KIRJANIKUDKUNSTNIKUDTOIMETAJAD • TÕLKIJAD • KRIITIKUD • KEELED
PERIOODIKASARIANTOLOOGIADANTOLOOGIADAUTORIKOGUD
LAVASTAJADNÄITLEJAD • RIIGID



30.1.07

Чародеи (1982)


Nii jabur kui see ka pole, aga kaheosaline telefilm «Чародеи» (1982) on ilmselt kõige tuntum neist teostest, mille tegevus tiirleb Võlukunsti ja Maagia Teadusliku Uurimise Instituudi ümber. Ei suuda (humoristlik) ulmeromaan tuntuselt võistelda ülimenuka muusikalise uusaastakomöödiaga... isegi, kui selle ulmeromaani autoriteks on mitte sugugi vähemmenukad vennad Arkadi ja Boriss Strugatskid.

Sisu:
Kusagil Venemaa avarustes (aga Moskva lähedal) asub linn, kus tegutseb teadusinstituut, mis uurib võlukunsti ja maagiat. Instituudi üks nõidadest armastab tavalist noormeest, kes töötab Moskvas muusikariistu tootvas tehases. Nad peaks abielluma, aga instituudi esinõid (loe: direktor) paneb armsale nõiaplikale needuse peale ning noorte armastus ja abielu on tõeliselt ohus. Heade inimeste abiga saab vana-aasta õhtul kõik siiski kenasti jonksu.

Seosed:
Film on valminud vendade Strugatskite romaani «Понедельник начинается в субботу: Повесть-сказка для научных работников младшего возраста» (1965) motiividel. Väga tugev rõhk just sõnal «motiividel», sest ainus filmi ja romaani ühisosa on see instituut, mis raamatus kandis nime НИИЧАВО, filmis aga НУИНУ.

Hinnang:
Eks oma vanade lemmikute kordusvaatamisega tuleb ettevaatlik olla! Ma ei ütleks, et film «Чародеи» (1982) mul eriline lemmik oleks olnud... kuid Nõukogude Liidus ning enne videomakke ja väljaspool Soome telekanalite leviala, tundus see film ikka vägagi vaadatav olevat. Vähemasti mälestused olid sellised, et kui DVD-d müügil nägin, siis ostsin kõhklemata ning olin vägagi rõõmus, et lõpuks selle sain. Kodus vaadates enam nii rõõmus polnud. Eelkõige häirisid need jaburad nõukogude estraadi esteetikas laulud... ka häirisid vene kaunitarid ning nende nö. moekad ja efektsed rõivad... ning ega mehed ka eriti maitsekamalt riides polnud. Miski maagia selles filmis siiski on: olen seda juba kaks korda vaadanud. Tõsi, teisel vaatamisel kerisin laulud edasi! DVD ostmist ei kahetse, aga olen rõõmus, et see eriti kallis polnud...

Lingid:
* IMDB: Charodey
* Википедия: Чародеи
* Викицитатник: Чародеи
* KinoX.ru: Новая энциклопедия кино: Чародеи
* Ozon.ru: Новый Год на производстве, или «Ну кто так строит?»
* «Чародеи»: на съемках фильма над киногруппой кружил НЛО!

22.1.07

Pärnu keskraamatukogu tutvustab eesti ulmekirjandust


«Pärnu Postimees» kirjutas:

Pärnu keskraamatukogu jätkab eelmisel aastal alustatud traditsiooni, tutvustades lugejatele eesti kirjanikke ja eesti kirjanduse žanre, jaanuaris pööratakse tähelepanu ulmekirjandusele.

Kõik ulmehuvilised on oodatud neljapäeval, 25. jaanuaril kell 17 Pärnu keskraamatukogu kolmanda korruse lugemissaali, kus endine pärnakas Jüri Kallas räägib eesti ulmekirjandusest ja ulmekirjanikest.

16.1.07

George Alec Effinger «When Gravity Fails»


On lugejaid, kelle jaoks ulmekirjanduse erinevate alažanrite segamine ühes teoses on selline hea maitse piiri ületamine ning on lugejaid, kelle jaoks ulme segamine kriminulli või põnevuslooga on suisa kuritegelik. Sellise loogika järgi on George Alec Effingeri romaan «When Gravity Fails» (1987) nii hea maitse piire ületav, kui ka kuritegelik, sest kasutab kriminaalromaani võtestikku ja pole ka stiilipuhas küberpunk.

Ilmselt on just see maitsetu kuritegelikkus andnud romaanile märksa pikema kirjandusliku eluea. Küberpungi hiilgeajal peeti romaani üheselt küberpungiks. Ei peetud küll selleks kõige õigemaks, sest George Alec Effinger ei kuulunud nö. Mirrorshades-gruppi, aga kellele see «õigsus» peale selle grupi ideoloogide veel korda läks. Mitte kellegile!

Kui aga «küberpunk» enam uue ulme võlusõna polnud, siis hakati romaanis enam hindama Raymond Chandleri laadis asjalikku kriminaalintriigi ja Philip K. Dicki vaimus paranoidseid väärtusi. Hea raamat peabki võimaldama mitmekülgset lugemiselamust.



Kui romaan «When Gravity Fails» 1987. aastal kirjastuses «Arbor House» ilmus, siis võis seda nimetada George Alec Effingeri uueks tulemiseks. Vähemasti kommertslikus mõttes. Effinger avaldas esimese ulmejutu 1971. aastal ning esimese romaani aastal 1972. Avaldas 13 romaani ja 80 juttu, aga oli siiski rohkem selline kriitikute ja autoritest kolleegide soosik. Romaani «When Gravity Fails» ilmumine muutis paljutki. Ei saaks öelda, et Effingerist oleks nüüd miski esimese suurusjärgu täht saanud, aga menu oli. Romaan ilmus ainuüksi 1989. aastal hispaania, itaalia ja prantsuse keeles ning 1991. aastal saksa keeles.



Eks põhjusi oli mitu ning kindlasti oli süüdi ka Jim Burnsi kommertslik kaanepilt, mis ehtis pehmekaanelist kordustrükki. Kasutasid seda pilti ju ka vene ja tšehhi kirjastajad. Kuigi tuleb mainida, et ega see pilt päris õieti romaani sisu ja hinge edasi ei anna. Nagu ei anna seda edasi ka tüüpiline Luis Royo tibi hispaania väljaande kaanel või itaalia väljaande kaanel kasutatud David B. Mattingly pilt.

Sisu:
Romaan «When Gravity Fails» algab sellega, et Marîd Audran saab kokku kellegi Bogatõrjoviga, kes otsib oma kadunud poega. Bogatõrjov lastakse sellesama vestluse käigus James Bondi poolt maha. Järgmisel päeval palub Marîdi tuttav hoor Nikki, et Marîd aitaks tal peremehest vabaneda. Marîd lepib kohtumise kokku ning vabaksostmise tehing saab teoks. Ülejärgmisel päeval on Nikki kadunud, aga Marîdil probleemid alles algavad. Alustuseks saab Marîd kolme mõrtsukaliku ja sõgeda hoora (nn. Mustad Leskõed) käest korraliku keretäie, siis selgub, et seoses Nikki kadumisega on talle kui vahendajale üle läinud ka Nikki võlg. Ja see on alles päeva algus...

Romaani peategelane Marîd Audran on ilmselge autoripoolne austusavaldus Raymond Chandleri kriminullide kangelasele Philip Marlowe'le. Pärineb ju ka üks romaani motodest Chandleri esseest «The Simple Art of Murder». Romaanis leiavad kasutamist ka Ian Flemingi loodud James Bond ning Rex Stouti loodud Archie Goodwin ja Nero Wolfe. Täpsem oleks öelda, et Marîdi üks vastaseid kasutab James Bondi modifikatsiooni ning Marîd ise kasutab romaani edenedes Nero Wolfe'i oma. Modifikatsioonid ehk modid on nö. isiksuse modifitseerimise programmid, mida inimene saab ajju laadida ning mille mõju all inimene siis vastavalt käitub.

Eelöeldu on ka põhjuseks, miks prantsuse väljaande kaanel ilutseb kaabuga detektiiv ning miks vene ulmeajakirja «Jesli» kaanel on näha James Bondi.

Seosed:
Romaan «When Gravity Fails» (1987) on avab Marîd Audrani sarja. Järgnesid romaanid «A Fire in the Sun» (1989) ja «The Exile Kiss» (1991). Sarja oli plaanitud rohkem romaane, aga autori surma tõttu need plaanideks ka jäid. Postuumselt ilmus kogumik «Budayeen Nights» (2003), mis sisaldab kolm lühemat Marîd Audrani teksti ning lihtsalt jutte, mille tegevus toimub Budayeenis või mis on seotud selle maailmaga. Romaani põhjal on tehtud samanimeline rollimäng ja arvutimäng «Circuit's Edge».

Hinnang:
Ma ei peaks seda romaani päris tipptekstiks, aga kusagil seal tipu ligidal on ta koht küll. Raamatu plussiks on parajalt hoogne lugu, värvikas maailm, läbimõeldud detailid ning mõnusalt küüniline esituslaad.

Lingid:
* Effinger fan blog
* Wikipedia: When Gravity Fails
* Ulmekirjanduse BAAS: When Gravity Fails
* Steven Silver's Reviews: When Gravity Fails
* SF Signal: Review: When Gravity Fails
* Review: When Gravity Fails
* Green Man Review: When Gravity Fails
* David M. Chess: Review: When Gravity Fails
* The Eternal Review of Books: When Gravity Fails
* Рецензии Фрилансера: Когда под ногами бездна
* Bookslut: Be Careful What You Wish For
* The Thrilling Detective Web Site: Marîd Audran
* Science Fiction Inventions and Ideas: When Gravity Fails

12.1.07

Reign of the Fallen (2006)

Selle filmi juurde juhatas mind hea inimene Trash. Kuna Star Wars universumis toimuvad lood lähevad mulle omajagu korda küll, siis saigi film arvutisse tõmmatud ning asjast kena DVD tehtud. Muideks, see oli esimene DVD, millel ma proovisin ka etiketi poolt kirjutada... õnnestus küll!

Sisu:
Filmi tegevus toimub kolkaplaneedil, mil nimeks Prias. Vana jedi treenib seal kahte õpilast, kellest ühest peaks siis saama meistri järeltulija ja kogu planeedi valitseja. Meister teeb oma valiku, aga mittevalitu pole sellega teps mitte rahul... ka näib see mittevalitu anduvat tumedamele poolele...

Seosed:
Ilmselge on, et see film haakub Star Wars universumiga, aga täpsem dateering on juba keerulisem... pakuksin oma teadmistest lähtuvalt, et nn. New Republic Era. Ühtegi kuuest kinofilmist tuttavat tegelast selles filmis ei kohta... ja minu mäletamist mööda isegi selliseid ei mainitud. Võimalik, et põhjuseks ka autoriõigusega seonduv..?

Hinnang:
Suurim pluss on vast see, et fännid ei teinud miskit naljafilmi ning ei püüdnud iga hinna eest ka märulifilmi teha. «Reign of the Fallen» pole tüüpiline Star Wars vaatemäng, pigem hoopis selline meditatiivne lugu sõdalase teest. Hea mõtte pärsib aga küllaltki abitu näitlejatöö. Sobib vaatamiseks vaid huvigruppi kuuluvatele isikutele!

DVD on vägagi korralik ning ainsaks etteheiteks oleks subtiitrite puudumine.

Lingid:

10.1.07

Robert Sheckley «Seventh Victim»


Ameerika ulmekirjaniku Robert Sheckley juttude/romaanide üheks oluliseks teemaks on seadustatud vägivald. Kas siis teleülekanne sellest, kuidas mõrtsukad ohvrit taga ajavad... või siis ametlikud gladiaatorite võitlused... või siis vägivaldne võidujooks... või siis suisa seaduslik tapmine.

«Seventh Victim» on just sellel viimatimainitud teemal, ehk siis seadustatud tapmisest. Jutt ilmus esmakordselt ajakirja «Galaxy Science Fiction» 1953. aasta aprillinumbris.

Sisu:
Jutu peategelaseks on Stanton Frelaine, kes hakkab kohe-kohe küttima oma seitsmendat ohvrit. Tegevus toimub tulevikus, kus pärast neljandat/kuuendat maailmasõda on jõutud järeldusele, et inimkonna püsimajäämise nimel peavad inimesed saama oma agressiivsetest tungidest vabaneda ning sõdade vältimiseks ongi siis loodud tampismäng. Kord Kütt, siis jälle Ohver. Kaude saavad mängust kasu ka need, kes mängus ei osale, sest mänguga on seotud hulk teenuseid ja tooteid. Kõik on justkui kõige paremas korras, kuid siis saab Stanton Frelaine ümbriku ohvri nimega ning selgub, et ohver on naine...

Seosed:
See Robert Sheckley jutt, mille esmapublikatsiooni kaunistas kõrvalolev Ed Emshi illustratsioon, pani aluse omapärasele teosteahelale. Jutust valmis film «La decima vittima» (1965), filmi kirjutas Sheckley romaaniks «The 10th Victim» (1966). Paarkümmend aastat hiljem sai raamat kaks eellugu: romaanid «Hunter/Victim» (1988) ja «Victim Prime» (1987). USA koolinoorte populaarse mängu Assassin reeglite loomisel on jutt «Seventh Victim» samuti eeskujuks olnud.

Hinnang:
Kuigi jutu ilmumishetkel polnud Robert Sheckley trükidebüüdist aastatki möödunud, peetakse teksti siiani autori üheks tugevamaks ja olulisemaks. Tegu on lihtsa looga, kus hea idee ja meeldejääv konflikt. Võin seda suisa omadest kogemustest väita, sest kuulsin juttu nolgina Eesti Raadio järjejutuna ja jutt jäi aastateks meelde.

Vene keeles ilmus jutt esmakordselt 1978. aastal ning üsna kindlalt võib väita, et ilmselt siis seda ka raadios ette loeti. Seepärast võib nii väita, et enamus raadiolugusid tõlgiti omal ajal vene keelest. Nolgina ma muidugi autori nime ja juttu meelde jätta ei suutnud, kuid kui sattusin lugema kogumikku «Американская фантастика» (1989), siis tuli kümne aasta tagune raadiolugu kohe meelde.

See kollane pehmekaaneline vihik oli ka vene tõlke «Седьмая жертва» esimene üleliiduline publikatsioon ning seetõttu oli jutul võimalik kandideerida vene ulmefännide aastaauhinnale Великое Кольцо ning vene fännide küsitluse tulemusel oligi see jutt parim 1989. aastal vene keeles ilmunud tõlkejutt.

Lisaks ülalmainitud kollasele vihikule on mul see jutt vene keeles ka Robert Sheckley kaheköitelise teostevaliku esimeses köites, mille kaanepilt siin kõrval.

27. VI 2007
Hilisema täiendusena märgiks, et just äsja ilmus see jutt ka eesti keeles ... kirjastus «Skarabeus» avaldas Arvi Nikkarevi koostatuna antoloogia «Pilet utoopiasse», kus «Seitsmes ohver» on avalugu.

Lingid:
* The Robert Sheckley Official Homepage
* Dimension of Sheckley: A Tribute to the Science Fiction Author Robert Sheckley
* Robert Sheckley: The Almost Official Homepage
* Wikipedia: Robert Sheckley
* OutZone: Седьмая жертва
* Ulmekirjanduse BAAS: Seventh Victim
* Mister Costello — kangelane: Robert Sheckley “Seitsmes ohver”

9.1.07

Frankenstein General Hospital (1988)

Mary Shelley poolt välja mõeldud doktor Frankenstein ja tema loodud nimetu kreatuur on andnud ainest arutule hulgale järgijatele. Mis seal salata, kirjutasin isegi keskkoolipäevil sellest nimetust koletisest ulmejutu... suure õhinaga saatsin selle isegi ajakirja «Noorus». Õnneks ei avaldatud! Nüüdseks on vist käsikiri ise ka juba hävinud. Ja hea ongi!

Samas, kui vaatan filme nagu «Frankenstein General Hospital» (1988), siis tundub, et Rudolf Rimmel käitus minu jutukesega pisut karmilt. Iseküsimus, et kui madalale see hindamise latt seada...

Sisu:
Filmi tegevus toimub tänapäevas... st 1980ndad kogu võlus ja värdjalikkuses. On üks suur haigla, mille keldris siis noor ja andekas arst püüab varastatud kehaosadest kokku panna tehisinimest ja seda siis ka elustada.

Asjad ei lähe päris nii nagu plaanitud, aga üldiselt edenevad siiski soovitud suunas. Kogu selle rahmeldamise taustal avaneb koondpilt selle haigla personalist ning ei saaks öelda, et dr. Frankenstein seal kuidagi võõrikuna mõjuks. Kolleegide hulgas on kiimalisi, andetuid, kobakäppi ning isegi üks domina.

Seosed:
Seos klassikalise looga seisneb selles, et haigla keldris tegutsev noor arst on Mary Shelley romaani Victor Frankensteini kauge järeltulija. Tema abi Iggy peaks olema aga see tegelane, kes filmides «Young Frankenstein» (1974) ja «Van Helsing» (2004) kandis nime Igor. Et siis kuulus ja klassikaline lugu, mis on toodud tänapäeva ning millest on tehtud maotu jant.

Hinnang:
Tegelikult ei saagi rääkida hinnangust... pigem ports masendunud emotsioone, sest film on isegi rämpsfilmide skaalal mannetu.

Naljad on totrad, näitlejatöö allapoole igasugust arvestust. Paaril korral näidatakse paljast naisekeha, aga need on niisama väsinud ja tuimad kui filmi naljad.

Asjale paneb krooni odav Balti DVD, kus originaalheli asemel on miskipärast prantsuse dublaaž. Sisu ja vormi täielik ühtsus! 25 EEKu selle filmi eest on ilmne pillamine!

Lingid:

7.1.07

Christopher Stasheff «The Warlock in Spite of Himself»


Mõnikord läheb mu maitse ikka absoluutselt lahku lugeva enamuse maitsega. Loed ja imestad, et kellele see raamat ning veel enam imestad, et selline raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse ja saanud hulga järgesid.

Christopher Stasheffi romaan «The Warlock in Spite of Himself» (1969) on just selline raamat! Romaan on tõesti populaarne, sest seda Stephen Hickmani kaanepildiga väljaannet on ikka tõesti palju avaldatud. Esmatrüki punase kaanepildi autoriks on aga Jack Gaughan.

Romaani on tõlgitud ka üsna mitmesse keelde... mul endalgi kodus näiteks kaks venekeelset väljaannet. Ja neid venekeelseid väljaandeid on rohkemgi... ka on romaan tõlgitud itaalia (kaanepilt: Don Maitz) ja tšehhi (kaanepilt: Zdeňka Boušková) keelde.

Sisu:
Romaan «The Warlock in Spite of Himself» pajatab loo kellestki Rod Gallowglassist, kes koos robotajuga maandub planeedil Gramarye. Planeedi on kunagi koloniseerinud romantilise meelelaadiga maalased, kes püüdsid planeedil siis üles ehitada miski pseudokeskaegse maailma. Aadlikud, lossid jne.

Rod Gallowglass (kes polegi planeedil päris juhuslikult) püüab koos imelise robotajuga (kes esineb suure musta ratsu kujul) toimuvast sotti saada. Eriti see neil ei õnnestu, sest Rod pole just eriline ajuhiiglane ning planeedil pole ka kõik nii nagu peaks.

Rod Gallowglass otsustab esineda kohaliku ülikuna, aga see ei õnnestu eriti, sest kõik peavad härra Rodi miskipärast maagiks...

Seosed:
See oli Christopher Stasheffi debüütteos ning ühtlasi ka esimene science fantasy sarjast, kus tegutseb Rod Gallowglass. Sarja kuulub kolmteist romaani ning «The Warlock in Spite of Himself» (1969) paigutub sarjas teiseks, sest 1983. aastal ilmus sarjale nö. avaromaan «Escape Velocity».

Kuna sari on populaarne, siis on Christopher Stasheff avaldanud ka kümme romaani Rod Gallowglassi poja Magnus d'Armandi juhtumustest ja neli romaani ülejäänud lastest. Lisaks veel mõned tekstid ajast, mis eelnes Rod Gallowglassi saabumisele.

Hinnang:
Algatuseks ma juba ütlesin, et mind paneb selle romaani menu imestama ning see on veel pehmelt öeldud. Ikka suisa arusaamatu on, et kuidas saab sedavõrd igerik romaan nii menukas olla!?

Minuarust on romaan igav ja praktiliselt naljavaene. Autor püüab küll igal võimalikul juhul lõõpida, aga tulemus on hale.

Vene tõlge «Чародей поневоле» teeb tulemuse veelgi haledamaks, aga kõike ei saa ka vene tõlke kaela ajada. Lehitsesin pisut originaali ning ega seegi sõnailuga hiilanud.

Kasutasin seda romaani uinutajana ning selle ülesande romaan ka täitis: neid öid oli vähe, kus viis lehekülge õnnestus vastu pidada.

Lingid:
* Christopher Stasheff's Gramarye
* Wikipedia: Christopher Stasheff
* Ulmekirjanduse BAAS: The Warlock in Spite of Himself
* Stumblebum Studios Archives: Punch-Drunk: The Author in Spite of Himself
* SFFWORLD.COM: The Warlock in Spite of Himself
* Science Fiction Inventions and Ideas: The Warlock in Spite of Himself
* Science Fiction Planets: Christopher Stasheff's Gramarye

2.1.07

Indiana Jones 4


Ammu on räägitud, aga nüüd lõpuks näib ka asjaks minevat.

Reedel, 29. detsembril 2006 ütles George Lucas, et neljanda Indiana Jonesi filmi võtted algavad aastal 2007 ning et 2008. aasta mais peaks see kinodes olema.

Sisu kohta midagi konkreetset öeldud pole.

Lingid:
* Lucasfilm: Indiana Jones Series
* IndianaJones.com
* IMDB: Indiana Jones 4
* Wikipedia: Indiana Jones 4
* Rotten Tomatoes: Indiana Jones 4
* The Indy Experience: The Ultimate Guide to Indiana Jones!
* Indy Gear: Indiana Jones Clothing and Equipment

1.1.07

Monolith ... It's chocolate


Kui ma kirjutasin filmist «2001: A Space Odyssey» (1968), siis sattus mul wõrgus linkide otsingul kõikvõimalikku temaatilist kraami ette. Kultusfilm, mis teha! Näiteks suhteliselt jabur Gary Piserchia pilapilt. Pilt ise ehk polegi eriti naljakas, aga mulle meeldivad need tooted, kus seda kasutatud on. Allpoool, postituse lõpus olev link viibki kaubanduslike näidisteni.



Lingid:
* The Rough Suspect T-Shirt Shoppe