KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



23.10.09

Meenutades tulevikku

Kirjutasin siinsamas blogis eelmise aasta detsembris, et Robert J. Sawyeri romaanist «Flashforward» (1999) tehakse telesarja. Kirjutasin, käisin aeg-ajalt kirjaniku blogis ka värskemaid uudiseid lugemas, aga üldiselt mu hoog rauges.

Miski kuu aega tagasi oli aga Facebookis juttu selle sarja eestikeelsest pealkirjast ja eneselegi ootamatult avastasin ma end eelmine reede kell üheksa teleka ees istumast... Vähe sellest, täna olin ma taas kell üheksa teleka ees!



«FlashForward» (2009), ehk siis maakeeli «Meenutades tulevikku», jutustab loo maailmast, kus kõik inimesed kaotavad korraga kaheks minutiks ja seitsmeteistkümneks sekundiks teadvuse. Toimub õnnetusi ja kollektiivse teadvusekaotuse järel pole maailm enam kuigi rõõmus ja rahulik paik. Hullem on aga see, et inimesed nägid teadvusekaotuse ajal n-ö und ning ei kulu palju aega, kui selgub, et n-ö uni näitas poole aasta pärast saabuvaid sündmusi.

Tegu siis põneva ulmeseebiga ning karta on, et järgmine reede olen ma taas telekat vaatamas. Iseküsimus, et kas mul jätkub püsivust niimoodi 25 reedet end teleka ette sättida... või löön ma mingil hetkel käega ja hakkan kodukino reliisi ootama..?

Lingid:

21.10.09

Hirm (2004)

Ei viitsinud tänase õhtusöögi kõrvale miskit DVD-d vaadata... sai siis telekat klõpsitud ja mitut seriaali vaadatud... söök sai söödud ja seeditud, kui avastasin, et ETV2 näitab miskit 2004. aastal valminud lühifilmi «Hirm»...

Sisu
Keegi noorem naine saab telefonikõne, et ema on surnud ning selle kõne tulemusena sõidab ta kuhugi kolkasse miskisse raviasutusse pabereid vormistama.

Soesed
Minu andmetel puuduvad.

Hinnang
Filmi pikkuseks on 24 minutit... ja need on üsna tüütud 24 minutit... ikka väga tüütud...

«Hirm» on tähendustiinete kaadritega täidetud pildirida, mil veel ka pretensioonikas helitaust. Lisaks hulgaliselt tühja, venivat ja ilmselgelt ebavajalikku pildimaterjali. Lugu pole... õigemini oli see lugu sedavõrd hale ja primitiivne, et vaadates hakkas suisa valusalt piinlik!

Isegi imestan, et miks ma siin kõikse hullemat hinnet ei pane. Näitlejatööde ja mõningase meeleolu pärast ehk..? Oli tunda ja näha, et käsikirja autor ja lavastaja Anri Rulkov õudusfilmi soont omas ja ehk oleks ta kunagi isegi mõne korraliku õudusfilmi teinud... aga eks nüüd ole need vaid oletused...

Viited

Tulevase sõja tank

Oli aeg, mil ennustamist (peenema nimega prognostikat) peeti ulme lahutamatuks osaks. Noh, et lisaks ilukirjanduslikule ulmele oli ka veel n-ö dokumentaalne ulme, kus püüti siis (näiv)teaduslikult tulevikku ennustada/prognoosida. Põhiliselt tegeleti muidugi tulevikutehnika prognoosimsiega.

Allpoololev pilt ilmus ajakirja «Amazing Stories» 1939. aasta detsembrinumbri tagakaanel. Antud ajakirjal oli kombeks oma tagakaanele panna miskeid n-ö prognostilisi pilte, aga tavaliselt olid need kas tulevikulinnade või võõraste planeetide vaated. Paari kuu eest Euroopas alanud sõda tegi aga pildivalikus omad korrektiivid.



Kui pilt suuremaks klõpsata, siis võib lugeda pildilt naiivoptimistlikku teksti, kus taaskord seletatakse, et kuidas võimas tehniline vidin elu lihtsaks teeb. Noh, et selline võimas tank ning sõda saab kiirelt ja väheste ohvritega läbi... vaenlase hukkunud muidugi ohvritena kirja ei lähe...

Pildi maalis Stanley Ryter ning põhineb see kellegi Henry Juliani artiklil. Kuna kummagi tegelase kohta ma mingit infot kiirelt ei leidnud, siis lisan hoopis lingi tulevikusõja teemat (ja rohke pildimaterjali abil) lahkavale saidile.

Lingid:

16.10.09

Next (2007)

Otsisin filmide andmebaasist hoopis ühte Prantsuse filmi... filmi pealkirja ei mäletanud... olin vaid selle filmi kohta kunagi arvustust lugenud ja oli vaid meeles, et miski seos PKD-ga seal oli... hakkasin siis selle kirjaniku järgi otsima ning ei leidnud midagi...

Kuid eneselegi ootamatult avastasin, et vahepeal on tehtud film «Next».

Sisu:
Filmi peategelaseks on mees, kel on võime näha ette kahte minutit oma tulevikust... mees töötab lavamaagina Las Vegases... nii elatise pärast, kui ka enda imevõime varjamiseks...

Film sündmused käivituvad sellest, et tüübi vastu hakkab huvi tundma FBI.

Venelastel on miski tuumajurakas ära pätsatud, see on ilmselt USA-sse smuugeldatud ning plahvatuse ja rohkete ohvrite ärahoidmiseks oleks tulevikkunägeva mehe abi vägagi teretulnud...

Seosed:
Film põhineb Philip K. Dicki jutustusel «The Golden Man» (1954). Teisisõnu on tegu väga vabameelse ja algtekstist hälbiva ekraniseeringuga. Kirjaniku fänne see vabameelsus ilmselt pahandab, aga tänapäeval oleks selle jutu tekstitruu ekraniseerimine ikka enam kui jabur ettevõtmine.

Hinnang:
Ma ei võrdle siin jutustust filmiga, sest see oleks mõttetu ning ega film ka niiväga seda seost rõhuta.

Tegu on nõrgalt ulmelise ja tugevalt romantilise põnevuslooga ning sellisena pole film üldse paha. Kiidaksin kompositsiooni... eriti seda, kuidas vaatajal nii mõnigi kord n-ö vaip alt ära tõmmatakse ja kuidas vaataja taipab, et nägi vaid peategelase tulevikunägemust, et reaalne situatsioon alles tuleb. Lavastaja Lee Tamahori on selle asja vägagi kenasti välja mänginud.

Filmi põhivõlu vast ongi see, et kui mõnusalt on näidatud tulevikku nägeva mehe ja muu maailma suhted. Noh, et mees ütleb naisele, et see oli mõnus... naine küsib mis... see ütleb mees ja suudleb! Või siis see koht kus tüüp koos eriüksusega laevas terroriste jälitab ning muudkui näitab, et snaiper seal, ja pomm seal, jne. Kuratlikult efektne oli ning pani mõtlema, et kuidas muutuksid asjad, kui olekski nii...

Kindlasti pole tegu miski filmikunsti verstapostiga, aga mõnus ja armas ajaviide on see «Next» küll. Ma pole Nicolas Cage'i fänn, aga selles filmis tegi ta minuarust väga kena soorituse... siia kohe sobis see tema natuke jobu nägu ja see alailma pisut lahtine suu. Julianne Moore ja Jessica Biel eristusid samuti ülejäänud ansamblist, aga Cage'i vastu nad siiski ei saanud...

Tarkadest andmebaasidest sain veel ka teada, et käsikirja esimese versiooni tegi Gary Goldman, kelle jaoks pole see esimene kord PKD jutte ekraanikõlblikuks kirjutada.

Lingid:

6.10.09

The Stand (1994)

Nädalavahetusel möllas siin saarel torm Sören. Meie maja ümber see igatahes puid ei murdnud, aga selline õrnalt apokalüptiline ilm ja kalli kaasa pisut põdur (sõbrantsi sünnipäevajärgne) tervis määrasid ka vaadatava filmi.

Kuna pikk õhtu oli ees, siis tundus üsna õige ette võtta kuuetunnise minisarja «The Stand» (1994) vaatamine. Jah, seesama, mida rohkem jupitatult on kunagi näidatud ühes kohalikus telekanalis pisut labastava pealkirjaga «Viirus».

Sisu:
Sisu on tegelikult lihtne.

Miskis (sõjaväe) laboris pääseb viirus lahti... st toimub pisuke leke. Üks valveteenistuse mees lööb vedelaks ja paneb perega putku... kihutades läbi mitme osariigi levitab mees usinalt viirust ning varsti ongi suur üleameerikaline jama käes. Sõjavägi püüab alguses asja salata, aga lõpuks tuleb ka neil tõde tunnistada... ja surra...

Selgub siiski, et mõned inimesed on selle viiruse suhtes immuunsed ning kuidas sõjaväe arstid ka ei uuri, mittemingit meditsiinilist märki immuunsusest pole. Üks arst viskabki mõru nalja, et jumal jne.

Võimalik, et see jumal tõesti mõnesid inimesi hoiab, sest viirusest mittenakatunud näevad ka reaalsusega haakuvaid nägemusi. Üks nägemus on keset maisipõldu elav 106-aastane neegrimammi, kes kutsub kokku häid inimesi, sest maisis on rotid.

Nähakse ka nägemuslikke unenägusid ühest tumedast mehest, kes esindab ilmselgelt paha poolt ning kes kogub samuti ellujäänud rahvast kokku ja ähvardab ka neegrimammit, et küll ta...

Vaataja saabki siis jälgida erinevate võtmeisikute lugusid ja ka seda, kuidas nad rahvast kokku koguvad ning kuidas head ja pahad paika loksuvad. Selge, et vastasseis on ja...

Seosed:
Minisari põhineb Stephen Kingi samanimelisel romaanil... õigem oleks öelda, et autor kirjutas stsenaariumi oma romaani kärbitud versiooni põhjal.

Kes pole kursis, siis neile teadmiseks, et kirjastajate nõudel ilmus romaan 1978. aastal kärbetega... alles 1990. aastal ilmus n-ö täielik ja kärpimata väljaanne, mis on paar-kolmsada lehekülge paksem.

Hinnang:
Minisari on vägagi tekstitruu, mis käsikirja autorit arvesse võttes pole ka teab mis üllatus. Jah, lahknevusi esineb, aga neist rääkimine oleks pahatahtlik norimine.

Näitlejatöödele suurt midagi ette heita pole, aga ka kiitmiseks üldiselt põhjust ei näe – selline teleprofi argipäev. Nimeliselt märgiks ära vaid Stu Redmani mänginud Gary Sinise'i, sest tema oli ülejäänud seltskonnast ikka peajagu üle. Eks peaosa seda ka rohkem võimaldas, aga mitte ainult...

Lavastaja Mick Garris on samuti head tööd teinud, aga mitte väga head.

Ma olen hinnangu andmisega tegelikult pisut raskustes, sest ühelt poolt on tegu sellise lödivõitu teleseebiga. Teisalt, ma olin ju kunagi algust ja lõppu näinud, aga ikka vaatasin. Ja vaatasin põnevusega... noh, et üks seeria lõppes, et siis kohe järgmine, et esimene plaat välja ja kohe teine sisse. Jah, niipea uuesti ei vaata, aga järelmaitse pole paha.

Neli olekski üsna aus ja õiglane hinne, sest paljud asjad, mis häirisid, on Stephen Kingi «süü», aga milleks süüdistada Kingi, et ta King on...

Lingid:

4.10.09

Marslaste mandala

Tänase tormise ilmaga tundub alljärgnev pilt iseäranis sobilik. Mulle tundub ja võibolla tõesti vaid tundub, et otsekui oleks mulle kusagilt kõrvade vahele jäänud, et selle pildi nimi on «Marslaste mandala» või siis «Marsi mandala». Tegin ka kiire otsingu, aga tundmustele kinnitust ei saanud.



Pildi autoriks on Virgil Finlay ja kaunistab see ajakirja «Fantastic Universe» 1957. aasta aprillinumbri kaant. Nagu selles ajakirjas enamjaolt kombeks, ei illustreeri kaanepilt ühtegi juttu... on vaid üks ilus asi iseeneses. Jah, planeet pildil võib tõesti Marss olla... noh, et punane liivakõrb ning Maa tundub ka kohalikele üsna tuttav olevat...

Lingid: