KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.3.09

Häid ulmefilme!?

Mul on mure. Kas keegi soovitaks mõnda (või mitut) head ja uuemat ulmefilmi?

Kuigi mulle meeldib mõelda ja rääkida ulmest kui teadusliku fantastika, fantaasia ja õuduse katusterminist, siis praegu pean ma silmas just teaduslikku fantastikat (SF ehk sci-fi).

See filmimure teadvustus mulle umbes kuu aega tagasi. Ühel õhtul arutasime naisega, et mida vaadata ning tuvastasin, et meil on kodus umbes poolsada vaatamata õudukat... ja mitte ühtegi vaatamata SF filmi.

Pean just silmas filme, mis oleks ka mõnus meelelahutus. Uuemat ja vanemat ning ülitõsist ja ülistaatilist SF klassikat on meil hulgi, aga pärast rasket tööpäeva ei viitsi ju vaadata, et kuidas miski töll robotitega oma kosmilises kasvuhoones ringi lendab..? Või miskeid düstoopseid punkrivisioone, või miskeid kõnelevaid ja mässavaid masinaid..?

Kuigi ma räägin meelelahutusest, peaks filmis siiski ka visiooni ja terviklikku maailmanägemist olema. Teab keegi mõnda sellist filmi?

NB! Selle postituse pildid on illustreeriva iseloomuga.

26.3.09

Eugenio Luque «El pastor y el hombre del espacio»

Eugenio Luque oli tõenäoliselt pseudonüüm ning autori isikuna on esile kerkinud aja- ja näitekirjanik Manuel R. Cuevillas, kes ilmselt sedamoodi eristas oma tavaloomingut ulmest.

Jutt «El pastor y el hombre del espacio» ilmus köites «Antología española de ciencia ficción» (1967). Raamatu koostas Domingo Santos ning seda peetakse esimeseks Hispaania ulme antoloogiaks.

Kõikvõimalikke Hispaania ulme andmebaase ja bibliograafiaid uurides on mulle selgeks saanud, et antud jutt on suure tõenäosusega ka Eugenio Luque ainus ulmejutt.

Sisu:
Maandub Hispaanias nn lendav taldrik ning sellega saabunud tulnukal on ülesandeks küsitleda ühte kehvikut ja ühte rikkurit.

Kehvikust karjus jätab tulnukale aga sedavõrd geniaalse mulje, et tulnukas pageb oma kosmoselaeva ja lahkub kiirelt Maalt.

Seosed:
Kuna tõenäoliselt on tegu autori ainsa ulmejutuga, siis ilmselt pole see ka mingi sarja osa.

Hinnang:
Lugesin teksti venekeelses antoloogias «Дальний полет» (1972), kus autoriks oli märgitud Мануэль Куэвильяс ja pealkirjaks «Пастух и пришелец из космоса».

Nõukogude Liidus oli jutu peamine väärtus ilmselt selles, et see näitas, kuidas kapitalistlikus läänes on kehvik tark ja töökas ning rikkur on loll ja laisk parasiit.

Jutuke on tegelikult üks paras satiiriline pila, sest ei saa kuidagi tõsiselt võtta ei tulnuka uurimismeetodeid, ega ka seda mitut suurvaimu endasse mahutavat karjust. Satiirilise pilana võib tekstile ju ka kolme panna ning selle siis ka unustada.

Lingid:

In the Name of the King: A Dungeon Siege Tale (2007)

Ütled Uwe Boll ja kõigil on asi kohe selge. Noh, et jampslik film, mis põhineb arvutimängul.

Käesoleva blogipostituse teemaks on «In the Name of the King: A Dungeon Siege Tale» (2007). Alapealkiri annab kena vihje, et seekordne šedööver põhineb arvutimängul Dungeon Siege.

Sisu:
Peategelaseks on miski tüüp, keda võib lihtsalt Talumeheks nimetada.

Talumehel on naine ja poeg ning ise on ta midagi orvu moodi. Teisisõnu ei tea ta omi vanemaid ning külakogukond on ta omal ajal lapsendanud... või midagi sinnakanti.

Ühel ilusal päeval lähevad Talumehe naine ja poeg linna juurvilju müüma, aga teel ründavad neid miskid peletised. Poiss tapetakse ja naine võetakse vangi.

Peletisi valitseb miski võimuhull maag, kes tahab vallutada ka selle väärika kuningriigi, mille maadel elab Talumees.

Kõik on selge – sõda on vätimatu!

