KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



26.8.08

Indrek Hargla «Minu päevad Liinaga»

Õnnestus eile osta provintsipealinna r-kioskist sellesinatse müügikoha ainus eksemplar ajakirja «Looming». Ostsin teadlikult, sest teadsin augustinumbris Hargla lugu sees olevat...


Sisu
Kirjanikust pereisa sõidab naise ja tütrega loodusesse, et vorstikesi grillida ja telgis ööbida. Noh, selline linnainimese arusaam romantikast ja mõnusast olemisest. Metsavahel selgub, et pereisa unustas külmkasti koos toiduga autosse tõsta. Tekib siis linnainimestel mõte, et naine ja koer jäävad auto juurde ning panevad telgi üles ja teevad lõket. Isa ja tütar lähevad tagasi, et teepealsest majast süüa küsida. Ja nii see algab...


Seosed
Minuarust puuduvad.


Hinnang
«Minu päevad Liinaga» on tekst, millest on tegelikult üsna raske kirjutada... noh, et võib midagi olulist välja lobiseda ning siis spoilerinimesed kukuvad kaagatama.

Liina-jutu puhul on vist tõesti parem, kui asja lugeda puhta lehena. Paned end otsekui peategelasega samasse olukorda: ei tea midagi ning sellest vähesest, mida tead, sellest ei saa ka aru.

Jutu alguses tundus, et siit tuleb «Koobassaare heinaküün 2», aga õnneks eksisin. «Minu päevad Liinaga» on ikka kõvasti parem lugu. Kohe väga hea on! Kiidaks just seda, kuidas tavalise, loiu ja olmelise loona alanud tekst vaikselt lugeja haardesse võtab ja kohe nõnda võtab, et kui märkad seda haardessevõttu, et siis ei tee enam muud, kui keerad lehti...


Viited

23.8.08

Michael Arsenault «A Halloween Like Any Other»

Michael Arsenault on ilmselt Kanada autor ja jutuke «A Halloween Like Any Other» peaks olema mehe debüüttekst.

Sisu:
Sisuks on ühe tüübi pajatus sellest, kuidas ta Halloweeni ajal vampiire kütib. Kuna jutuke ilmus Claude Lalumière'i ja Marty Halperni koostatud antoloogias «Witpunk: Stories with Attitude» (2003), siis oli kohe alguses juba selge, et asjad päris nii ei ole, nagu autor neid näitab.

Seosed:
Vampirism ja sellega võitlemine...

Hinnang:
Küüniline tekst toob muige suunurka küll, aga see on ka kõik. Kuna autor on ilmne algaja, siis panen lahja nelja ära.

Lõpetuseks ütlen, et tegelikult see jutuke vist ulme siiski pole.

Lingid:

22.8.08

Ubik mõjub aspiriinist kiiremini

Sattusin täna täiesti juhuslikult kaks korda sellele allpool olevale «reklaamile» (klõpsa suuremaks). Esimesel korral jõllitasin ma seda ikka üsna mõistmatul ilmel. Jah, ma tean väga hästi, et kes on Philip K. Dick ja mis on tema romaan «Ubik» (1969, ek 2002). Kuid eks uudishimu pani otsima ning leidsingi wõrgust pentsiku võistluse, kus võeti reaalselt eksisteeriv vana reklaam ja mõrviti see fiktiivse tuleviku (film, raamat jne) vaimus ümber.



Eks seal oli teisigi lahedaid ja leidlikke ning allpool leiab ka lingi võistluse asisematele töödele. Ubiku reklaam peaks aga ütlema midagi isegi neile, kes ulmet ainult eesti keeles loevad. Pealegi, just selle «reklaami» tõttu ma kogu selle wärgi peale ju ka sattusin.

Lingid:

20.8.08

Voodoo!

1964. aasta lõpupoole ilmus ajakirja «Creepy» esimene number ning selle sündmuse tähendust on takkajärgi ilmvõimatu alahinnata, sest «Creepy» on üks kõigi aegade olulisemaid koomiksiajakirju üldse. Piisaks, kui lugeda siin üles vaid nimed, kes antud väljaandele kaastööd on teinud!

«Creepy» esimese numbri esimene koomiks kandis pealkirja «Voodoo!», selle pikkus oli 6 lehekülge, joonistas Joe Orlando, võttes aluseks Russ Jonesi ja Bill Pearsoni kirjutatud stsenaariumi. Kõrval ongi selle koomiksi tiitliosa, mis on lahendatud onu Creepy sissejuhatusena. Onu Creepy on see pentsik pea, mis ajakirja veergudel siin ja seal silma hakkab ning küünilisi kommentaare jagab.

Sisu:
Valge abielupaar Frank ja Sylvia elavad Haiitil. Frank joob üha enam ja käib põhja ning Sylvia leiab meelelahutust saare metsikumatelt aladelt. Ükskord, kui Sylvia taas koju saabub, märkab Frank ta kaenlas miskit kompsu. Kompsuks osutub kuivatatud inimpea ning Franki kannatus katkeb ja ta viskab pea aknast välja. Toimub veel ka sõnelus naisega ning Frank ajab ka tolle kodust välja. Sylvia lubab, et asjad nõnda ei jää...

Seosed:
Voodoo nagu voodoo ikka.

Hinnang:
Hindeks panin kolme, sest kuueleheküljelise koomiksi kohta polnud ju paha... kuid samas ega midagi erilist ka polnud... selline tüüpiline kraam. Joonistuslaad mulle meeldis, aga ega see hinnet kuigivõrd kergitada ei suuda, sest sisu oli ka juba 1964. aastal enam kui triviaalne.

Lingid:

17.8.08

M. G. Soikkeli «Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia»

Oleneb inimesest, aga minul näiteks on suhteliselt võimatu lugeda mingit teksti puhta lehena. Noh, et kuidagi ei õnnestu. Loen üsna palju kõikvõimalikku sekundaarkirjandust, sest täielik juhulugemine oleks tänapäevaste tekstimassiivide puhul lollus ning kuna mul on hea mälu, siis jääb see sekundaarkirjanduses loetu ka meelde. Ka vaatan ma keskeltläbi paar korda päevas Ulmekirjanduse BAASi ning oma kogus infot tuleb ka sealt... näiteks, kui mina lugema hakkasin, siis oli esmatrükis ajakirja «Portti» 2000. aasta neljandas numbris ilmunud M. G. Soikkeli lühiromaanil «Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia» juba seal kaks arvustust ja need olid mul ka loetud.

Sisu:
On postküberpunklik lähitulevik ja kuriteod on börsil noteeritavad. Selles maailmas on lisaks inimestele ka kolme sorti kreoode (ehk kloon-androide): asimovid, borgesid ja calvinod. Tegu on pärisinimeste teisikutega ja eristatakse neid omavahel nõnda, et peremeesinimese nimele lisatakse ette vastav täht ja ülakoma. Jutu tegevus toimub Berliinis (sellest ilmselt ka eesti tõlke pealkiri «Berliini näitelavad»), kus firma Dow-Jones püüab läbi viia ühte suurejoonelist operatsiooni, mille tulemused peaks omajagu kõigutama kuritegude börsi.

Seosed:
Lühiromaan on kõikvõimalikest seostest tiine, ulmesoste alla läheks aga see kreoodide värk. Autor on kreoodide nimed tuletanud kolme ilmkuulsa ulmekirjaniku omadest: Isaac Asimov, Jorge Luis Borges ja Italo Calvino.

Hinnang:
Alustasingi lugemist üsna pelglikult, sest Arvi Nikkarevi koostatud antoloogia «Soome ulme» (2008) esimene tekst ja käesoleva lühiromaani arvustused Ulmekirjanduse BAASis just ei lubanud mõnusat lugemiselamust. Õnneks oli pelgus asjata, sest juba esimestel lehekülgedel sai selgeks, et ma olen lugejana heades kätes: rahunesin, sättisin end voodis mugavamasse asendisse ning asusin nautima.

Möönan, et lühiromaan «Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia» pole ilmselt selline teos, millest võiks saada üleüldine lemmik... pigem ikka tekst valitud gurmaanidele. Tõestuseks kasvõi teose saatus Soomes: lühiromaan võitis ajakirja «Portti» jutuvõistluse, aga Atoroxi-küsitlusel sai kuuenda koha. Võrdluseks, et Johanna Sinisalo «Lentävä hollantilainen» jäi jutuvõistlusel teiseks, aga Atoroxi-küsitlusel võitis see pika edumaaga. Jutuvõistlusel hindas pädev žürii, Atoroxi hääletavad aga fännid. Mitte, et ma neid auhindu vastandaks, aga midagi see ju näitab.

M. G. Soikkeli lühiromaani peamine võlu peitub metakirjanduslikkuses ning eks see ilmselt saigi ulmefännide seas ka saatuslikuks. Minule selline seostatud tekst meeldib, samuti meeldib mulle lühiromaani postküberpunklik maailm. Ei pea ma ka seda maailma eriti võimatuks, sest just sinnapoole me liigume: kultuuri asendab nüri meelelahutus ning reiting on jumal.

Meeldib ka see, et autor ei hakanud maailma parandama ja mingit puänti kangutama. Lihtsalt üks sisselõige maailma, kus aeg on liigestest lahti ja narrid juhivad balli. Selles suhtes paneb mr Costello minuarust pisut mööda, kui näeb lühiromaanis mingit klassivõitlust. Esiteks on klassivõitlus üks iganenud idee ning teiseks kreoodid lihtsalt lustisid... eriti borgesed.

Tegelikult on sedasorti tekstist kirjutamine üsna mõttetu: lugeda tuleb! Hindes pole mul muidugi kahtlust – viis.

Lingid:

16.8.08

Araablased, eestlased, marokolased ja tadžikid

Seekord taas postitus ulmelise Estica rubriiki. Kui esimene postitus oli USA kirjaniku teose kohta, siis seekordne tsitaat pärineb vene autorilt. Roman Zlotnikovi jutus «Не только деньги» (2008) otsis peategelane vaikset kohvikut ja valis Montmartril tüüpilise Prantsuse kohviku. Seletuseks alljärgnev mõtteuit:

Muideks, kaasaegne Montmartre on paras geto, kus elavad kõikvõimalikud araablased, eestlased, marokolased ja tadžikid. Aga neil juba Prantsuse kohvikusse asja pole.


Originaalis kõlas see tsitaat nõnda:

Впрочем, нынешний Монмартр – это некоторым образом гетто, в котором проживают всякие арабы, эстонцы, марокканцы и таджики. А им во французском кафе делать нечего.


Lingid:

13.8.08

Näitlejad

See postitus koondab lingid kõikidele näitlejatele, keda ma siin ulmeblogis mainin... täpsem oleks öelda, et koondab lingid neile postitusetele, kus konkreetset näitlejat mainitakse. Noh, et klõpsad siin näitleja nimele ja avanevadki kõik postitused, kus tegelast kasvõi mainitud.
Algselt oli see nimekiri postituste kõrval, aga et see kõrvalriba hakkas üha pikemaks venima, siis panin ma nimekirja eraldi postitusse ning kõrvalribasse jääb vaid link...


A
Arterton, Gemma


B
Bellar, Clara
Black, Claudia
Blackthorne, Paul
Busey, Gary


C
Conchita Alonso, María
Cruz, Valerie
Curtis, Jamie Lee


D
David, Keith
Diesel, Vin


F
French, Andrew


G
Glover, Danny
Griffith, Rhiana
Gyllenhaal, Jake


H
Hall, Kevin Peter
Hurd-Wood, Rachel


K
Kingsley, Ben


M
Mann, Gabriel
Mann, Terrence
Mitchell, Radha
Molina, Alfred


P
Paxton, Bill
Purefoy, James


S
Schwarzenegger, Arnold
Scorupco, Izabella
Skarsgård, Stellan

Predator 2 (1990)


«Predator 2» (1990) on järg head kassat teinud filmile «Predator» (1987).

Õigupoolest seob neid filme vaid fakt, et teise filmi koll on pärit esimese filmi omaga samalt planeedilt. Pole ka ime, sest käsikirja autoriteks on taas vennad Thomased.

Sisu:
On aasta 1997 (filmi tegijate jaoks ilmselt kauge tulevik) ning Los Angelest on enda alla matmas tohutu kuumalaine. Kuritegevuslaine on aga isegi veel hullem: narkootikumid, relvad, gängid ja nendevahelised enam kui verised arveteklaarimised, mis ajuti pigem tänavasõda meenutavad.

Leitnant Mike Harrigan (Danny Glover) püüab oma rühmaga vähemasti omas töölõigus korda majja luua, aga kerge see pole. Erinevad rahvuslikud gängid ja lisaks veel tundmatu, suisa mõistatuslik osaline, kes tapab kõiki ning tapab sealjuures kummaliselt ja ilmselgelt rituaalselt.

Lisaks kõikvõimalikele kurikaeltele takistab ausat ja verist politseitööd veel miski suurte volitustega rühm eriagent Peter Keyesi (Gary Busey) juhtimisel. Eriagendi juhitud rühm võtab kõik saladuslikud mõrvapaigad oma valdusesse, peidab tunnistajaid jne. Lühidalt – teevad mis tahavad ning soovitavad leitnant Harriganil omas nurgas püsida.

Surm on sagedane külaline leitnant Harrigani rühmas ning viimasena kaovad lahinguväljalt uljas uustulnuk (Bill Paxton) ja rühma ainus naine Leona (María Conchita Alonso). Kogu sellest mürglist on kujunemas Harrigani ja kosmilise kiskja (Kevin Peter Hall) duell.

Seosed:
Nagu juba eespool öeldud on tegu järjega filmile «Predator» (1987) ning kummalise järjega, sest nii kangelased kui ka tegevuskoht on teised ja seob neid kahte filmi vaid tappev kiskja. Tõsi, filmi lõpuveerandis räägib eriagent Keyes esimese filmi sündmustest Harriganile ning tõmbab sellega seosed ka kõige võihiklikuma vaataja jaoks paika.

Minu andmetel pole järjefilmist ametlikku romaniseeringut tehtud. On küll romaan «Predator: Concrete Jungle» (1995), mille autoriks on keegi Nathan Archer, kes rohkem tuntud kui Lawrence Watt-Evans. Romaani kangelaseks on keegi detektiiv Schaefer, kelle vend Alan Schaefer (hüüdnimega Hollandlane) oli esimese filmi peategelane. Kuigi võmmi nimi on teine ja tegevuspaigaks on New York, järgib romaan üldiselt siiski filmi «Predator 2» süžeed. Tõsi, romaani «Predator: Concrete Jungle» (1995) tegevus toimub kaheksa aastat pärast filmi «Predator» (1987) ja kümme aastat enne filmi «Predator 2» (1990) sündmusi.

Et asi segasem oleks, siis ütleks, et «Predator: Concrete Jungle» (1995) on tegelikult esimese Predatori-koomiksi romaniseering. Koomiksimaailmast tuli ka see Alieni ja Predatori maailmade ühendamine sarjaks «Aliens versus Predator». Esimest korda said need maailmad koomiksites kokku 1989. aastal ning ilmselt see viis teise filmi tegijaid ideele panna trofeede sekka ka Alieni kolp.

Hinnang:
Järjefilmile hinnagut andes ei pääse üle ega ümber kahe filmi võrdlusest. Esimene oli ju selline sirgjooneline märul, kus ulmeline osa vaid pisut pinget lisas. Teises on sisu rohkem, aga sellevõrra on asi ka kaootilisem. Objektiivselt võttes on esimene parem film, teine aga huvitavam... eriti, kui rääkida tulnukatest.

Ei saaks öelda, et «Predator 2» oleks miski filmikunsti verstapost. Tegu on siiski suhteliselt lihtsakoelise märuliga, mille lavastaja Stephen Hopkins enamvähem kompetentselt ekraanile tõi. Ilmselt on lavastaja päritolu ka põhjuseks, et miks filmis on sedavõrd palju rõhku pandud Jamaica pättidele ja muule taolisele kraamile.

Lingid:
* Ulmeseosed: Predator (1987)
* IMDB: Predator 2
* Wikipedia: Predator 2
* Predator – The Hunted
* The Hunter's Lair: Predator Costume and Drop Forum

11.8.08

David Langford «Encounter of Another Kind»

Minu poolt loetud kümnekonnast David Langfordi jutust on enamus olnud naljalood. Mõni küünilisem, mõni ka inimsõbralikum.

Jutt «Encounter of Another Kind» ilmus esmakordselt 1991. aasta detsembris ajakirja «Interzone» 54ndas numbris ja kisub sinna küünilisemate sekka.

Sisu:
Jutt on esitatud ühe UFO-entusiasti minavormis pajatusena ning täpsemalt kirjeldab seda, kuidas too tüüp koos kahe kamraadiga läheb andma õpetust ühele tegelasele, kes kõik n-ö dokumentaalsed UFO-juhtumid välja naerab ja võltsinguteks kuulutab.

Tüübid blokeerivad külavahetee, suretavad skeptiku auto välja ning uimastavad tüübi mõne süstiga. UFO-entusiastidel on loomulikult üll klassikalised tulnukakostüümid ja pead... noh, et need suure pea ja suurte silmadega kähmakad. Uimastatud skeptik haaratakse kaenlasse ning tassitakse UFOks maskeeritud telki, kus tüüp lahti riietatakse ning opilauale pannakse. Noh, et vere- ja koeproovid, et ikka skeptikul oleks selge, et nüüd on tema UFO poolt röövitud. Meditsiinilise mõjutamise kulminatsiooniks peab saama n-ö sond. Jutt siis ülisuurest ja kolmetahulisest fallosekujulisest agregaadist, mis olevat sisenenud ühe UFO poolt röövitud naise pärakusse. UFO-entusiastid ei kavatse skeptikut sedavõrd rämedalt kohelda: pooluimas tüübile vaid näidatakse «sondi» ning siis keeratakse ta kõhuli ja pistetakse vaseliinine kummikindas sõrm pärakusse. Nii pidi see vähemasti toimuma, aga et jutu pealkirjaks on «Teistsugune kontakt», siis...

Seosed:
Kui jätta kõrvale kõikvõimalik UFOndus, siis seosed puuduvad.

Hinnang:
Lahe jutt, mil veel üsna uljas lõpp... et siis penetratsioon ja «magus valu»! Kui päris lõpuni aus olla, siis jutt polegi tegelikult ulme, aga kuna ta ulmeajakirjas ilmus...

Jutt on ilmunud ka antoloogias «Witpunk: Stories with Attitude» (2003) ja David Langfordi valikkogus «Different Kinds of Darkness» (2004). Viimatimainitus muideks rubriigis «Irrational Numbers», mis koondab tekste, mida autor ise õuduskirjandusena defineerib.

Lingid:

10.8.08

Batman: The Case of the Chemical Syndicate


Vaatan, et (filmi)blogijad on omajagu arust ära uue nahkhiiremehe filmi pärast. Ise ei oska küll miskitpidi erutuda ning mul paar eelmistki veel nägemata. Kuidagi aga võiks ju ka ise teemal sõna võtta: seega kirjutan hoopis sellest, et kuidas kogu see hullus alguse sai.

Nahkhiiremees ilmus esmakordselt avalikkusse ette 1939. aasta mais, mil koomiksiajakiri «Detective Comics» avaldas oma 27ndas numbris teiste lugude seas ka kuueleheküljelise «The Case of the Chemical Syndicate». Loo autoriks oli Bill Finger ja joonistas selle üles Bob Kane. Tõsi, antud koomiksis oli Batman nimeks «Bat-Man».

Kõrval siis legendaarse ajakirjanumbri kaanepilt, allpool aga esikloo tiitelriba ning mõned n-ö kõrghetked... Batmani esmailmumine, esimene batmobiil ning esimese loo kurikaela tõukamine happevanni. (Kõiki pilte saab loomulikult suuremaks klõpsida!)



Sisu:
Tapetuna leitakse tuntud keemiatööstur ning tema seljas olevalt noalt leitakse ta poja Bruce Wayne'i sõrmejäljed. Õnneks ei kahtlusta politsei tapetu poega kuigi kaua, sest õige pea tapetakse ka sama kontserni järgmine kaasomanik...

Bruce Wayne leiab, et on aeg sekkuda ning tõmbab selga nahkhiiremehe kostüümi ning Batman ongi end ilmutanud.

Seosed:
Nagu eespool öeldud, on tegu kõige esimese Batmaniga.

Hinnang:
Suhteliselt keeruline on hinnata säherdust kraami, kus ajalooline tähendus suur, aga elamus väike. Üks koolipoisi kolm oleks just õige hinne, sest mingit erilist elamust see kuueleheküljeline lühikoomiks mulle ei pakkunud.

Samas ei näe põhjust ka madalamaks hindeks, sest omaaegsetest ja samasugustest pole see lugu ei parem ega halvem. Lihtsalt žanri pisut kopitanud ajalugu. Tõsi, esiklugu polnud mitte mingist otsast ulme!

Keda asi huvitab, see leiab antud koomiksi hästivarustatud kohtadest... minu eksemplari tõi näiteks usin eeslike...

Lingid:
* The Big DataBase of Comic Books: The Case of the Chemical Syndicate (Detective Comics #27)
* Wikipedia: Batman
* DC Comics: Batman

6.8.08

Bradley Denton «Timmy and Tommy's Thanksgiving Secret»

Kõige lihtsam oleks öelda, et Bradley Denton on kummaline ja tavaulme lugeja jaoks küllaltki kauge autor. Claude Lalumière'i ja Marty Halperni koostatud antoloogias «Witpunk: Stories with Attitude» (2003) ilmunud jutt «Timmy and Tommy's Thanksgiving Secret» vaid süvendab seda arvamust.

Sisu:
Jutuke keskendub elule farmis, kus pere moodustavad ema, isa ning pojad Timmy ja Tommy. Timmy on lihane poeg, Tommy aga kasupoeg. Lugeja saab ka teada, et Tommy ei räägi... teeb vaid mõnikord imelikke hääli.

Selline pisut totralt optimistlik farmielu kirjeldus, aga siis saabub tänupüha ja lugu keerab jõhkraks...

Seosed:
Ei täheldanud.

Hinnang:
Tegu on hea looga, aga sel tekstil on ka mõningaid miinuseid. Esimene ja peamine miinus on etteaimatavus, sest isegi mina sain juba jutu alguses (pean silmas poistetoa ja une-eelsete mängude kirjeldust) aru, et kes Tommy tegelikult on. Teine ja pisem miinus on teatav tüütu tunne, mis lugedes tekkis. Mõlemad miinused muutusid jutu jõhkramaks muutudes muidugi üha pisemaks. Iseäranis kiidaks aga lõpulauset, mis seletab siis lahti tänupüha saladuse. Hea jutt, aga mainitud miinused ei luba maksimumhinnet panna.

Lingid: