KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



25.9.08

Kärbetega «Seksmisja» oli «Nowe amazonki»

Ega ka minu mälu pole täiuslik, aga midagi ikka meenub ning erinevate wõrguallikate abil saan vastatud...

Mister Costello küsis:
Aga Jüri, äkki sa kirjutad, mis täpselt selles 3 minutis väljalõigatud materjalis oli, sest ma pole kindel, kas ma kunagi lõikamata versiooni üldse näinud olengi.


Kui Maks ja Albert maa alt välja said, siis Maks hüüdis: «Kierunek: wschód. Tam musi być jakaś cywilizacja!», mis eesti keeles kõlaks: «Kurss itta! Seal peaks tsivilisatsioon olema!»

Need laused lõigati välja. Poola allikad väidavad, et filmi lavastaja Juliusz Machulski irvitas sellega Poola võimude üle, kes lömitasid idas oleva Nõukogude Liidu ees? Mulle tundus see pigem torkena Nõukogude Liidu aadressil.

Oli kuidas oli, aga Juliusz Machulski lõikas need laused taastatud versioonist uuesti välja.

Lisaks ittaminemisele mäletan, et ka filmi lõpp oli erinev. «Nowe amazonki» lõppes sellega, et sündis esimene poiss ja kaamera näitas kisendavat ämmaemandat, kes (ilmselt) märkas poisi suguelundeid.

Filmis «Seksmisja» oli kõik see samuti nõnda, aga siis näitas kaamera poisi jalgevahet ka vaatajale...


Viited

24.9.08

Harry Turtledove «Joe Steele»

Ajaloolase ja ulmekirjaniku Harry Turtledove'i põhižanriks on alternatiivajalooline ulme. Jutt «Joe Steele» on samuti alternatiivajalooline tekst ning ilmus esmakordselt antoloogias «Stars: Original Stories Based on the Songs of Janis Ian» (2003). Antoloogial on kolm koostajat ning nende tööjaotus kujunes ilmselt järgnevalt: Janis Ian oli n-ö vapiloom, Mike Resnick andis idee, suhtles kirjanikega ja veenis neid osalema ning Martin H. Greenberg tegeles reaalse toimetajatöö ja asjaajamisega.

Sisu
Ioseb Džugašvili vanemad emigreerusid omal ajal USA-sse ning väike Ioseb sündis juba vabas maailmas... Noormehe pärisnimi ei olnud Ameerikas just suupärane ning seetõttu muutis Ioseb Džugašvili enda nime ja temast sai Joe Steele.

Tahtejõuline noormees pürgis muidugi poliitikasse ning 1933. aastal olid asjalood nõnda kaugel, et Joe Steele oli üks demokraatide võimalikke presidendikandidaate... teine võimalik kandidaat oli Franklin Delano Roosevelt. Hääled jagunesid muudkui võrdselt ja demokraadid olid üsna hädas, kuniks sekkus Suur Juhus – tulekahju Roosvelti maa-häärberis. Enamus inimesi said majast välja, mitte aga ratastoolis Roosvelt. Oli ka neid, kel tekkis küsimusi tulekahju asjus, aga nii Joe Steele, kui ka ta lähimad kaastöölised Stas Mikoian ja Kagan omasid vettpidavaid alibisid ning Joe Steele sai USA presidendiks ja hakkas ellu viima oma Nelja Aasta Plaani.

Jutt kirjeldabki Joe Steele kuuekordset presidendiks olemist (1933–53) ja Ameerika Ühendriikide elu-olu neil aastail. Ameerikas võimutses Stalin/Steele, Venemaal Trotski ja Saksamaal Hitler – selline on maailm!

Seosed
Antoloogia «Stars: Original Stories Based on the Songs of Janis Ian» kontseptsioon seisnes selles, et kirjanikud kirjutavad Janis Iani laulude põhjal ulmejutud. Harry Turtledove ammutas oma jutuks inspiratsiooni laulust «god & the fbi» ning täpsemalt värsireast «Stalin was a Democrat».

Hinnang
Alustasin lugemist väga ettevaatlikult, sest Ulmekirjanduse BAASis oli jutule juba paar ühte antud ning ma suhtun ka Harry Turtledove'i loomingusse väga suure eelarvamusega.

Lugesin ja alguses tunduski jabur. Olgu, Stalin sündis USA-s! Kuid kuidas on võimalik, et USA-s elavad samuti Mikojan, Kaganovitš ja (ilmselt ka) Molotov? Olgu, elagu... aga ei, nad on Stalini võitluskaaslased. Tõenäosusteooria järgi oleks see ju igatpidi jabur...

Lugesin ja lugesin ning sain aru, et tegu polegi põhjus-ja-tagajärg tüüpi realistliku ulmejutuga. Pigem on tegu farsi või pajatusega. Hiljem wõrgus sobrades sain muidugi ka selle Janis Iani seose teada ning see pani asjad veel paremini paika. Proosaballaad alternatiivajaloolise ulmejutu vormis. Täiuslikuks muudab jutu aga sünkmorn ja süsimust huumor.

Viited

22.9.08

Ameeriklased Hitleri punkris

Tahtsin täna taas blogima hakata, aga see blog.tr.ee uus kujundus lõi ikka sapi korralikult keema ning sestap panen vaid ühe video ning Aamen! Pealegi pole ju üldse kindel, et see postitus blog.tr.ee-sse jõuab..?

Naer pidi terviseks olema, sestap panin siia ulja videolõigu tšehhide hurmavast komöödiast «Zítra vstanu a oparím se cajem» (1977).




Viited

16.9.08

Zítra vstanu a opařím se čajem (1977)

Tšehhidel oli juba enne teist ilmasõda sedavõrd võimas filmitööstus, et seda ei suutnud isegi sotsialistlik kord kihva keerata. Kahjuks on Tšehhi filmitööstusest kapitalismi viljastavates tingimustes saanud vaid Hollywoodi alltöövõtja, aga isegi see on parem saatus, kui endise Ida-Saksa filmitööstusega juhtunu.


Tšehhi ulme on nähtus omaette ja seda on ka tšehhi ulmefilm. Ma ei taha väita, et tšehhid pole teinud tõsiseid ulmefilme... on küll ja olen selliseid isegi näinud! Põhiliselt on tuntud siiski tšehhi ulmefilmid, mis sisaldavad üsna meeleheitlikus koguses jaburat ja sageli ka rämedalt üle võlli käivat huumorit. Film «Zítra vstanu a opařím se čajem» (1977) on just selline ning on ilmselt omas liigas üks parimaid.


Sisu
Filmi sündmusi käivitavaks isikuks on endine nats Klaus Abard (allpool pildil), kes koos kambajõmmidega otsustab muuta teise ilmasõja käiku. Nad on kusagilt muuseumist pannud pihta kohvri miniatuurse vesinikpommi jooniste ja tootenäidetega, otsustavad kaaperdada ajamasina ja sellega sõjaaega tagasi minna ning kohvri Hitlerile anda, et too siis vesinikpommide abil sõja võidaks.


Filmi tegevus toimub ajal, mil ajarännud on võimalikud ning toimub isegi n-ö ajaturism. Segasemaks teeb sündmustiku asjaolu, et on olemas kaksikvennad Burešid: üks neist on tõsine teadlane, kes muuhulgas on ka ajamasina leiutaja... teine on aga naistekütt ja muidu kelm ning ka ajamasina piloot. Eks Klaus Abardi ja ta kamraadide plaan oligi selles, et rahamaias piloot viib nad koos kohvriga sõjaaega jne.


Burešite probleem seisneb selles, et piloot Bureš tõmbab hommikul toidutüki kurku ja lämbub. Teadlane Bureš on tahtnud kogu aeg lennata (ajamasin meenutabki kosmoseraketti) ja tõmbab seepärast surnud kaksikvenna mundri selga ja läheb tööle. Oma kergemeelse vennana esinedes saab ta kohemaid paari vapustuse osaliseks ning takkapihta peab ta just selsamal 1. juunil viima ka natsirakukese minevikku.


Loomulikult kisub kõik kiiva, sest Jan Bureš ei tea oma venna Kareli hämaratest tehingutest midagi. Ajamasinasse topitakse veel ka miski ameerika turistide abielupaar. Juhmardlikel ameeriklastel on muidugi täpselt samasugune kohver, kui on ka vandenõulastel. Kõige krooniks põrutab Jan Bureš ajamasinaga valesse aastasse...


Seosed
Filmi käsikirja autorite seas on mainitud ka Josef Nesvadba nime ning seetõttu on sageli väidetud, et film põhineb kuulsa tšehhi ulmekirjaniku jutul.


Keerulisemaks läheb siis, kui hakata otsima, et millisel jutul konkreetselt? Mina küll sellist ei leidnud. Paar usaldusväärsemat allikat ongi märkinud, et film põhineb vaid Josef Nesvadba ideejupil, aga see ideejupp pärineb küll ta jutust.


Hinnang
Film on komöödia ja on ka naljakas, aga põhivõluks on, et käsikirja autoritel ja lavastajal on jätkunud silma ka ulmelise osa jaoks. Pole ime, sest lavastaja Jindrich Poláki jaoks polnud see sugugi esimene ulmefilm.


Näitlejad olid minu jaoks enamjaolt tundmatud (noh, et mõnda oleks pidanud nime järgi teadma), aga näitlejate sooritustele mul küll etteheiteid pole.


Parimad hetked olid siiski seotud sisu ja mõnusate detailidega. Näiteks see ameeriklastest abielupaar oli ju paras klišee, aga hästi väljapeetud klišee. Või siis see vahva gaas, mis vastase kangestuma pani ja naha roheliseks muutis. Rääkimata küünilisest elegantsist, millega filmi tegelased üksteist maha nottisid ja võõrasse aega surema jätsid...


Viited

15.9.08

Seksmisja – hispaaniakeelne plakat

Olen näinud filmi «Seksmisja» (1984) plakateid viies-kuues keeles ja kõikvõimalike pildiliste lahendustega, aga allpool olev hispaaniakeelne (klõpsa suuremaks!) meeldib mulle kõige enam. Ka ei arva ma, et tegu on miski plakatikunstialase suursaavutusega. Kaugel sellest!



Kuid minuarust annab see plakat kenasti edasi sedasama jaburat tunnet, mis valdab inimest, kes seda filmi vaatab.


Viited

R. Garcia y Robertson «Gone to Glory»

Ameerika ajaloolast ja ulmekirjanikku R. Garcia y Robertsoni teadsin ma siiani kui ajaloolise taustaga fantaasialugude autorit. Loomulikult ma teadsin, et ta on kirjutanud suisa tõupuhast teaduslikku fantastikat, aga miskipärast ei kiskunud mind see lugema. «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 1995. aasta juulinumbris ilmunud jutustus «Gone to Glory» köitis aga tähelepanu. Jah, ma ei salga, et tegelikult köitis kõigepealt mu tähelepanu Barclay Shaw tehtud kaanepilt, mis seda jutustust illustreeris. Kuid ega kaanepilti suvalise loo kohta tehta ja kuna ka R. Garcia y Robertsoni seniloetud tekstid olid vaid häid elamusi andnud...

Sisu:
Jutustuse tegevus toimub kauges tulevikus ja kaugkosmoses. Planeedi nimeks on Kuulsus ning inimesed muudavad seda elukõlbulikuks. Samasse päikesesüsteemi on toppama jäänud ka piloot Defoe, keda teatakse kui osavat probleemide lahendajat. Ise ta paneb kõik selle küll vaid vedamise arvele.

Planeedi Kuulsus metsikutel aladel on hädamaandumise teinud kolm inimest ning nende edasine saatus on teadmata. Kuna keegi majanduslikult mõtlev isik on planeedi asustanud (taasloodud) neandertaalastega ja kuna see vastupidav tõug tegeleb Kuulsusel põhiliselt sõdimise ja paljunemisega, siis pole laevahuku läbiteinud inimeste võimalik saatus just kiita.

Defoe saab ülesandeks laskuda planeedile ja teha kindlaks, et mis inimestega juhtus. Et jas on ellujääjaid ja kui on, siis need päästa. Vastu tahtmist saab ta oma kaaslaseks karmi naisterahva, kes on kõrgel kohal Kuulsust elamiskõlbulikuks tegevas organisatsioonis. Naisterahvas on muidugi tegija, selline minimaalse ja tugevalt halliseguse siilisoenguga militaar.

Seosed:
Inglise keeles on autorikogu «The Moon Maid and Other Fantastic Adventures» (1998) arvustustes korduvalt väidetud, et jutustuse «Gone to Glory» ja lühiromaani «Werewolves of Luna» (1994) tegevus toimub samas maailmas. Mul on sellise väite asjus küll suured kahtlused.

Hinnang:
Maailm, kus toimub jutustuse tegevus, on värvikas ning autoril on jagunud hoolt ja püsivust paljudele pisiasjadele. Näiteks taasloodud neandertaalased, või siis dirižaabel ja sellega lendamine, rääkimata juba planeetidest Värten ja Kuulsus. Kui hinnata ainult maailma, siis tahaks panna võimalikult kõrgeima hinde.

Probleem on toimuvas. Esiteks võtab teeleasumine kohutavalt aega. Ma ei eita, et jutustuse algust on samuti huvitav lugeda, aga proportsioonid on lihtsalt paigast ära. Ülesanne Kuulsusel peaks olema sedavõrd raske, et seda suudab täita vaid Defoe, aga kui autor päästeoperatsiooni kirjeldab, siis tekib küsimus, et kas ülejäänud inimesed on lihtsalt juhmid? Defoe ainsateks plussideks tuleks lugeda vaid neandertaalaste elu-olu tundmist ning tähelepanuvõimet. Miks see militaarne naisterahvas ei võinud teada ja tähele panna?

Gardner Dozois on oma valikutega mind ikka ja jälle üllatanud. Nii ka seekord, kui ta pani jutustuse «Gone to Glory» antoloogiasse «The Good New Stuff: Adventure in SF in the Grand Tradition» (1999). Einoh, tekst on hea, aga kas just sedavõrd hea, et peaks panema selle soliidsesse valikantoloogiasse..? Samas, just tänu sellele antoloogiale on tekst ilmunud mitmes võõrkeeles. Näiteks vene tõlge «Навстречу Славе». Tšehhi tõlge «Odejít na věčnost» ja saksa tõlge «Schon auf dem Weg nach Glory» ilmusid siiski seetõttu, et ajakirjal «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» oli nendes keeltes tõlkeversioon. Tõsi, tšehhi tõlge sai ka teist korda ilmuda, kui tšehhi keeles ilmus Gardner Dozois koostatud antoloogia.

Lingid:

12.9.08

Joseph H. Delaney «A Jury of His Peers»

Minu puhul küll harva, aga mõnikord siiski juhtub, et loen suvalise autori suvalist teksti. Ameerika jurist ja ulmekirjanik Joseph H. Delaney pole minu jaoks päris suvaline nimi, sest olen talt kunagi juba ühte teksti lugenud, aga ajakirja «Analog Science Fiction and Fact» 1998. aasta jaanuarinumbris ilmunud jutustus «A Jury of His Peers» sai küll üsna umbropsu loetud.

Sisu:
Tegevus saab alguse Texase osariigis, täpsemalt USA ja Mehhiko piiril. On öö ja ilmselgete kriminaalsete kalduvustega ameerika kohtunik passib piirijõe kaldal ja ootab Mehhiko poolt talle saabuvat järjekordset narkolaadungit. Jõelt kostab pladinat ning kohtunik märkab miskit peletist jões lähemale kahlavat. Lase ja siis alles mõtle näib kohtuniku juhtmõte olevat, ning ta viskab püssi palge ja tõmbaki kahtlase olendi siruli.

Oleks siiski pidanud pisut mõtlema ja võibolla alles siis kõmmutama hakkama. Igathes saabuvad taevast UFOga peletise kaaslased ning pakivad kohtuniku oma laevukese peale ja võtavad kaasa.

Tulnukad on õnneks siiski humaansed ning mõrtsukast kohtuniku kaasavõtmine oli vaid ühe pikaajalise vaatleja tormakas otsus. Vaatleja siiski nõuab mõrtsuka karistamist ning juhtkond teeb talle ülesandeks see humaanses vormis ellu viia...

Maalasest kohtunikele ja kurjategijale tehakse tema habras olukord selgeks. Noh, et laev juba kaugel ja teda tagasi viima ei hakata... ja tapetul on palju sugulasi... ja meie oleme humaansed ja paneme su tapetu koduplaneedil maha... jne. Kohtunik tunneb, et talle tahetakse n-ö mütsi pähe tõmmata ja nõuab endale maist kohut. Võõrad mõtlevad ja leiavad, et sellisel nõudmisel on alust, aga et see maine kohus saab toimuma sealsamas laevas võõrplaneetlaste läbi. Kohtunik siiski arvab omaette, et küll ta maises kohtus end õigeks räägib...

Seosed:
Pole.

Hinnang:
Kindlasti mõjutab mu hinnet fakt, et lugesin seda teksti igasuguste ootusteta ning avastasin seetõttu ootamatult sellise mõnusa ja muheda loo. Lisaks ka see, et ilmumiskoha tõttu ootasin pigem sellist insener-tehnilist ulmet. Tekst ei ole midagi hüperoriginaalset, aga leidlik ja küüniline ning mõnuga loetav.

Samas mind hämmastab, et seda juttu inglise keeles taastrükitud pole ning minu andmetel on ajakirja «Jesli» 1998. aasta 11./12. numbris ilmunud vene tõlge «Суд равных» ka ainus selle teksti tõlge. Joseph H. Delaney viimane ilmunud ilmunud tekst väärib minuarust siiski paremat saatust!

Lingid:

11.9.08

Seksmisja (1984)

Tsensuuri teed on ikka imelikud küll! Kui ma nõukaajal seda filmi Tartu kinos Ekraan vaatasin, siis oli filmi pealkirjaks «Uued amatsoonid».


See polnudki miski Nõukogude Liidu tsensorite leiutis... poolakad ise võtsid kätte ja lõikasid filmi «Seksmisja» (1984) kolm minutit lühemaks ning panid sellele pealkirjaks «Nowe amazonki».


Kõikse jaburam oli aga see, et TRÜ filmiklubis oli enne kinos linastumist juba näidatud seda kärpimata versiooni ning kes isegi klubis polnud näinud, see sai ikkagi teada, et mis kärpimata versioonis oli. Selliseid asju räägiti ju üksteisele mõnuga edasi – et siis poliitilised nükked segatuna kiima ja muhedate nilbustega. See ju inimestele meeldib!


Sisu
Filmi tegevus saab alguse lähitulevikus (täpsemalt aastal 1991), mil külmutatakse kaks meest, et need siis kolme aasta pärast üles sulatada. Noh, et selline teaduslik eksperiment. Katsealusteks on naiste- ja napsumees Maksymilian Paradys ja ideeline teadlasehing Albert Starski. Kahjuks ei lähe asjad aga plaanipäraselt ja mehed sulatatakse üles alles aastal 2044.


Tulevik, kus mehed ärkavad, on aga karm. Naiste maailm! Toimus kolmas ilmasõda ning bakterioloogiline relv hävitas kõik mehed. Vähesed ellujäänud naised on loonud üsna range korraldusega ühiskonna, kus meeste jaoks enam kohta pole. Tõttöelda ongi naiste ühiskonna ees suur probleem, et mida teha kahe leitud isasega. Seksi ja soojätkamise peale keegi loomulikult ei mõtle, sest sugutungi pärsivad kellapealt tarbitavad tabletid ja lapsed sünnivad katseklaasis.


Algul tundub minevikumeestele, et nad on saabunud paradiisi: mõeldaks, et härjalt kenasid naisi ümberringi ja ei mingit konkurentsi! Üsna kähku aga selgub karm tõde, et mehed saavad olla kas uurimsobjektid ajaloolaste klaaskapis või katsejänesed geneetikute ja teiste taoliste käes. Meestel saab selgeks, et tuleb põgeneda kuniks pole veel hilja...


Seosed
Filmi «Seksmisja» puhul on räägitud, et see on ajuti liialt sarnane Marcin Wolski lühiromaanile «Neomatriarchat» (1982). Pole lühiromaani lugenud ja seepärast mul selles küsimuses arvamus puudub.


Filmi lavastaja ja käsikirja üks autoreid Juliusz Machulski kirjutas aga käsikirja põhjal samanimelise romaani ja avaldas selle 2001. aastal.


Hinnang
Eks hinne näitab kenasti ära, kui kõrgelt ma seda filmi hindan. Loomulikult on hindes ka teatavat nostalgiat, sest kui ma oleks seda esmakordselt käesoleval aastal näinud, siis ilmselt üle nelja poleks andnud. Miinusteks just filmi teatav venimine ja ajastuhõngulisus.


Loomulikult kajastab iga teos (kasvõi tahtmatult) oma loomise aega, aga see ajalikkus ei tohiks hiljem segama hakata.


Samas võiks ainüksi Jerzy Stuhri rollisoorituse eest maksimumhinde panna.


Filmis on aga muudki head. Meeldis näiteks naiste poolt ümberkirjutatud ajalugu, meeldisid jazzu nautivad ja kreemikooke nosivad dekadendid, meeldis saksa keelt kõnelev näitsik tõkkepuu taga. Hästi oli läbi mõeldud ka kõik Tema Ektsellentsiga seonduv... iseäranis rinnad!


Viited

9.9.08

Ernest Hogan «Coyote Goes Hollywood»

Claude Lalumière'i ja Marty Halperni koostatud antoloogia «Witpunk: Stories with Attitude» (2003) autorid jagunevad laias laastus kaheks: kas hästi tuntud tegijad oma varemilmunud juttudega või siis päris algajad või suisa debütandid. Alguses arvasin, et ka Ernest Hogan kuulub sinna teise rühma, aga siis sirvisin bibliograafiaid ja viisin mehe nime ta romaanide ja juttudega kokku.

Sisu:
Sõidab üks nooruk bussiga Hollywoodi. Kusagil trassil tuleb peale üks kolakas indiaanlane ja istub nooruki kõrvale. Indiaanlane on tüütu ja püüab juttu teha ning takkatraavi palub ka nooruki joonistatud koomiksialbumit näha. Nooruk nimelt sõidab Hollywoodi, et siis oma koomiks maha müüa ja ehk ka multifilmitööstuses kanda kinnitada. Indiaanlane lehitseb albumit ja nendib, et valge mehe kohta teab nooruk üsna palju koiotist.

Sõnast sünnib sõna ning mingil hetkel teatabki indiaanlane, et tegelikult tema ongi see koiott (trikster, noh). Noormees ei usu algul, aga koiott laseb tal oma elust erinevaid lõike näha ning selline nägemuste virvarr paneb uskuma küll...

Jutu moodustavad raamlugu ja siis asja tuumaks olevad nägemusjupid koioti ja filmimaailma suhetest. Algab see kõik pärast teist ilmasõda, siis hipindus, seejärel kauboikapitalismi ja jaapani korporatsioonide ajastu ning kõige lõpuks siis meie oma postmodernne wõrguajastu.

Seosed:
Kui trikster välja jätta, siis seoseid pole.

Hinnang:
Alustasin juttu üsna pika hambaga, sest miski loovisiku eneseteostus pole just kõikse paeluvam teema. Kui aga koiott mängu tuli, siis läks kohe ka asjaks ning suhteliselt kohe oli selge, et tegu on hea tekstiga. Naersin üsna mitmes kohas mürinal, aga kõikse meeldivam oli, et nali polnud eesmärgiks omaette... tegu on pigem küünilise kommentaariga Põhja-Ameerika viimase poole sajandi teemadel.

Lingid:

8.9.08

Thomas R. Dulski «The Trelph is a Solitary Creature»

Kõrvalolev on ajakirja «Analog Science Fiction / Science Fact» 1981. aasta 7. detsembri numbri kaanepilt. Seesama ajakiri oli ühtlasi ka esimene ulmeajakiri, mida ma oma elus käes hoidsin ning tõttöelda ka esimene, mille ma omandasin. Ostsin sellesama ühiku 1985. aasta sügisel Tartust omaaegsest nn Riia mäe antikvariaadist ja maksin selle eest kuus rubla ja 50 kopikat. Tudengi jaoks polnud see väike raha, aga kes siis rahast...

Thomas R. Dulski peaaegu lühiromaani mahtu jutustus oli selle ajakirjanumbri n-ö kaanelugu, mis tähendas, et lisaks kahele kaheleheküljelisele pildile joonistas Broeck Steadman selle teksti põhjal ka kaanepildi.

Sisu:
Teksti tegevus toimub kauges tulevikus, mil inimkond on Galaktikasse laiali valgunud, hõlvab tasapisi uusi planeete ja püüab ettejuhtuvate pärismaalastega mõistlikult läbi saada. Jutustus algab Mario Brisando saabumisega Priam IX-le. Mario Brisando töötab organisatsioonis, mis on kutsutud jälgima, et võõraste planeetide põliselanikele liiga ei tehtaks. Õigemini on ta oma organisatsiooni tähtsa tegelase vähetähtis abi.

Priam IX on veerohke maailm: neil on üks Austraalia-mõõtu manner ja hulk saari ning suured ja sügavad ookeanid. Põliselanikud on üsna lihtsad ja sõbralikud sellid, kellele inimeste toimetamine planeedil vähe korda läheb. Noh, et huvid ei kattu: inimesed aborigeenidega ei tegele ning pärismaalasi ei häiri, et inimesed kaladest haruldasi metalle toodavad.

Konflikt siiski tekib. Inimesed on hoolega tegelenud metalle sisaldavate kalade uurimisega ning uuringute põhjal töötanud välja feromoonid, mis peaks siis kalaparved suurtes kogustes õigesse kohta juhtima. Elegantne idee, aga kahjuks toob feromoon ookanisügavustest ülesse ka antud kalaliigi kummalise paljunemisskeemi kolmanda osapoole, kes ongi loo pealkirjas mainitud trelph...

Seosed:
Minu andmetel pole autor sellele tekstile järgesid kirjutanud.

Hinnang:
Tegu on Thomas R. Dulski debüüttekstiga ning selle fakti valguses kaalusin isegi jutustusele viie panemist. Lõpuks jäi hindeks siiski neli ja põhjuseks oli just inimsuhete puisus ja raamatulikkus. Kõik võõra planeedi, selle asukate ja kalade biokeemiaga seonduv oli läbimõeldud ja fantaasiarikas... inimsuhted mõjusid aga sellise kohustusliku ja punnitatud vahepalana... pinget oli aga üsna hästi keritud. Metallid ja keemia ongi Thomas R. Dulski põhiala, kuid ega mees ka kirjandusega päris rappa lähe.

Minu andmetel on jutustuse esmatrükk jäänud ka ainsaks avaldamise korraks inglise keeles. Tõlgetega pole seda teksti samuti hellitatud... tean vaid, et 1984. aastal ilmus Hans Joachim Alpersi koostatud almanahhis «Analog 8» selle jutu saksa tõlge «Der Trelph ist ein Einzelgänger».

Lingid:

Damir Mikuličić «Pela, sveta zmija»

Damir Mikuličić on horvaat, kelle reputatsioon ulmekirjanikuna põhineb tema ainsal raamatul – jutukogul «O» (1982).

Ka jutt «Pela, sveta zmija» pärineb sellest raamatust, kuigi esmatrüki kohaks oli sama aasta veebruaris ilmunud ajakirja «Sirius» 68. number. Võiks öelda, et see jutt oli seal ajakirjas suisa kaanelugu... st kaanele oli valitud pilt, mis sobiks ka seda juttu illustreerima.

1976. aastal ilmuma hakanud «Sirius» oli omaaegse Jugoslaavia esimene ulmeajakiri, mille üks käimalükkajaid oli samuti Damir Mikuličić.


Sisu
Jutt on antud ühe muistse riigi ülempreestri mälestustena.

Ülempreester uurib öösel taevast, leiutab selleks ka vastavaid tehnilisi abivahendeid ning oma vaatlustega märkab teatavaid seaduspärasusi. Ka märkab ta taevakeha, millele ta maise püha mao järgi annab nimeks Pela. See taevakeha ähvardab Maaga kokku põrgata.

Kahjuks ei jaga muistse riigi kõrgeim nõukogu preestri teaduslikku õhinat ja kartusi...


Seosed
Kui tahta seostest kirjutada, siis peaks puändi välja lobisema. Kuid kas maksab seda teha..?


Hinnang
Lugesin seda juttu vene tõlkes ja pealkirjaga «Пела, священная змея». Lugesin siis, kui see J. Umnjakova koostatud sotsialismimaade ulme antoloogias «В тени сфинкса» (1987) ilmus ning lugesin seda ka eelmisel nädalal. Ei olnud vapustav elamus esimesel korral ning veel vähem oli tekst seda korduslugemisel.

Jutule on raske midagi ette heita, kuid kiitmiseks pole ka põhjust. Selline vedel kolm oleks üsna aus ja õiglane hinne.

Vene antoloogias on märge, et tõlge on kärbetega, aga see võis isegi pluss olla. Vaevalt ma heldinuks, kui see paleoulmeline heietus veel pikem oleks olnud.

Ei ole minu lemmikuks jutud, mis algavad lausega: «Minu nimeks on Vaa Rao, mis esivanemate keeles tähendab päikesejumal Ra poega.»

Märkus 16. juulist 2011.
Kui ma selle postituse tegin, siis polnud mul ajakirja «Sirius» vastavat numbrit... nüüd on... kuid isegi originaali lugemine ei muuda mu arvamust ja hinnet... jääb kolm!


Viited

7.9.08

Le gendarme et les extra-terrestres (1979)

Minu nõukaaegses lapsepõlves oli välisfilmi linastumine kinos suursündmus, sest neid välisfilme näidati harva ning enamjaolt olid need ka paremad kui omaaegsed vene/nõukogude filmid. Tavaliselt sai käidud ja iga vähegi huvi pakkuv välisfilm ära vaadatud, sest kinoskäik oli ainus võimalus neid näha.

Nõukogude Liidu suhted USAga olid üldiselt mitte eriti sõbralikud ning seetõttu sai nõukogude kinokülastaja näha hulgaliselt Euroopa ja Aasia filme... igatahes kordi rohkem, kui neid praegu meie kinodes linastub. Prantsuse filmid olid Nõukogudemaal erilised lemmikud. Põhjusi oli tõenäoliselt mitmeid: inimestele ilmselt meeldis prantsuse filmide (ja iseäranis komöödiate) kergus ning mõningane frivoolsus, ametnikele aga Prantsusmaa mitteUSAsus. Pealegi on Venemaa kogu aeg austavalt Prantsusmaa poole kiiganud.

Üsna palju näidati nõukaajal kinodes ka filme, kus mängis Louis de Funès ning sealjuures ka neid nn sandarmifilme. Olen isegi näinud kinos näinud oma tosinkonda filmi selle käbeda prantslasega, sealhulgas on nähtud ka film «Le gendarme et les extra-terrestres» (1979), mis Nõukogude Eesti kinolevis kandis pealkirja «Sandarm ja tulnukad». Kuna Kanal 2 on juba mitu kuud näidanud neid nn sandarmifilme, siis otsustasin selle tulnukate oma nii kontrolli mõttes üle vaadata.

Sisu:
Sandarm Cruchot ja tema alluvad Saint-Tropezi politseist on sedapuhku kimpus tulnukatega, kes saabusid lendava taldrikuga. Tulnukad on hästi maskeerunud, sest nad võivad võtta omale meelepärase kuju ning enamjaolt nad esinevadki lustlik-seksikate tibidena või moekate noorukitena. Ära saab tunda neid peamiselt selle järgi, et nad peavad aegajalt õli rüüpama ning patsudades kõmisevad nad tühjade tünnidena.

Seosed:
Lavastaja Jean Girault tegi kuus filmi Saint-Tropezi sandarmist ning see tulnukatefilm on eelviimane ning peaks olema ainus, mida sellest sarjast ulmeks võib nimetada.

Hinnang:
Hindeks olev kolm on pandud muidugi nostalgialainel ning mul on üsna raske ette kujutada tänapäeva inimest, kes sellest filmist heldida suudaks.

Loomulikult pole seda filmi võimalik ka ulmena hinnata, sest tegelikult on see film vaid mõnigaste ulmeelementidega ning need elemendid ei kannatanud mingit kriitikat juba 1979. aastal. Tõttöelda võib need tulnukad asendada millega/kellega tahes ning filmis ei muutuks suurt midagi. Selles poleks ju midagi halba, kui see ulmeosa nii jabur ja odav ei oleks.

Filmi põhiline miinus tuleneb siiski ekraanil toimuvast lõputust palaganist. Louis de Funès tormab ringi, vehib käte ja jalgadega, teeb grimasse ja muidu totraid lõustu... ning jõudumööda sekundeerivad talle selles tegevuses ka teised näitlejad. Pole ju vahet, et kas lüüa kedagi jalaga persse või lüüa kellegi persse kruvikeeraja – eriti naljakas pole kumbki variant! Tõsi, läbi ajahämu meenub, et otsekui oleks lapsena see kõik märksa naljakam ja ägedam tundunud...

Lingid: