma, aga ilmselt oli siiski põhjus kliimas, sest arukas inimene sellise palavaga palju alkoholi ei tarbi ning kui on vähem arukas, siis kustub mingil hetkel lihtsalt ära.

Iseend ületanud naljahammas Nuxx.
Foto: Tiina Sulg

Aga eks lollusi osatakse ka suht-koht kainena teha: näiteks see tegelane, kes pool ööd lõugas, et tema tahab öörahu (mina näiteks selle kisa saatel uinusingi) ning siis kõige krooniks ka politsei kutsus. Mõni naljamees ikka tõesti ületas end.

Mister Costello ettekande ajal ja järel said huvilised jutuks olnud mänge ka katsuda.
Foto: Tiina Sulg

Positiivsemalt poolelt jääb aga meelde mister Costello ettekanne ulmelistest lauamängudest. Tõttöelda, see lauamänguteema mind eriti ei huvitagi, aga ettekanne oli väga ladus, elav, humoorikas jne. Kuulasin, vaatasin ja nautisin!

Veiko Belials.
Foto: Tiina Sulg

Kui ettekannetest veel rääkida, siis teisena märgiksin ma ära Veiko Belialsi ettekande «Narratiivne fiktsioon ja mudellugeja ulmes», mis hoolimata võikast pealkirjast oli asjalik ja samas ka muhe kraam. Pealegi on pühapäevane publik üsna loid ning selle viimase ettekande tegija peab ikka eriti pingutama. Veiko sai publiku käivitamise ja peoshoidmisega suurepäraselt hakkama.

Esines ka säherdusi meeleolukaid hetki!
Foto: Krafinna

Eelkõige on aga Estcon koht suhtlemiseks, kus kohtud teiste endasugustega ning näed vähemasti kord aastas, et sa pole ainus taoline «hull». Selline teadmine on kosutav ning aitab jälle aasta aega vastu pidada.

Vaieldes selle romaani eestikeelse pealkirja üle, võitsin ma kasti õlut.
Kallis kaasa siiani pärib, et kus see õlu siis on?

Olen takkajärgi ehk pisut õnnetugi, et mõne inimesega ei saanud nii palju suhelda, kui oleks tahtnud, aga osavõtjate arvu pideva suurenemise käigus on see ilmselt paratamatus.


Viited

21.7.10

Stalker 2010

Tegelikult ma ei teagi, et kas ma enam peaks sellest kirjutama, kuna ma aga iga aasta seda teinud olen...

Eesti ulmefännide iga-aastane kokkusaamine Estcon toimus sel aastal 16.–18. juuli Saarjärvel. Ürituse üheks kulminatsioonipunktiks oli kindlasti ulmeauhinna Stalker selleaastaste võitjate väljakuuulutamine. Parimad 2009. aastal eesti keeles ilmunud ulmeteosed ja auhinna Stalker 2010 võitjad on.


Parim tõlkeromaan
Charles Stross «Accelerando» (Accelerando, 2005)
Raamatu tõlkis Iris Jeletski ja avaldas kirjastus Fantaasia.


Parim antoloogia või kogumik
«Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia»
Raamatu koostas ja tõlkis Arvi Nikkarev ning avaldas kirjastus Skarabeus.


Parim tõlkejutt
Charles Strossi jutustus «Poiss ja tema jumal» (A Boy and His God, 1998)
Tõlkis Sash Uusjärv ja ilmus see Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 6: Pika talve algus», mille avaldas kirjastus Fantaasia.


Parim eesti autori romaan
Leo Kunnas «Gort Ashryn: II osa. Sõda»
Romaani avaldas Eesti Päevalehe kirjastus.


Parim eesti autori jutt
Indrek Hargla lühiromaan «Doanizarre udulaam»
Ilmus Raul Sulbi koostatud almanahhis «Täheaeg 6: Pika talve algus», mille avaldas kirjastus Fantaasia.


Käesolevast aastast on Stalkeri auhinnaga seoses tehtud üks oluline muudatus – diplomiga hakati ära märkima ka tõlkeromaani ja -jutu tõlkijat ning antoloogia või kogumiku koostajat.

Jah, tõlkija või koostaja teeneid ei salanud varemgi keegi, aga nüüd saavad võitjad raamitud diplomi.

Väheoluline pole ka tendents, et igal aastal osaleb Stalkeri küsitlusel ikka ja jälle uusi inimesi, mis näitab kenasti, et kogu see üritus pole vaid mingi ühe kliki siseasi. Rõõm on ka tõdeda, et ikka ja jälle leiab Stalkeri küsitluse üles mõni staažiga ulmefänn, kellest vahepeal polnud kuulda ei kippu ega kõppu.

Eraldi tahaks aga tänada kõiki kaasblogijaid ja üldse isikuid, kes ei pidanud paljuks mõnes endahallatavas wõrgupesas promoda Eesti ulmeauhinna Stalker küsitlust ja hääletusnimekirju. Aitähhh!


Viited

12.7.10

Ilmus «Tiiger! Tiiger!»

Kuigi ma tegin hiljuti ühe ettekande ulmereostusest, on mul rõõm tõdeda, et Eesti kirjastused on raskel ajal tegemas tänuväärset ulmealast kirjastustegevust ning võtavad ühe kõrguse teise järel.

Sedapuhku läheb rammus punktivõit kirjastusele Varrak, kus eelmine nädal ilmus Alfred Besteri romaani «Tiiger! Tiiger!» (Tiger! Tiger!, 1956) eestindus.


Tegu on igas mõttes ulmekirjanduse verstapostiga – romaan on avaldanud mõju nii ulmekirjanduse uuele lainele, kui ka küberpungile ning romaan on pürotehnilise kirjutamislaadi näidistekst. Kuid mis peamine, romaan on nauditav, loetav mõnuga ka enam kui pool sajandit peale esmatrükki. Ütleks suisa – täiesti kaasaegne tekst!

Tuleks rääkida ka eesti tõlke pealkirjast. Inglise keeles on romaan rohkem tuntud kui «The Stars My Destination». Just sellise pealkirjaga ilmus see tekst ajakirja «Galaxy Science Fiction» neljas numbris, täpsemalt 1956. aasta oktoobrist 1957. aasta jaanuarini. Sama pealkirja kandis ka 1957. aasta märtsis ilmunud esimene USA raamatuväljaanne. Kurioosumina ilmus aga kõige esimene raamatuväljaanne Inglismaal ja juba 1956. aastal ning see kandis millegipärast pealkirja «Tiger! Tiger!». Inglise väljaanded ongi jäänud oma tiigri-pealkirja juurde ja USA omad pealkirja «The Stars My Destination» juurde. Tõlgetena on millegipärast levinum inglaste pealkiri.


Mul oli eile öösel ka väike meilide vahetus romaani tõlkija Juhan Habichtiga raamatu pealkirja asjus ning lühike kokkuvõte asjast oleks järgmine: tõlkijal olid käes mõlema pealkirjaga köited ning kuna oli tekstierinevusi, siis valis ta tiigripealkirjalise, mis tundus küpsem ja parem.

Tegelikult pole ju probleem, et millise ametliku pealkirja all romaan eesti keeles ilmus. Oluline on, et üldse ilmus, et nüüd on meil see kenasti eesti keeles olemas! Väheoluline pole ka tõlkija isik, sest Juhan Habichti tõlkeid mina usaldan ja naudin.


Viited

11.7.10

Viimane päev osalemiseks Stalkeri-hääletusel

Täna, 11. juulil on viimane päev osalemiseks Eesti ulmeauhinna Stalker hääletusel.


Ulmeauhind Stalker on loodud tunnustamaks kalendriaasta jooksul eesti keeles ilmunud parimat ulmet. Auhinda annab välja Eesti Ulmeühing ning antakse välja eraldi auhindu algupärastele ja tõlketeostele ning eraldi romaanidele ja juttudele. Esmakordselt kuulutati Stalkeri võitjad välja 1998. aastal. Kõigis kategooriates selguvad parimad lugejahääletuse teel.

Stalker 2010 võitjad kuulutatakse välja Eesti ulmehuviliste iga-aastasel kokkutulekul Estcon, mis tänavu toimub 16.–18. juuli Saarjärvel.


Viited