Seosed:
Film põhineb arvutimängul Dungeon Siege, aga kuna ma seda mängu isegi poole silmaga pole näinud, siis ei oska ma midagi rohkemat ka neist seostest kirjutada.

Hinnang:
Pean häbiga tunnistama, et vaatasin seda filmi isegi mõningase naudinguga.

Ei, elamust ma ei saanud, aga filmis oli omi helgeid hetki...

Nende helgete hetkede ja naudingu põhjusteks olid tegelaste riided ja relvad ning ka lahingustseenid.

Oleks filmil olnud ka enam-vähem korralik süžee, siis oleks tulemuseks üks tore ja ajaviiteline vaatemäng. Kahjuks on filmi süžee üks naeruväärne ja seosetu sonimine.

Näitlejad olid tõesti nimekad: Burt Reynolds, Ray Liotta, John Rhys-Davies.

Lisaks veel märulimehed Jason Statham ja Ron Perlman ning dünaamilised tibid Leelee Sobieski ja Kristanna Loken.

Tõsi, enda tasemele vastava rollisooritusega said hakkama vaid John Rhys-Davies ja Ron Perlman.

Lingid:

24.3.09

Rahvusvaheline Tolkieni-lugemise päev

Kõik asjasse puutuv on allpoololeval plakatil kenasti kirjas. Klõpsa suuremaks ja loe!

23.3.09

«Realms of Fantasy» müüdi teisele kirjastajale

Kirjutasin siinsamas blogis, et ajakiri «Realms of Fantasy» lõpetab ilmumise.

Ei tea, et kas oli fännide hädakisast abi, või oli kohe tehing plaanis... fakt on aga see, et Tir Na Nog Press ostis ajakirja eelmise kirjastaja Sovereign Media käest ära.

Igatahes on kirjastaja Warren Lapine ostu üle juba headmeelt avaldanud. Mees nimelt plaanis uue ajakirja tegemist, aga nüüd ei pea ta päris tühjalt kohalt alustama...

Ajakirja «Realms of Fantasy» fännidel pole ka põhjust kursimuutuse teemadel muretsemisks, sest Shawna McCarthy jätkab ajakirja peatoimetajana.

Viited

21.3.09

Boriss Rudenko «Подарки Семилиранды»

Boriss Rudenko oli omal ajal selline autor, et kelle uue jutu ilmumine oli minu jaoks peaaegu alati sündmus.


Ajakirja «Himija i žizn» 1985. aasta juuninumbris ilmunud juttu «Подарки Семилиранды» ma päris reaalajas lugeda ei saanud... pidin mõned aastad ootama, mil see taastrükiti Olgert Libkini koostatud antoloogias «Поселок на краю Галактики» (1989). Raamat koondaski oma kaante vahele ajakirjas «Himija i žizn» ilmunud ulmet ning oli sedavõrd menukas, et juba järgmine aasta ilmus sellest täiendustega kordustrükk.


Sisu
Brek Linar on hulkur, kes oma rännakutega on jõudnud järjekordsesse väikelinna. Istunud kõrtsi ette pingile, saab ta kohe ka kuulma kõrtsmiku tänitust, et taoline räbalapunt peletab kindlasti kunded minema...

Õige pea on aga kõrtsmikul muidki muresid, sest saabub Semiliranda, kes tahab kõrtsmikule kingitust teha. Kõrtsmik ei taha kingitust vastu võtta ning keeldub viisakalt.

Brek Linar aga tõttab lahkuvale Semilirandale järele ja ütleb, et andku kingitus talle. Semiliranda on pisut hämmingus ja annabki. Brek teeb karbi lahti ning selles on ühe osutiga kell. Hulkur ei oska sellisest kingitusest kohe midagi arvata, aga säästliku inimesena usub ka sellisele kellale rakenduse leidvat...

Hoopis hämmastav muutus on toimunud aga kõrtsmikuga, kes kutsub Brek Linari nüüd enda juurde kostile ja püüab üldse hulgusele igatpidi meele järgi olla. Selgub, et Semiliranda kingitustel on kummaline omadus: kingituse saajal sellest kasu pole, pigem on kahju, küll on sellest aga kasu ümbritsevatele inimestele. Jääb vaid tuvastada, et milline kasu seekord mängus on...


Seosed
Esmatrükis nimetati seda muinasjutuks... tänapäeval võiks vabalt öelda ka (linna)fantaasia. Semiliranda on nimelt võlur.


Hinnang
Pean seda väga heaks lühijutuks, kuigi Boriss Rudenkole see päris tüüpiline pole.

Lummab, kuidas autor nappide vahenditega annab edasi sedavõrd palju kummastust. Nimekuju Semiliranda eeldaks ju naist, aga autor kasutab asesõna «он» ning mingil hetkel annab teada, et tegu veel ka alles lapsega. Või siis jutu algus, kus võrreldakse Brek Linari ja ta kingade vanust – see oleks kui näidisalgus heale jutule. Või siis jutu lõpp, kus tundub, et asi kisub moraliseerivaks fantaasiaks, aga kus siis autor toob praktiliselt viimaste lausetega sedavõrd karmi jõnksu sisse...


Viited

20.3.09

Cthulhu Tales: The Eyes of Madness

Täna oli vaba päev ning mõtlesin seda algul miski tüsedama romaani konsumeerimiseks kulutada.

Kahjuks tuli mul õues tegeleda kõikvõimalike korrastustöödega ning tegelikult olid mul ka silmad korrektuuri lugemisest väsinud. Jama, kui töö ja hobid ühtesid ja samu kehaosi kurnavad!

Nõnda juhtuski, et tüseda romaani asemel sai võetud õhuke koomiksivihik... täpsemalt «Cthulhu Tales» esimene number, mis ilmus eelmise aasta märtsis. Väljaandjaks BOOM! Studios, kus on tõsiselt käsile võetud Cthulhu ühismaailma originaalsisuga koomiksivihikute tootmine.

Vihiku avalooks on «The Eyes of Madness», kirjutas selle Steve Niles ja joonistas Chee.

Sisu:
Tegevuspaigaks on Uus Inglismaal asuv väikelinn Mason. Peategelaseks on kohalik kirikuõpetaja, kes pajatab tagasivaatavas vormis loo sellest, kuidas linnakesse saabus pime mees...

Tegu oli kummalise mehega, kes tundus nägevat rohkem, kui seda pime suudaks... ka kasutas ta sõna «jumal» mitmuses... ning ilmselgelt oli ta midagi karmi läbi elanud...

Eks omad läbielamised tabavad ka kirikuõpetajat, sest oma lugu räägib ta ju hullumajas.

Ühel ööl leiti see pime mees, nuga käes, riided verised ning jalge ees linnakese laste laibad. Mees väitis, et need pole lapsed, vaid hoopis...

Linnarahval oli asi kohe selge ja leiti, et kohtuta poomine oleks paras palk. Kirikuõpetajas tekitas küll kahtlusi, et kuidas sai pime mees kinni püüda kõik lapsed ja need tappa?

Hukkamise eelõhtul on pime mees valmis lõpuks pihtima ning lisaks ebatavalisele loole, saab kirikuõpetaja ka pimeda silmad!



Seosed:
«The Eyes of Madness» kasutab ühismaailma Cthulhu Mythos reaaliaid, kuid on samas originaallugu.

Hinnang:
Kes on Cthulhu-tekste lugenud, see leiab siit ilmselt palju tuttavat ning sõltubki lugeja maitsest, et kas ta nimetab antud lugu ebaoriginaalseks või klassikaliseks.

Mulle meeldis! Sobis hästi vihiku avalooks ning omab ka iseseisvat väärtust. Eriti tahaks aga kiita seda silmade värki. See ikka täitsa oli!

Lingid:

19.3.09

Zombie Strippers (2008)

Eelmise nädala algul käis üks kamraad siin saarel külas. Sai pisut lobisetud, plaate sobratud, viina võetud ja ka mõnda filmi vaadatud. Ristol oli (ilmselt) pervoosse naljana kotti topitud filmi «Zombie Strippers» (2008) DVD.

Minu rämpsfilmidest kalestunud hing aimas halba...

Sisu:
On lähitulevik. Miski viirus on kah ning see viirus teeb inimestest ebasurnuid.

Põhiline tegevus toimub stripiklubis ning eks pealkiri annab ka vihje (tegelikult ütleb suisa otse), et kes need peamised ebasurnud on.

Seosed:
Film pidavat olema absurdiklassiku Eugène Ionesco näidendi «Ninasarvik» (Rhinocéros, 1959; ek 1967) töötlus.

Kuid eks seoseid oli teisigi...

Hinnang:
Tegu on haruldaselt halva filmiga, mida isegi vaadata oli piinlik... sellest avalikult rääkimine on veel piinlikum...

Näitlejad mängisid sedavõrd halvasti, et suisa valus oli vaadata. Sisu? Seda ju polnud! Jah, takkajärgi on filmile igasugu n-ö diipi mõtet külge poogitud, kuid oma loogikalt on see siiski täiesti tavaline pornofilm, kus puudub porno.

Kõik see n-ö diip mõte (või postmodernism) esineb praktiliselt igas pornokas, kus on võetud aluseks miski muu film või raamat ning selle peale siis toppimine üles ehitatud. Keegi lihtsalt ei viitsi pornoka jaoks miskit süžeed välja mõelda, sest keda huvitab pornofilmi sisu...

Ma täitsa usun, et filmi käsikirja autor ja lavastaja Jay Lee on nutikas tegelane, aga filmist see kõik välja ei paistnud.

Üsna arusaamatuks jääb ka, et mis sundis Robert Englundi selles jandis kaasa tegema?

Jant see ju on. Ja halb, ja väga maotu jant. Meenub vaid üks tõsiselt hea koht, kus mingil tüübil löödi alalõug küljest ära ja siis ebasurnuna ei saanud tüüp kedagi pureda, sest alalõuga ju polnud.

Tuleb muidugi tunnistada, et mul on need kruvid puudu, mis võimaldavad kõntsa naljakaks pidada ja seda siis miski erilise kämbi või postmodernismina nautida.

Lingid:

11.3.09

Jack C. Haldeman II «We, the People»

Mõne jutuga lihtsalt on nii, et juttu ennast pole ollagi, et miski seitse lehekülge mittetihedat teksti pehmekaanelises taskuraamatus, aga jutu väärtus ja laeng kaalub üles enamuse romaanide oma.

«We, the People» on just selline tekst! Autoriks on mitte eriti tuntud Jack C. Haldeman II ja ilmus see esmakordselt ajakirja «Analog Science Fiction / Science Fact» 1983. aasta nn pära-septembrinumbris.


Sisu
Jutu peategelaseks on keegi Mark, selline mõõdukate tervisehädade käes vaevlev pensionär ja sõjaveteran.

On mitte eriti kauge tulevik ning on 15. aprill, mis on nn maksude päev, sest selles ühiskonnas on iga kodaniku kohuseks ise määrata temalt riigile laekuvate maksude kasutamine. Noh, et kui palju tervishoiule, kui palju sõjaveteranide organisatsioonile, kui palju vesinikpommi täiustamise uuringuteks jne.


Seosed
Tekstil puudub igasugune seos nii antud autori muu loominguga, kui ka kõikvõimalike ühismaailmadega.


Hinnang
Eks hinne juba näitab mu suhtumise ära, aga eraldi tahaks kiita meisterlikkust, millega autor avab arvuti ja inimese dialoogi läbi maailma ja selle toimemehhanisme. Ei saa salata, et ka mulle selline maailm ja selline maksude jaotamise viis meeldib. Kiidan ka viimast lauset, mis annab jutule sarkastilise lisajõnksu.

Jack C. Haldeman II on ise öelnud:
When I really get mad, I write a story.

«We, the People,» written in a flush of bitter anger, but with an undertone of hope — has over the years gathered me more response than anything else I've ever written. It has appeared in a variety of newsletters from such diverse organizations as Libertarians and CPAs. I was told that someone once sent copies to all the members of the Senate when they were considering tax reform. It has been used in classrooms to teach the critical difference between a Democracy and a Republic. I wrote it years ago, but I feel it is as pertinent today as it was when it appeared in Analog magazine.

Vene keeles kannab selle jutu tõlge pealkirja «Мы, народ...» ja ilmus see kõigepealt ajakirja «Vokrug sveta» 1984. aasta septembrinumbris. Siis jäeti kolm punkti pealkirja lõpust ära ja taastrükiti see sõjavastaste ulmejuttude antoloogias «Мир – Земле» (1988), mille koostas Vladimir Gopman.

Inglise keeles on jutu ainus kommertslik kordustrükk ilmunud antoloogias «There Won't Be War» (1991), mille koostasid Harry Harrison ja Bruce McAllister.

Võimalik, et juttu on veel mõnda keelde tõlgitud, aga seda on niivõrd meisterliku ja kaaluka teksti kohta ikkagi liialt vähe!


Viited

8.3.09

Kate Bush «Cloudbusting»

Kate Bush ja video tema laulule «Cloudbusting» on sobiv näide, kui rääkida ulme ja muusika seostest.



Laulu tekstis tegelikult midagi ulmelist pole, ulmeline on video. Kõikse jaburam on aga, et laul ja videoklipp põhinevad enam-vähem dokumentaalsel elulooraamatul.

Raamatu nimi on «A Book of Dreams», ilmus see 1973. aastal ning autor Peter Reich kirjeldab selles oma isa William Reichi lugu. Psühhiaatrist ja psühhoanalüütikust William Reichist võib lugeda kasvõi Wikipediast ning allpool olev link viib selle videoga seotud ebateooria juurde ja huviline võib juba sealt edasi ka mehe endani kaevata.

Laul ja video põhinevadki poja mälestustel isast. Isa mängib klipis Donald Sutherland ja poega Kate Bush. Kesksel kohal on videos see nn vihmamasin, mida parateooriate austajad reaalseks peavad ja mida mina suudan vaid maitsetuse piiril kõõluvaks pulpulmeks pidada.

Vihmamasin (kas siis Reichi oma või mõni muu) on ulmes üsna populaarne leiutis. Kiire ajuragin ja mulle tuleb kohemaid meelde kolm juttu, kus selline aparaat tähtsal kohal on. Leigh Brackett ja «All the Colors of the Rainbow» (1957), Ann Roads ja «The Man Who Stole the Sun» (1964) ning kodumaine Marek Simpson ja «Vihmamees» (1994). Kindlasti on selliseid jutte veel ja veel ja veel...

Loomulikult ei taha ma öelda, et need jutud on saanud mõjutust just konkreetselt William Reichist ja tema teooriatest. Kuid koos Kate Bushi videoga need jutud mu peas ühise puntra moodustavad.


Viited

3.3.09

Doragon Heddo (2003)

Inglise keeles on selle filmi nimeks «Dragon Head», et kui kellegil on raskusi jaapani keelega...

Sellest pealkirjast tulenevalt oli ka üsna keeruline leida wõrgust antud postitust illustreerivaid filmikaadreid. Loomulikult, ma oleks võinud ju teha miskeid tõmmiseid DVD-lt... aga just praegu (ehk umbes viimane kuu) puuduvad mul selleks tehnilised võimalused.

Sisu:
Film algab meeleolukalt ja ilmse tsitaadiga: miskid lapsed sõidavad klassiga kuhugi, rong siseneb tunnelisse ja siis tuleb pimedus...

Üks poiss saab peale katastroofi n-ö pildi taas ette ning avastab, et rong on avariis ja kõik on surnud. Hiljem ta siiski ühe tüdruku leiab ning koos leiavad nad veel ka ühe poisi, kes hakkab küll pisitasa n-ö ära pöörama. Esimesena teadvusele tulnud poiss ja tüdruk põgenevad ventilatsioonišahti kaudu raudteetunnelist maa peale.

Ei teagi, et kas oleks olnud arukam siiski tunnelisse jääda, sest maa peal on ka mingi katastroof toimunud ja kõik on kaetud ühtlase tuhakihiga ning taevast langeb seda tuhka üha juurde. Inimesi pole ka eriti näha.

Poiss ja tüdruk alustavad retke, et leida inimesi ja seeläbi ehk ka pääsemist...

Seosed:
Film põhineb samanimelisel populaarsel ja auhinnatud mangal, mille autoriks Minetaro Mochizuki ja mis ilmus aastail 1995–2000.

Filmi lavastas Jôji Iida, kes on ühtlasi ka üks käsikirja autoritest.

Hinnang:
Mangast tean ma vaid pealkirja ja autorit ning seetõttu ei oska ekraniseeringu pädevust hinnata. Et kõik mis ma filmist arvan, kõik see on vaid arvamus filmist.

Eks kogu film olegi üks lõputu rännak/põgenemine, mis peaasjalikult toimub stiilis vihma-käest-räästa-alla, kui vaid sedavõrd tuhases maailmas sellised võrdlused kohased on...

Lavastaja Jôji Iida tööle mul erilisi etteheiteid pole, film pole küll miski absoluutne tipp, aga hea on küll.

Seda tuleb küll öelda, et Satoshi Tsumabuki ja Sayaka Kanda said oma rollisooritustega kenasti hakkama. On ju film praktiliselt nende kahe lugu ning kõik ülejäänud ekraanil olnud isikud olid ju ausaltöelda statistid. Pealegi on Sayaka (Kanda) siiski pigem laulja...

Miks siis ikkagi vaid kolm? Ma ei usu, et tahan seda filmi veel niipea vaadata. Film pole halb, pigem siiski hea, aga on häiriv ja mõneti tüütu. Kui püüda väga objektiivselt hinnata, siis võiks ju isegi nõrga nelja panna, aga õudus (ja seda on see film eelkõige) on üks subjektiivsemaid žanre üldse ning seetõttu üle kolme siit ei tule.

Lingid: